Maailmapilti hakkab joonistuma värve. Taevad on hommikuti vahel apelsinikarva, vahel roosad või kreemikad. Iga päiksetõus on külluslik värvimäng. Tööl paistab see kõik just mu aknasse ära. Puhas doping.:)
Külma on 21 miinust, lumeuputust sellel talvel õnneks ei ole.
Vastukaaluks väga ilusatele hommikutele ja valgusküllastele päiksepäevadele loen praegu suhteliselt...hmh...mõnevõrra illusioone purustavat Steven A.LeBlanc ja Katerine E. Register raamatut "Lakkamatud taplused" mis on väga huvitavalt kirjutatud.
Autorid on terve teadliku elu tegelenud arheoloogiaga, mis on neile andnud võimaluse viibida üle kogu maailma erinevate väljakaevamiste juures. Ja juttu tuleb inimese olemusest. (Inimesed on ju kõik ilusad ja head?:)
Praegusel hetkel seisab inimkond ökoloogilise hävingu lävel. Kui midagi totaalselt ei muutu, siis saab inimesi varsti nii palju, et maa ei suuda neid varsti enam toita ja hoolimata teaduslikest saavutustest on tugev suunudumus loodusressursside arutule raiskamisele ning mõttetule ületarbimisele, mis protsessi veelgi kiirendab. Justnagu lohutuseks tavatsetakse mõnikord siis rääkida sellest kuidas loodusrahvad elasid minevikus säästlikult ja rahumeeles, tapsid ainult toiduks ning nende südamed tuksusid emakese maaga ühes rütmis, tagasi looduse rüppe bla bla bla...
Kas see minevik ikka oli nii paradiislik?:) Tühjagi! Tegelikud faktid räägivad midagi hoopis muud, tõdeb LeBlanc oma raamatus, sellest lihtsalt ei räägita ega kirjutata eriti.
Autorid pajatavad alguseks lihtsa loo ühest paljudest: Leitakse näiteks kõrbest küla jäänused. Aastatuhandeid tagasi on siin olnud viljakas org. Kohalike elanike haudades lebab läbisegi (ei jõutud korralikult matta) palju lahinguhaavadega meeste põrme (obsidiaanist nooleotsad roiete vahele takerdunud, pealuud nuiaga lõhki löödud jne), mis viitab sõjalisele konfliktile. "Meie omad" ei olnud ju ometi mingid röövlid. Tõenäoliselt kaitsesid nad ennast kallaletungijate eest, arvavad arheoloogid. "Oma" objektiga tegeledes tuleb alati ka poolehoid siin kunagi elanud inimeste vastu ja seetõttu arheoloogid justnagu ei taha märgata ega esile tõsta sõjalise tegevuse märke. Aga kui toiduks tarvitatud luude hunnikust leitakse ulukite luude ja kontide vahelt ka inimese omi, millele on liharaasukeste lahtikaapimisel jäänud kivinoa jäljed või mis on üdi kättesaamiseks puruks löödud, siis tuleb tõele näkku vaadata: mineviku inimene oli agressiivne kiskja, kes ei põlanud parema puudumisel ära ka omasuguseid ja tõenäoliselt tulid ärasöödud kadunukeste lähedased omakorda röövretkele. Ning see oli...pehmelt öeldes tavaline.
Tugev ja tark liider võis hõimusõjad lõpetada ning kehtestada loodusressursside säästliku tarbimise selliselt, et toitu jätkuks kõigile. Ta võis reguleerida ka rahvaarvu hõimus, muidugi tehti seda enamasti lapsetapu teel. Kuid kui selline pealik suri, siis jätkus kõik jälle isevoolu teed: inimesed sigisid, toit sai otsa, tekkisid konfliktid toidu pärast, järgnes sõjategevus jne.
Raamatu autor räägib sellest millest pole kombeks rääkida: Kui palju tõendeid inimlooma agressivsest minevikust on peidus maapinna all. Loodusega ühes taktis tuksumisest pole haisugi...kanjonisse aetud terved piisonikarjad, kellest on suudetud ära tarbida vaid mõni pealmine isend, arutu põlluharimise ja karjatamise tulemusena kõrbeks muudetud viljakad maad, kurnatud ja paljaksraiutud Lihavõttesaar (mida katsid kunagi liigirikkad vihmametsad),Uus-Meremaal viimseni hävitatud linnu- ja loomaliigid, terved külad ja linnad jõhkralt tapetud mehi, naisi ja lapsi ühishaudades, vihjed kannibalismile igas maailmajaos, eraldi relvad jahiks ja eraldi relvad inimese tapmiseks olid isegi aborigeenidel, eskimodest rääkimata...ning loodusressursside arutu kurnamine kuni kõik sai otsa, jahiloomad surid välja ja hõim jäi nälga. Tuli rännata mujale või hääbuda kohapeal.
Üldiselt jõuavad raamatu autori arutlused mitte just sümpaatsena mõjuva tõdemuseni inimkonna kohta. Tarkus ja rahumeelsus ei võida. Võidab see, kes on agressiivne ja ohtralt sigib. Võidab lihtsalt massiga. Valgub uuele areaalile, kurnab selle ja vaatab kuhu edasi minna. Ja kui kõik on pees, siis ongi kõik pees.:)
Niisuke huvitav raamat.
Veidi ka psühholoogiat...kui me tunneme ennast võõraste keskele sattudes suuremal või väiksemal määral ebamugavalt, siis on see täiesti normaalne. See on geenimälu. Kiviajal üksinda võõraste keskele sattumine tähendas seda, et sul löödi tõenäoliselt pea lõhki ja sinust sai praad.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment