....on maailma kõige olulisemad asjad ja tuleb kõik täpselt üles tähendada, sest siis on järgmisel jäisel pimedal talvel hiiglama hea lugeda ja oma külmavõetud näppudel kokku arvutada mitu päeva võiks ehk mõne lähima valge päevani veel olla või umbes nii. Eelmine nädal oli oivaline. Lumi sulab sahinal (meie tänaval asfalt paistab), ka pilves ilmad on helevalged ja kui päikest näitab, siis on see juba ikka täitsa päike - kuum ja suur. Kaks ööd on olnud sula.
Cattleya eelmise aasta lehetuutust paistab õienupu ots.
Kui seni olid mõned orhideed lahkelt päikeses, siis nüüd on aeg nad kokku korjata ja varju tõsta.
Minu karvane äratuskell ei tee nädalavahetusel ja argipäevadel vahet, kuid ajanäitaja tema peas on täpne. Kell viis ilmub ta pimedusest padja kõrvale, istub väga ilusasti ja jõllab näkku. Unemati hakkab asju pakkima. 5:06 kostab reibas Nurrh! (aitab teesklemisest, tegelikult oled sa üleval ja aeg on tõusta!). Kui ta nüüd tuppa jääks, siis on edasine stsenaarium viimsegi kitsehüppeni nii teada nagu oleksin selle ise kirjutanud ja edasi magamisest ei tule midagi välja. Seega läheb Härra Tibu õue kevadhommikut avastama ja mina saan rahus edasi magada.
Ees on imeilus päikseline laupäev. Kraadiklaas näitab miinus 4,5.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment