Õnnis laupäev pärastlõunase vihmaga

Rohisin. Tervelt tund aega. Oli sigamõnus.:)
Just äsja lume alt vabanenud pinda on kõige mugavam umbrohust puhastada. Lihtsalt korjad üles, sest miski pole jõudnud veel juurduda. Ühtlasi ka väike inventuur, kes ja kuidas - pole ju terve pika talve näinud.:)
Heameel oli tõdeda, et sel kevadel ei ole aias näriliste käike ega mutimullahunnikuid. Liiliapeenar natuke üllatas, kas tõesti juba ninad väljas? Nii vara ju vist veel ei tohiks...Samas oli nende peenar esimene, mis lumest välja sulas. Eelmisel aastal suhteliselt tagasihoidlikult esinenud krookused (neid oli lihtsalt vähe) on sel aastal võimsad (vist kahekordistunud).
Sügisel hardalt poputatud aediiris `Radiant Apogee`oli elus. Deutsia ka täiesti ühes tükis. Rohkem ei jõudnud siblida ja pooled on veel lume all.
Tööl avanes vaatepilt humoorikale pardidraamale. Lumeveest triiki jõgi kihutas mere poole ja vahuharjal amüseerisid kolm parti. Ma olen parte alati sellisteks rahumeelseteks ja leebeteks lindudeks pidanud, aga need kaks isaparti kes ühe daami pärast kähmlesid, olid ikka tõelised pühvlid. Raevukate PRÄÄK-PRÄÄK! hüüete saatel lendas üks isapart teisele kosilasele ahtrisse ja hakkas tal sabasulgi välja kitkuma (samal ajal ujusid mõlemad krooli). Emapart plagistas eemal ripsmeid ja oli niisama ilus. Viimaks pages sabastkatkutu kiljudes (prääkprääk!)kaldale peitu ja võitja tõusis lendu nagu Ikaros...et hetk hiljem maanduda vees paar meetrit ülalpool emapardist. Lastes voolul ennast elegantselt (põmpsti!) vastu emaparti põkkuda. Too oli suhteliselt vintske ja sellise külgelöömisega harjunud ning ei läinudki ümber. :)
Komet läks veel edasi, sest pruute paistab partidel palju vähem olema kui peigmehi, aga üldjoontes toimus umbes sama, sest esimesel meespardil oli see sabakatkumine hästi nokas. Emapart nakitses kombekalt kaldamudas ja üritas jätta muljet, et see teiste rabelemine teda absoluutselt ei huvita.
Täna keeratakse kella. Haha, tore, mu karvane äratuskell läheb nüüd jälle paariks nädalaks täitsa rikki.:)