Külmakägistus lõppes eile kummalise ligi kümnekraadise temperatuuritõusuga. Öösel üle 15 kraadi külma ei olnudki. Külm ei pressi enam läbi seinte ja eespool lubatakse sula. Enne tormi ja siis sula. Kreisi veebruar.:)
Karvloomad jagasid ka ära, et õues ei ole enam nii külm ja enne rahu ei saanud kui õues käidud. Nüüd on toas klapperjaht. Hangede vahelt viie minutiga mingit müstilist eluenergiat tankinud kaks väga ülemeelikut näugamit kihutavad sabad sorgus köögist tuppa ja tagasi, maadlevad nii, et uksed ja mööbel ragisevad ning kui all igavaks läheb, minnakse teisele korrusele laamendama. Kuulen asjade kukkumist...hetk kohkunud vaikust, siis tuhandete väikeste käppade padin trepil ja üks lingus kõrvadega ulakus vuhiseb minust mööda. Teine enam ei pääse ja ma püüan selle karvase mürsu kinni. Veidi puselemist ja nüüd paluks natuke siin peesitada, lakke vaadata ja maha rahuneda. Süles lastakse kere täiesti lõdvaks ja saba ripub nagu kardinanöör, ainult, et silm on tavalisest enam pungis ning tülpinud ilmet pole kah võimalik eriti varjata. Nooh, tegelikult teame me mõlemad, et mingi teatud ajaühiku vedeleb ta jah mu kätel nagu va taltsas karvavorst ja laseb oma käppi näppida, aga ta pole mingi imeloom, ta on kõigest kass.:)
Kui ma peaks mulle tema sasimiseks eraldatud ajalimiidi ületama, siis ta vedrustub, keerab ennast teistpidi ja vabaneb. Rituaalid rituaalideks, aga kord peab olema.:)
Päike keevitab akendest sisse ja kõik kohad on kanget kevade hõngu täis. Jõudsin ära oodata!:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment