Asfaltlapirada

Veebruari eelviimane päev algab pakasega -13. Tööle jõudes on taevas sümpaatselt valguskumane. Hommikune sõit ei ole enam üldse pinev seiklus. Mõnevõrra leevendus on seegi, et Järvevana teel on jubedamad löökaugud kinni pandud ja keegi hoiab seal püsivalt silma peal. Mida ei saa öelda Männiku tee viimase 500 meetri kohta enne linna lõppu. Kummaline, et ühes pealinnas 21 sajandil leidub veel selliseid teid. Minu meelest on see lausa vaatamisväärsus ja sinna peaks hakkama viima turiste heaoluriikidest. Männiku Säästuka parklas võiks olla autolaenutus, et ekstreemturistid saaksid saaksid ka ise trassi läbi rappuda ja nautida Kultuuripealinna igipüsivat asfaltlapirada, sest niipalju kui ma mäletan on seal alati lapp lapi otsas olnud.