Puhastuslend

Kui eile koju jõudsin, siis oli puhastuslend juba läbi. Mõni hulluke kükitas veel maja seinal ja võttis päikest, aga muidu oli juba vaikne. Mesinik toimetas õue jäänuid ükshaaval tarru. Tiivust kinni ja tarusuhu, vutaki. Seal tulid putukal kohe kohustused meelde, taguots aeti püsti ja päikeses veiklev nõel välja, siin meie mõis, kõtt wõeras!
Lumi oli kogu taru ümbruses sõna otseses mõttes täis lastud. Puha kollane. Plönnike pole suur, aga eks talve jooksul ikka koguneb ja mesipuus on mitu kilo mesilasi. Huvitav kuhu paneb ema oma plönni? Kas ka lumele? Mõned olid petlikus päiksesoojuses tiibu soojendama jäädes lumelohku maha jäänudki. Korjasin ka ühe üles kes veel liigutas. Käesoojuses muutus ta jälle käbedaks ja hakkas kangeks jäänud liikmeid ringutama. Kui tarusuhu panin, näitati mullegi taguotsa koos nõelaga ja taheti näpule tagasi ronida...kahtlustan, et mitte just heade kavatsustega. Tõmbusin eemale ja lasin mesinikul endal toimetada.
Kollase lume keskel seistes oli tunda kummalist lõhna. Lõhnadega ongi selline asi, et mõnda tunned elus esimest korda - nagu näiteks mesilase plönnihais.:)
Võiks öelda, et see polnud eriti niiväga hais midagi, väreles küll ebameeldiva piiril, aga jäle ei olnud. Pigem huvitav...väike vihje sellele, et tegu on jääkainetega, aga tihedalt niisugune tarune lõhn.
Mesinik sai selle hooaja esimese suraka ka ära ja kiitis, et küll oli hea.:)