Lumikellukesed

Eile ilmutasid ennast tagaaias lumikellukesed. Umbes nagu wuh-wuhh. Üleeile ei olnud ja päev hiljem juba olemas. Kiire kevad.:)
Eelmise aasta kirjetes kaevates selgus tore tõdemus: Võrreldes eelmise aastaga on loodus umbes kaks nädalat ees. Tänane aed meenutab eelmise aasta 6. aprilli aegset taset. Ja loogiline ka. Ega enne ei saagi midagi huvitavat juhtuda kui lumi pole ära sulanud. Sel talvel oli lund ikka väga paljupaljupalju vähem. Vana sirel polnud lume alla mattunud ega midagi.:)
Sombusele eilsele järgnes pilvitu taevaga täna, hommikul 2 soojakraadi.
Õues oli varahommikul metsik pisilindude sidin-sädin ja taamal vahelduvate soolodena kahe musträsta laulutrillerid. Peatusin paar minutit verandatrepil, rüüpasin kohvi ja kuulasin hommikut. Õhus on praegu paksult niisugust sulalume ja tärkava mulla ja sula metsa magusat lõhna. Videvikus möödus minust trepil proua Muri, koonul hajameelne "teate, ma olen teid vist varem kusagil näinud" ilme ja kadus kuskile varjudesse. Ma ju rääkisin, et kevadel hakkavad isegi täiesti normaalsed kodukassid endast eiteamida arvama. :)

Tunnetan, et hommikuti tööle sõita on tore. Ma tõesti ei uskunud, et seda kunagi nautima hakkan. Ja ma olen paar korda tabanud autoõpetaja kõrvalistmel rahulolevalt muhelemast. Pole ka ime... karu jalgrattaga sõitma õpetamine on tunduvalt lihtsam.