Sula

Sula keset talve tähendab alati ühtesid ja samu asju ja need on: laviinina katuselt maha libisev lumi, plögane põrgu ja teeaugud linnaliikluses ning iseseisvunud kassid. See tähendab seda, et kui tahad magama minna ja oma loomad ööseks koju saada, siis tuleb tükk aega rõduukse peal kõõluda ja kutsuda kuni hääl kähedaks läheb, siis võibolla mõni ehk...
Vastasel juhul võid hommikul tagasi saada väikse nohuse tõpra, nagu meil siin nende ärahellitatud karvikutega paar korda juhtunud on.
Madalrõhkkonnad ei sobi mulle. Tahaks urgu pugeda, mittesittagi teha ja üldse.
Viimasel ajal olen ennast kosutanud mööda taimekatalooge lonkides ja see on ülimalt huvitav tegevus. Silma on hakanud see, et ka laia maailma taimepoed jagunevad kaheks nagu meilgi :) ...ühed on surmigavad (tulp, nelk, roos, pojeng pluss need ülejäänud sada enimlevinud püsikut)...ja teised, kes pakuvad igasugu imeasju. Niisiis olengi viimasel ajal silma nuumanud alpitaimede ja kõrvikute sorte uurides.
Üldiselt...meie kõrvikpriimulate turg on peaaegu täiesti olematu. Aga võiks olla ülimalt kirev ja rikkalik. Millised sordid, millised värvid ja vormid!
Üleüldse üks ülimalt lummav liik.:)

Projekt: Tõstamaa mehe särk.

Selgus, et midagi säherdust on suveks vaja. Ok. Tegelikult on ta vist pluus, aga vahet pole. Kaapisin kokku vanad oskused, hunniku infot (internet, raamatud) ja otsisin riidekraami hulgast üles ammustel aegadel ära pandud tutika voodilina.  Tegu on vanaemadeaegse telgedel kootud peenema linase kangaga, seega just siis täpselt see mis vaja. Hädasti oleks ka mõnda valmis asja vaja näppida või uurida, et kuda need õmblused täpselt...aga ehk kuskilt ikka leiab.
Lasin palaka pesumasinast läbi, et poleks üllatusi riide kokkutõmbamisel ja jään järgmist nädalavahetust ootama, et hakata lõikeid maha joonistama. Põnev väljakutse. Ja päevakorda potsatanud just õigel ajal - suvel poleks selliseks nokitsemiseks mahti.
Ilmad on jätkuvalt pehmepoolsed, ikka alla kümne miinuse, järgnevaks nädalaks lubatakse lausa tuisku ja sula. Mis seal ikka - päikest pole, aga väga lõdisema ka ei pea.:)

Elementaarne, Watson...

Kuna kodus oli fenku (feng shui) tööle-koju elamisega totaalselt paigast ära lohisenud, siis oli tänane vaba päev nagu õnnistus. Posserdasin orhideedega, istutasin cambria ümber, koristasin, likvideerisin maja pealt iga nädalaga kohatumaks muutuva jõuluvaniku, pesin esikuvaiba ära ja tõin nädalajagu pliidipuid tuppa tahenema. Muidugi, puud lõhnasid teadagi, mille järele, aga no mingi maailmalõpp see nüüd ka ei ole ja saunas võivad nad lõhnata palju tahavad. Küll aga jäi osa noist äkilisist lõhnamolekulidest vist mu käte külge. Olin juba jupp aega arvuti taga istunud kui tabasin kellegi ainitise pilgu. Härra Tibu vahtis mulle üle läpaka umbes sellise imestava näoga otsa nagu mul oleks põdramask peas või miskit. Mis on, Tibu? Ta tuli häälekalt nuuskides (nagu koer) ümber läpaka, ajas õhus haisu kuni jõudis mu käteni (MIDAA!!!!), siis jäi sellisel uskumatul ilmel mulle otsa vaatama, et mul hakkas...eee...veider. "Ah, et selline sa siis tegelikult oledki!" ütles see ennast peaaegu imestamisega ära nikastanud nägu, kuidagi väga otsene ja sõnatu paikapanek. 
"Einoh,.." no mis sa ikka oskad oma kassile õigustuseks öelda. On nigu on. Nad on taktitundelised.
Ta respekteerib, kuigi pidas seda mu äsjaavastatud kõrvalekallet (käib küttepuude peale "tõhku panemas") rohkem kui imelikuks. Kuna mul juba see reetlik lõhn juures oli, siis läks kõik süü ilmselt kolinal minu kaela. Härra Tibu näoilme järgi otsustades küll.:)

Kebjal kukesammul valguse aja poole:)

Enam ei pea hardusest viiksudes pilve vahelt just neid kahte-kolme päiksekiirt tunnistama, mis just sel hetkel...sest eelmine kord anti ilmavalgust näha kaks ja pool nädalat tagasi. Läbi on see pime ja kole aeg, kus jõuluvanad ja päkapikud pimeduse katte all kibedas tuisus oma asju said ajada ja üldse...
On tunda veebruari lõhna! Sest lopsakad vaatemängulised päiksetõusud ei ole enam haruldus, sest isegi pilves päevaga murrab läbi taevakatete pärlmutrist kuma ja talveaia lehtede vahelt tõuseb üks õievars teise järel. Sellel orhideel peab midagi viga olema, kellel veel õievart valmis pole tehtud. Üks neist on cambria. Pean uurima, mis tal potis toimub, sest välimus vastab täpselt õpikukirjeldusele kehva tervisega cambriast. Ilmselt olen substraadi koostisega mööda pannud. Seda viga annab õnneks parandada.
Muidu on täitsa kevad mis kevad, päike keevitab läbi elamise kuni kööki külmkapini välja ja heledas valguses paistab iga tolmukübe nagu luubi all, kohe näha, et jõuluküürimisest  jupp aega möödas.
Kvartali lõikamata isakassidel on kevad peast viimsegi aru viinud. Soojematel päevadel luusivad kõutsid ümber maja, piserdavad uksepiitadele, lumelabidale ja küttepuudele "Christian Diori" ja kogu inimtegevus, mis on seotud väljumise, lumerookimise või küttepuudega, on omandanud täiesti tahtmatult võõrtiirase lõhnavarjundi. On juhtunud, et tuppa toodud küttepuude sületäis tuleb trepile tuulduma viia. Väike üleskutse korralikele kodanikele, et poleks paha ka isased kassid steriliseerida, sest kuna emaseid steriliseerimata kasse meie kvartalis juba mitu aastat enam pole, siis forseerivad kõutsid kogu neis pulbitseva elujõu "tõhku panemisele" ja seda on ilmselgelt rohkem kui peaks vaja olema taluda, et tunnetada "metsiku looduse pulssi" vms. Noh, üldiselt on see hais ikka üsna jäle. Pehmelt öeldes.

Ega see ikka heaga ei lõpe...

Paistab, et südatalvel on ilusad ilmad seotud hulga ebameeldivustega - päeval on küll hea päikselaikudes kikerdada, aga õhtul kui varjud siniseks muutuvad, tuleb Urr ja küsib, kas tahad veel kõrgrõhkkonda ning istub verandal kuni kraadiklaas lolliks läheb.
Eile hilisõhtul oli meie selle talve külmarekord - miinus 24, varahommikul hakkas järgi andma, praegu pole enam väga viga, ahjud on soojaks köetud ja õues kõigest miinus 17. Taevas on ühtlaselt hall ja midagi enam kuskil ei sädele. Selline asjalik talv on. Ei mingit ilu. Otsi või ära otsi, isegi vares lendas kuidagi mornilt, külg ees.
Kassid on pakasega kohanenud. Proua Muri, kui tõeline daam, ei hakka lume sees üldse jamama vaid käib netilt liivakastis. Õue minnakse ainult viieks minutiks "ilusasti istuma" ja see on kuidagi seotud ka õhuvannide võtmisega vms. Härra Tibu ei kipu samuti enam niisama välja lustima. Ikka ainult asja pärast. Kuna meestel kasti kükitada ei sobi, siis lidub Härra Tibu ka kõige kangema külmaga nagu must välk kuuri alla asjale ja ruttu verandale tagasi. Kui keegi kohemaid ust lahti ei tee, siis Härra Tibu tänitab pärast tükk aega. "Sa ei tea kui FAKING külm õues oli! On siis raske oma kassi sisse lasta või! Öösel topid küll oma külmi varbaid mulle külje alla sooja!" No mida mul enese õigustuseks öelda on. Sorry, noh! "Sorry on tal jah, nüüd on tal sorry..." kostab toast. Hiilin kohvitassiga ülakorrusele ära vaibatama.

Päiksereede

Hetkel on oluline see, et päike paistab ja mul on talvepuhkus. Nädalaks kuskile jälekülmadesse mägedesse suusatama mineku asemel võtan ma seda reedeti välja ja naudin soojas urus läbi akna välja vaadates kuidas õues sädeleb jää, lumi, õhk, oksad, puuriidad, aialipid ja üldse kõik mis miinus kahekümnega sädeleda saab. Kord on juba majja löödud, kell tiksub keskpäeva, kass istub "väga ilusasti", orhideed on kastetud ja mina tuhnin alpitaimede kataloogis.
Õigemini nüüd juba avaras internetis, et teada saada, kas Polygala chamaebuxus, Bulbinella hookeri, Weldenia candida ja Euryops acraeus  kannatavad meie kliima välja või mitte? Kahjuks pole kedagi mulle seda ütlemas, sest ingliskeelses internetis jahutakse küll karmidest mäestikuoludest, kuid ma olen mingil moel aru saanud, et kui inglased, prantslased ja itaallased räägivad, et neil on ka mägedes lumi ja puha, siis ei maksa neid väga tõsiselt võtta. Sattudes mõnda meie krõbedasse talvesse, suudavad nad ikka ainult korrata "Õumaigaadõumaigaadõumaigaad!"
Seega, keskeurooplased lihtsalt ei tea mis meil siin tegelikult on ja kirjutavad oma naljatalveid trotsivate alpielanike iseloomustuseks kataloogi, et "väga vastupidav, talub isegi härmatist" jne.
Nüüd ma ei teagi...Peab vist ikka ise ära proovima. Mõnelpool ju maukleht elab talve üle...ja ühte meil talvitunud Bauri punatähte olen ka kohanud. Hädapärast võib ju potiga jahetuppa talvituma ka vedada. Kange kiusatus on.

Raamatuaugus ära

Eesti kirjandust ei saa seni päriselt mõõnakirjanduseks tunnistada kuni leidub veel selliseid autoreid. Lugesin kõigi kasulike ja asjalike asjade tegemise asemel eile Tiit Tarlapi "Tuleriitade ööd". Kui puhkepäev, siis puhkepäev.
Vägagi loetav hea kirjakeelega romaan esmapilgul eblakana tunduva süzheega, mille autor mõnusalt põhjamaise järjekindlusega omal viisil üle kirjutab...ja lugu saab tiivad. Nii, et siis käisingi eile lendamas. Tänaseks ja homseks jätkub ka. Lugu on köitev ja kummaline westerni, krimka, külaromaani ning fantasy segu. Ja omamoodi kütkestav on ka tabuteemade käsitlus - nii neetult ilusti ütleb ta mitmes kohas usu kohta.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega ma ei teagi ühtegi taolise käsitlusega stoorit.
Muude talviste nihverduste kõrvalt on hakanud mõte aina tihemini aia suunas käima. Pole seal ju praegu midagi, lumi matab ja katab, aga egas`mõtet keelata saa...
Kuna hilissügisel avanes võimalus peenraääristeks saada absoluutselt oivalised palgid, siis vabaneb sealt hull kogus õhukesi paeliistakaid. Ja minul on mitukümmend alpiasjakest, kes tavapeenras ennast imelikult tunnevad. Nii, et kuskile tuleb järgmine suvi ka üks pisike kuivmüürikatsetus.

Päike, sina või?

