Meie sabaga soojenduskott ronib voodist välja, käib korra köögis kella vaatamas ja tuleb siis äratama...kurr-nurr. Seier on tal peas hästi paigas, sest esimest korda tullakse paar minutit enne viit ja kui tulemusi pole, siis teist korda kümne minuti pärast. Alguses ollakse taktitundeline ja põsepaid on just niisugused unisele inimesele vastuvõetavalt taktitundelised, aga kui ma ikka veel ei elustu, siis algab kiusuterror. Poole kitsehüppe pealt otsustasin välja selgitada, et mis wärk sellega siis on. Kas sa tahad õue, tõbras? Vastuseks tummad särasilmad. Viskasin ta õue. Istus kõik see aeg rõduukse juures ja vahtis sisse. Hakkas hale, lasin sisse. Tahad süüa? (tibutants väikeste juubeldustega) Avasin konsevi ja kukutasin taldrikule. Tühjagi! Ta nuusutas seda, vahtis mulle õnneliku näoga otsa ja ronis kukile. Ahnii, et sulle oli täna hoopis seltskonda vaja...jätsin porisemise ja hakkasin kohvi tegema. Krae kõht korises veidi ja õues hakkas valgeks minema. Jälle üks pühapäevahommik...
Sajab pehmet valget lund. Peale sulanädalat on ööseks natuke ka külma lubatud. Kraadiklaas näitab miinus 4,5, kevad pole enam mägede taga.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment