Kraehüpe

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis Härra Tibu lapsepõlv oli...hmh...võrdlemisi...kuidas nüüd öeldagi... tatiküllane. Kui madam emakass oma poegadest sekundiks eemalduda raatsis, siis lakkus ta nad naasedes pealaest sabaotsani üle. Pisijubinad vahel lausa kisasid käes ning õppisid neid "veeprotseduure" viimaks nii jälestama, et hakkasid diivanikastis või meie krae vahel magama. Vana kass käis ümber diivani või inimese ja laulis pikki kurbi laule poegadest, keda tal poleerida ei lasta, aga pojad olid väga kuss ja ei teinud muti melanhooliast väljagi. Seda tatisem oli jällenägemine, kui nad siis ükskord põrandal talle jälle kätte jäid.
Aeg läks, kassipojad kasvasid, õeke kolis oma uude koju ja Härra Tibu ei mahtunud enam diivanikasti...kuid kraeks käis ikka. Polegi nagu sülekass vaid kraekass.:) Kui ma töölt tulen, siis saan kohe endale krae, sest me pole kaua näinud ja see on selline armas komme koos peaaegu inglasliku põsepaiga.
Pulli pärast olen drillinud kraed ka kutsumise peale õlule haakuma, kuid see meeldib Härra Tibule vähem. Ükski kass ei kannata, et teda kamandatakse.
Vahel see krae jälle lausa üllatab.
Varahommik. Äratuskell tiriseb. Krapsan istuli ja tapan käsikaudu parajasti äratuskella, mis toavaikuses jälle lõugama ähvardab hakata. Saan sellega hakkama ja ohkan...poole ohke pealt tabab mind kottpimedast millimeetri täpsusega õlule viis kilo kassi (Trahh!)ja alustab tervitusrituaaliga.
Haha..hea tõestus, et nad tõesti pimedas näevad, suudan ma esimese tobedavõitu mõtte lõpuni mõelda...kui ehmatusest kinnikiilunud aju jälle käima läheb...eiinoh, ainult futudel saavad olla sellised hommikud, mõtlen ma köögi poole koperdades. :)
Kolmepäevane soojapaus sai läbi. Täna öösel oli miinus 16,7.
Auto köhis tükk aega kuni ma ta käima sain.