Õues on pluss 7,5 ja tuul huilgab endiselt korstnas. Õhtul läks meie tänaval tunnikeseks isegi elekter ära.
2009. aastal oli samal ajal paksult lund ja stabiilselt 4-5 kraadi külma.
2010. aasta pühadevahe kippus ekstreemiks. Oli samuti torm kuid tormiga kaasnes ka palju lund ja aias rinnuni ulatuvate lumehangede vahele rajatud kõndimiskaevikud tuiskasid iga öö täis. Tee katlamajani koos labidatööga kestis 1,5 tundi ja miinus 10-30 oli õues jumala normaalne nähtus. Ja tänavu...noh, et kui olen imestlemise lõpetanud ja kui viimaks valgeks läheb, siis peaksin siiski minema ja natuke rohima, sest muidu ei paista lilled enam umbrohu seest välja.:)
Ja kannikesi peaks ka tuppa tooma, teoreetiliselt peaksid nad selliste ilmadega veel õitsema.
Mõeldud - tehtud, käisin ja rohisin.
Õieotsingute käigus selgus, et leidub vaid õietuid väikseid kannikesetaimi. Küll aga üllatas kollane krookus, kelle leheotsad pikalt mulla alt välja sirutunud umbes sellise mõttega, et kui päikest ka saaks, hakkaks nädala pärast õitsema. Nägin ka ühte tulbiotsakest. Väga efektsed ja talvemõttestki täiesti puutumata olid igihaljad tipmine puksrohi, ibeeris, väikese igihali sordid, läiklehine mahoonia, sinililled koos suurte õiepungadega, metspipar, aed-liivatee, kevadik, nõmme-liivatee ja osad madalad kukeharjad. Kenasti eksponeerisid oma lehtset ilu ka kopsurohi ja iminõgesed. Hoolimata südatalvest ei ole kogu aed jõhkralt ära võetud vaid elab oma elu vaikselt edasi. Kevadeni on kolm kuud. Tagasihoidlikuks kütteks on kulunud umbes kaks ruumi puid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment