Kevade süvenemine on põhjamaalase jaoks elutähtis asi. Ja rääkigu nad pealegi Eesti kuuluvusest pigem Baltiriikide kui Põhjamaade hulka, mina loen ennast põhjamaalaseks. Selle pika painava pimeda talve pärast, selle lühikese kolmekuise suve pärast, nii suve- kui sügiseserval varitsevate mõrvarlike öökülmade pärast...lumi, jää...Madeiral, Polüneesias või Iraanis ei ole näiteks kunagi võimalik surra sellesse, et katuselt kukub kellegile pähe külmunud vee kamakas (absurd!)või omavalitsused peaks loovutama mõttetuid varandusi teede puhtaks lükkamise eest...millegist milleks muutuvad põhjamaadel vihmad talvel.
Kui kevad venib, on põhjamaalased kahvatud, mornid ja sarkastilised nagu kartuliidud ning raadiost tuleb kurbi venivaid laule.
Aga sellistel päevadel nagu täna, paistab, et elukesel pole väga vigagi.
Vilus pluss neli, soe tuuleke ja palju päikesevalgust. Hommikul trillerdas metsa pool musträstas. Ning mis peaasi - õhus on värve.:)
Õhus oli ka mesilasi. Malbete tumedate taru avas samuti hooaja. Neid ei lennelnud küll nii palju kui kollaseid, kuid majas kenasti elu sees ja puha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment