Tore on

Lumi aias on peaaegu sulanud. Pisikest nutsakat kuskil kuuri kandis eriti ei arvestakski, see läheb juba tänaõhtuse vihmaga minema. Paistab, et saan nüüd rahus aia ära rohida. Päevad on mõnusalt pikad, jõuaks isegi peale tööd miskit nokitseda. Hommikuti on raudreegel, et kui plusskraadid, siis rästaste laulutrilleritega ja kui miinuses, siis laulu ei ole. Päev-päevalt libiseb linnaminek pimedapoolelt hämarapoolele, aga esmaspäeval sai ikka puhta pimedas starditud. Pime on nõme.
Eile oli põnev lillepoe külastus. Psychopsis mariposa `Green Valley` oli leiuletis täiesti olemas, kuid osutus nii niruks, et ei riskinud teda endale tahta. Selle raha eest liiga vähe elumärke. Tulime ära paari kuukingade ja cambria `Painter Tropic`-ga, mis olid palju rohkem elus ja maksid kokku palju vähem. Veetsin õhtupooliku uustulnukaid ümber istutades. Igaks juhuks tõstsin ümber ka vana katleya, et näha mis tal potis toimub, sest läbi poti seina piiluvad vetikad "rikkusid juba tükk aega mu öörahu". Juur potis oli väga rõõmus ja midagi mädanema läinud ei olnud. Vetikas vajab ilmselt valgust ja vohas vaid poti seinal. Küll aga oli jäänud eelmise istutuse ajal taime alla substraadivaba tühik. Seal ei olnud esialgsed juured edasi arenenud, sest ronimiseks on vaja ikkagi kooretükke mille vahel ronida. Nüüd sai parem. Vetikas tuli vihmaveest. Toda vetikat on tegelikult terve Saku täis. Muidugi, miks teda ei peaks siis meie vihmaveetünnis olema?
Kollane krookus õitseb.