Kohanemine

Lillesõltlasele on talv suur katsumus. Peale 15. novembri öökülma oli jokk. Nojah, nii peabki. Loodus jne. Aga ees on tervelt neli pikka kuud ilma botaaniliste lemmikuteta. Mõnevõrra annavad leevendust orhideed. Pintsakutriibuliste sametiste lehtedega ludiisia on kasvatanud hiigelpikad õievarred ja avab täna esimesi õisi. Mõeldes kapipealse aia suurendamisele, võtsin cattleya taime eraldi potti ja kevadel saan selle vahetada ilusa kollaseõielise ontsiidiumi vastu. Kuuking lõpetab suurte pingutustega õitsemist. On näha, et viimnegi kui õis on luitunud ja näinud kõiki selle suve päevi, kuid ikka veel maha ei lange. Samas on vana õievarre küljes näha uute õievarte algmeid, nii et kevadel jälle uue hooga.
Loomulikus olekus ongi vist nii, et kuuking tahab rippuda. Ma ei ole viimaseid õievarsi üles sidunud ja need on olnud metsikult külluslikud (see suvi ühel taimel üle 20 õie).
Väga põnev oleks ka mõnd teist värvi kuukinga kasvatada.
Nii, et ei ole päris sedasi, et võeti käest kogu aiailu ja anti asemele...hmh...rool.:)
Uus töökoht on väga hea auraga ja sinna on hommikuti lausa rõõm minna.
Härra Tibu õpib taktitundeline olema. Täna ärkasin pehme õrna põsepai peale. (Ei mingeid makkuhüppamisi enam või?:) Sapiste mõtetega "niikuinii tahab konservi" ajasin ennast liikvele, aga Härra Tibu sammus väärikalt rõduukse juurde. Minu lugupidamine.
Peale eilset eriti sooja vihmailma (pluss kaheksa kraadi) on tänahommikune miinus 1,3 täitsa üllatus. Või hakkab tali lähenema? Parem mitte.