Külmarekord

Päiksetõusu ajal miinus 34,4. Kui kümme kraadi soojemaks läheks, siis ma oleks päris häppi ja arvaks, et oh kui mõnusalt mahe pakane.:) Vist.
Deutsia õiepungad võttis see Urr nüüd ilmselt ära ja teiste külmaõrnemate asjadega võib kardetavasti kah aamen olla. Kesse käsib mul neid õrnukesi ometi endale soetada...Õnneks olen budleiast ja roosidest peale nässuläinud korduvkatseid ikka täiesti loobunud.
Aga lavendlist, mugulaskleepjasest, imeiiristest ja muudest õrnukestest oleks küll sigakahju. Eks kevadel ole tõehetk, kes tõuseb, kes jäi...Samas...lumevaip on jälle üsna paks, äkki läbi selle mugulate-sibulate-juurteni ei keevita...
Jugapuule ja kanada kuusemummudele peaks miskit kuuseoksa päiksevarjuks peale viskama. Võtan selle täna ette. Nagu ka kangasteljetoa kevadpuhastuse. Talve tolm välja! Hoolimata hullust pakasest on päeval päikest nagu paradiisis. Mitte ilmaasjata pole vanarahval tubaste tööde kohta kirjutatud, et küünlapäevast pannakse teljed üles. Tõepoolest - ühtäkki on valgust nii palju ka selle peenema töö jaoks. Meitel on nad aasta läbi üleval, lihtsalt materjalivirnad teljetoas vahelduvad...ja tolm:).
Kassirahvas kügeleb tihtipeale kinniteibitud rõduukse ees ja vahib pikisilmi aiaavaruste poole. Nina krimpsutades ja nördinult kriunudes on ka Härra Tibu kassikasti omaks võtnud. Mis teha kui õue ei saa.
Eile töölt tulles elasin paraja ehmatuse üle - ei ühtki tervitajat. Ega nüüd ometi mõni loll loom tulijate-minejate vahelt pimedas õue pole lipsanud? Vaikus. Kõik kassipesad tühjad ja kutsumise peale ka keegi kohale ei loivanud. Aga vana indiaanlane teab, kus kopra urg on...kummuti uks oli reetlikult poikvel, pistsin käe kummutiriiulisse - külm, siis teise - ikka külm, kuid kampsunite riiulil oli pehme ja soe ja kellegi uniste küüntega käpad.:) Teine "kobras" venis välja mohäärteki seest...Jahedaga otsivad ka näugamidd soojemaid kohti.
Täna külmus vetsus vesi kinni ja tagaköögi põrandal oli koeratoit jääs. Ega pole nalja. Panen puhuri huugama.