Õhtuinimesed nimetavad kellakeeramist hommikuinimeste vandenõuks eneste vastu. Paadunud hommikuinimesena täheldan, et kui pidi seitsmest tõusma, siis nagu eriti vahet polnud kas kuus või seitse, aga mida varasemaks, seda suuremaks ajavahe muutub ja praegu on hommikuti sigatunnetatav, et kell alles tegelikult neli.
Siuke tunne nagu läheks kalale või lennuki peale. Kassid tuiavad uniselt jalus ja vahetavad omavahel küsivaid "mis sel nüüd hakkas?" pilke. Ka nemad ei ole harjunud. Rääkimata hommikusest hõredast liiklusest (jälle) pimedatel tänavatel, kus liigub veidraid manöövreid sooritavaid uniseid tõredaid kodanikke.
Lõpetasin talvise lugemishooaja "Tuule nime" kolmanda osaga (mis oli kena paks raamat) ja olen üsna rahul, et pole seda saagat koju muretsenud. Esimene osa oli metsikult hea ja ka teine polnud paha kuid pikapeale on hakanud hullult häirima kõrtsmik Kvothe ja deemon Basti vaheline "küll me oleme siin ikka ühed vahvad poisid" meeleolud reaalis. Jutustuse osa on kõigiti köitev, aga need meeste kelmikused kroonikakirjutamise vahepeal olid nii mõttetult tüütud, et jätsin viimased kolm kõrtsidialooge kajastavat lõiku täitsa vahele.
Kui aed päris välja sulab, siis jääb aina vähem aega lugemiseks.
Eile hommikul miinus neli, jääs auto ja lauspäike päeval, täna hommikul pluss 2,8, imekaunis linnulaul võsas ja üksteise järel mööduvad vihmad.
Piiritus tänumeeles Lõunamaa lilleinimesele mõeldes, sain nüüd täpsed juhised kuidas ontsiidiumile elu sisse saada ja asun tegude juurde.
Peale tööd vaja minna rabasse turbasambla järele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment