Miinus 17

Märtsihommiku kohta tavaline rutiin, et kraadiklaas näitab pakast.
Kõigepealt sügav sõõm Brassia ürgmetsalikku aroomi ja siis võib päev alata.
Kohe tõuseb päike ja hakkab tube soojaks kütma. Pehhovi õhinal alustatud Siala kroonikate teine osa ei olnud kahjuks enam nii särav kui esimene. Oli tunda, et autori ainsamaks eesmärgiks on kogu bande selle köite raames enam-vähem ühes tükis Zagrabasse toimetada (et seal siis päriselt seiklema hakata) ja muud midagi. Polnud eriliselt erksaid hetki, polnud senikogematuid sfääre (peale paari äkšõni ja Jõumajas nähtud huvitava unenäo)sellel sihikindlal teekonnal. Samas ei saa ma siiski üle ega ümber vene autori õnnestunumast kirjanduslikust leiust - tumehaldjate jõhkrast rassist, "keda on lahingumöllus raske eristada hõimurahvast ogredest" (mäekolle meenutavad suurekihvalised pahad)ning kelle verejanust pole vaja legende rääkida. Muljetavaldav.:)
Jahh. Igatahes nad jõudsid nüüd sinna kohale. Koobastikus käivad ära kolmandas raamatus ja aardega koju on ju vaja ka veel kobida. Ettearvatavus ei ole hea fäntasyraamatu sõber, ei ole.
Kohtasin orhideefoorumeid lapates kena tõdemust: "Uputamine on vägivaldne tegevus ja uputada võib laevu, muresid vms, kuid mitte orhideesid. Nemad peavad saama vihmalähedase kogemuse nagu koduses ürgmetsas..." Kas pole ilus?:)
Samas olen ma liiga palju lugenud orhideede varrekaelamädanikust, nii et ikka pealtkastmine ilma lehti märjaks tegemata ja veeanum kividega põhja all millel pott võib kuivas seista ning põhja kaudu niiskust ammutada. Praktika kolmetalvise hiiglaseks paisunud ja ohtralt õitseva kuukingaga on näidanud, et see
võib tõele vastata.
Äratuskellal võttis tervelt kolm päeva aega, et unustada kogu talle tekitatud tusk. Nüüd on jälle kõik korras. Ärkasin kell kuus puhtalt sooritatud kitsehüppe peale. Minu armas karvane tõbras.