Kangasteljetuba sai eile viimaks korda tehtud ja uus vaip hakkama pandud. Hull mõllamine oli. Pisikeses toas omandab vähimgi entroopiailming võime paljuneda. Kusjuures kiiresti. Lõpuks hüppa karkudega üle ja kui midagi ette ei võta, siis viimane võimalus seda tuba üldse kasutada on see, et mõnda aega mahub veel midagi ukse vahelt sisse toppida.:)
Igasugused anomaaliad kangasteljetoas viitavad ka sellele, et ma pole kaua midagi kudunud. Huvitavat materjali ju oleks, valgust ka...
Säästukas üllatas eile. Poodi oli ilmunud suur riiul kollaste, punaste, oranzide, roosade ja valgete sibul-, ning mugullillede väljapanekuga. Mnjah, praktika näitas, et märtsist potti pandud liiliad on mai lõpuks toanurgas meetrised ja õitsevad täies ilus. See kogemus on mul olemas. Samas ei olnud säästuka liiliate hulgas midagi ihaldusväärset.
Paar hiigelkasvu lõhnavat trompetliiliat oleks veel vaja küll, koerahambaid tahaks proovida ja sügiskrookuse vastu pole ka midagi, kuid pole mina veel lillepoes koerahambaid kohanud. Isegi lõokannuseid esineb vaid kollektsionääride netimüügis.
Eelmiste aastate blogijutud viitavad sellele, et pakast võib veel tulla ligi kuu jagu, kuid viimane nädal on olnud selline, mida nad nimetavad "kenaks pehmeks talveilmaks".
Kõlab uskumatuna, aga kõige rohkem jamamist oli auto juures hommikuti hilissügisel. Öine niiskus oli härmana akendele kittinud ja seda sai maha vaid sooja veega.
Praegune tali on algajale armuline, aknad on hommikul puhtad, linnas erilisi lumemägesid pole ja maanteel on paljas asfalt. Eelmisele talvele mõeldes...kui aus olla, ega eriti ei tahagi mõelda.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment