Jaanuaris nägin suure taimekaubamaja leiunurgas ämblikkäppade, cambriate ja muu mudru hulgas ka üht sinikäppa. Sinikäpp on kenade kirjude õitega sümpaatselt lõhnav orhidee, keda peaks olema lihtne toas kasvatada. Kuna ta oli selle hinna kohta ikka kole rääbakas, siis ma ei ostnud. Mõtlesin hiljem ta peale veel päris mitu korda, et annaks ju üles turgutada jne. Paari nädala eest isegi helistasin ja küsisin, et kas on alles. Oli küll. Tõeline friigiwärk, muig.:)
Eile sattusime siis lõpuks jälle tolle põllupealse taimepoe juurde ja küsisime loomulikult kohe tema järele. Andmebaas teatas, et jah, see üks peab endiselt alles olema, aga ei öelnud kus. Kaevasin tükk aega roheliste orhideelehtede vahel, kuni üles leidsin. Meite sinikäpp oli vahepeal endale isegi tütartaime kasvatanud.:)
Muuhulgas oli üle hulga aja tore jälle priimulate - nartsisside näol ka kevadet nuusutada, õitsevate orhideede väljapaneku juures uusi värve avastada ja niisama silma nuumata. Valik oli suur ja hinnad ka sümpaatsed, kuid ega kapipealne pole kummist.:)
Seemnevalikus mingeid põnevaid püsikuid ei olnud. Võtsin puhtast nostalgiast õlelillesegu ja süsimusta võõrasema seemneid. Huvitav kas tuleb reaalis sama süsimust õis kui pildil?:)
Võõrasemal võib tulla küll.
Miinus kuus kraadi on ikka harjumatu küll, lumi ei krigise jala all ja õueõhk tundub lausa soe.
Uut orhideed ümber istutades on alati kõige huvitavam see, milline on tema juur. Sinikäpa juured olid pooleldi hävinud. Ikka ja jälle see vahva samblatups, mis niiskuse hoidmiseks noore orhidee potti surutakse ja pärast enam ära ei võeta. Juurte puistamise käigus lagunes taim kolmeks. Üks oli elujõuliste juurekribalatega tore pealne, teine poolsurnud, kuid noore võsukesega vana ja kolmas taime varrele roninud ilus noor keiki, kel kena juur all.
Nii, et mul on nüüd ühe asemel lausa kolm sinist käppa.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment