Lumine teisipäev

Eile õhtul siis sadas ja miskit jäi ka hommikuni maapinna uuretesse pidama. Välja vaadates on igatahes täitsa lumine (miinus 0,3). Enne päris lumesid on veel üks töö - väiksed õunapuud hiirte eest sisse pakkida ja siis ta võib tulla. Kaks päeva pole sõitnud, aga ma pean tunnistama, et autoga on teekond tööle-koju küll seiklusrikas, kuid mugav. Roikusin eile koju tulles 2 tundi bussigraafikute ja ummikute segadikus. Selle asemel, et pool tundi närvitseda ja selle ajavahemiku pärast juba kodus olla.:) Kui ma peaksin valima, siis ma valiks auto. Nüüd juba küll. Kuigi ebakindlus on ikka veel suur.
Kuna aed elab kevadeni oma elu ja mina sellesse eriti sekkuda ei saa, siis võib südamerahuga ühest "raamatuaugust" (vrdl väljend "must auk") teise astuda. Tõin raamatukogust jälle umbes viis kilo ja enamus on läbi. Kerged klotsid, üks oli tegelikult loetamatu ka, panin peale 50 lehekülge loetud raamatute virna ja mõtlesin, et miks keegi üldse viitsib nii halba raamatut tõlkida ja siis pärast veel kirjastada ja.
Aga oli üks täitsa hea ajalooline stoori egiptuse edukaimast naisvaarao Hatsepšutist. Paul Doherty, "Ra mask". Seni on minuni jõudnud egiptuseainelised raamatud olnud sentimentaalsed suhtelalinad, välja arvatud muidugi vanad head "Sinuhe" ja "Vaarao".
"Ra maskis" nautisin väga taasloodud vana Teebat, delikaatseid ehete, mööbli ja kostüümide kirjeldusi, efektseid stseene surnute linnas ja vaenulike sõjavägede üksteise kallale prantsatamist. Tõsihea raamat...kuni (teate ju seda luku kinnitõmbamise heli, mida filmides kasutatakse kui miski hea asja ära rikub:) lugu jõudis hoogsas rütmis Suure Lahinguni, kus 20 000 tuhandeline Hatsepšuti sõjavägi nottis raevukas lahingus ja kuninganna eestvedamisel maha enamiku mitannide sõjaväge mis oli 2 korda suurem. No juhtus nii. Ehk olid vaenlased kõrbes liiga pikalt marssinud, ehk tegid mitanni väejuhid vigu, ehk olid jumalad kuninganna poolt, kes teab...See selleks, aga siis tuli see koht, mis polnud enam tõepärane.
Kuninganna käskis langenud vaenlaste peenised maha lõigata ja võidu märgina koos sõjasaagiga Teebasse saata. Siin pani mu loogika piduri. Kui osa vaenlasi pääses veresaunast, siis palju võis langenuid olla? 20 000? 25 000? Ok, oletame, et üks ühik kaalub eraldatuna 100 grammi, kümme ühikut on kilo, sada teeb kümme kilo, tuhat sada kilo, kümme tuhat tonni ja kakskümmend viis tuhat kaks ja pool tonni.
Vedada kaks ja pool tonni roiskuvat liha lahingupaigast nädalapikkuse teekonna kaugusel asuvasse Teebasse...endast täiesti väljas raisakotkaste pilv stabiilselt pea kohal.... no ei ole reaalne.:) Siin pani kirjanik vist puusse. Efektne, aga väheusutav.
Samas kui lahingus ellujäänud muulade, kaamelite ja eeslitega tuli koju vedada ka oma sõjaväe haavatud ja sõjasaak.
Aga raamat oli hea.:)