Pühade tunne

Kuidas ta kellegile peale tuleb, aga minaisikule hakkab see päris pühade tunne kohale hiilima alles millagi peale jõule. Jõul mõjub tavaliselt siukse paraja sundtüütu kohustusena ja seostub kõva tööpäevaga köögis, mis on seestunud ilmselt eelmisest elust. Eimidagi toredat. No ei pea ma midagi sellest jeesulapsukesest ega hardast kärast tema ümber. Kuidagi jubedalt ameerikalik on kõik see wärk. Eriti tugevad paralleelid veel tänavu kui muru aias veel kasvab jne.:)
Paar päeva on olnud nüüd tõepoolest niuksed päris pühadesed küll. Kevad ei ole enam mägede taga (ainult 2,5 kuud:), kõik koli kenasti ära koristatud (imelik, et elamine ikka nii palju koli tekitab:), lapsed ära kingitatud ja paar päeva täitsa vaba voli teha neid asju mida hing ihkab. Ilusate asjade ja heade söökide tegemise aeg. Naudingute kaitseala.:) Tegin eile punast villast vaipa. Valmis veel ei saanud, aga natuke võis kangaspuude vahelt juba piiluda, et misuke ta siis tuleb. Kaltsuvaibad on muidu puhas taaskasutus, kuid nende hulgas on ka "aadlikke". Villase punase vaiba jaoks tuleb materjali koguda...hmh...vist oma 10 aastat.:) Kuna ma varem punast villast kaltsukat teinud ei ole, siis, nojah, tuleb välja, et neid kerasid on tõesti niikaua ühest kohast teise veeretatud enne kui nad hakkasid ühes kilekotis nagu rohkem koos olema ja siis juba ideeks vormusid. Nojah, eks värvieelistused ka. Varem polnud ma lihtsalt üldse punase fänn.
Eile õhtu oli kokkamise päralt. Pokumees tegi maksapasteeti. Sellist mida teevad peakokad klassikalise muusika saatel ja mille sisse käib porgand, muskaat ja muud peened maitsed. No selline...hmh...pasteetide ülemlaul. Mina tegin vana hea retsepti järgi sharlottat. Täna on "two in one" ehk siis selle aasta viimane bändikas ja selle varjus natuke sünnat ka. Õues on 3,7 kraadi sooja ja sajab vihma.