Ei või olla! Laupäeval käidi juba üsna kõrgelt ja kaua, päev oli päiksevalgusest ja imesädelustest kuni õhtuni pilgeni. Läbi akna paistes see isegi soojendas veidi. Imevähe. No ma ei kujutanud seda ju ometi ette!:) Kassid, orhideed ja futud olid olukorraga ülimalt rahul. Selle valgusega võis isegi vastikuid töid teha. Vahel tuleb nii nõmedaid vigu sisse ja peale enda pole kedagi süüdistada ka. Lühidalt, kuna nääride ajal peale keritud lõim oli laiem kui tavaliselt, siis oli "üks tark tüdruk" puuduvate niite asemel pannud "kaasavarapusarast" leitud eelmise sajandi tärklisega kõvastatud niied ja need muudkui katkesid esimese vaiba tegemise ajal. Igav just ei hakanud. Läks kaks korda rohkem aega ja tehtud ta sai kuigi tegemist oli ilmselge anomaaliaga. Ei ole vist vaja mainida, et vaibatamise juures on anomaaliad täielik out.
Teise osa päevast siblisin juba mõnevõrra rahunenud auraga  punaste lõngade kallal. Plaanis on järjekordne pulmavaip. Kui ka täna säärast õnnist ilma antakse, siis saab ehk esimesed triibudki ära tehtud. Pulmad on alles suvel, aga kaua tehtud kaunikene. Liiatigi moondun ma kevaditi aednikuks ja neil ei ole ju üldse millegi muu jaoks aega.
Catleia lõhnas päikse käes kõigi reeglite kohaselt, kõige minim kuuking hakkab lähipäevil õisi avama ja dendrobium kingianumil on ilmunud õienupud.
Kevad ei ole enam mägede taga.
Talv on seni olnud suhteliselt väljakannatatav. Ainult üks pikem pakaselaine enne jõulu ja seegi ei olnud kuigi koledate temperatuuridega.

Ajutised asjad

Täna tulid kööki päris kardinapuud. Nii ilus on.
Mitte, et ma mingi snoob oleks või...Peale ehitust oli meil igasugusest sellelaadsest tegevusest lihtsalt niikuradima kõrini, et lõin akendele ajutiselt klambripüstoliga kardinad ette ja me unustasime selle...nii umbes neljaks aastaks. Nüüd on niuts!...nii ilus.:)

Naerukrambilugu

Killuke elunalja...talletan selle blogis.
Jutuke on copitud FB-st ja kuna juures oli Olavi Antoni tehtud foto ning loo autori kohta viited puudusid, võib olla ka, et kirjatükk nimetet isiku kribatud. Hea lugu.:)
(Teine allikas viitas võimalusele, et jutuke võib olla ka vene keelest tõlgitud).

Ehk aitab alljärgnev kallitel kodumaalastel vast avanenud elektrituruga toimuvast paremini sotti saada ning sellega leppida. Nimelt on siin tõene ning ilustamata versioon näiteks selle kohta, miks hõõglambid välja suretati. Üllatuslikult pole süüdi mitte energeetikud, vaid füüsikud. No ja matemaatikud. Ja mõningasel määral ka politseinikud.
Aga lühidalt on lugu järgmine. Ühe suurema või ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga põleb laelamp sirinaga läbi. Et ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise kosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates – "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, niiet sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda sealt enam ei saa?" Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu etc etc – peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!).
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs etc etc : 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: „No ei ole selline asi võimalik” Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad, võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu.... Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Õde ei anna sedakorda enam sellevõrragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega:” Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni käima!”
Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib: „Ja kuhu sa neid imbetsille vead???” Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: „Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!” Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel. Keeravad ringi, sõidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti.

Futu märkus: Kusjuures...kõiki kes seda loevad, valdab loo lõpus vastupandamatu tung leida oma majapidamisest mõni sobivas suuruses lambipirn. Pole vaja.:)

Jaanuar hakkab jälle talveks

Täna hommikul ei olnud rõduukse taga kassijärjekorda, millest võis järeldada, et talv vist tagasi.         Oligi - miinus 4,5.
Peenrad on lõviosas endiselt paarikümnesentimeetrise lumekihiga kaetud, kuid budeleiade elukoht teeb muret. Sealt on millegipärast paljaks sulanud. Ei või olla, PÄIKE või? Ei, päike ei lähe veel arvesse, eks ikka tuuled-vihmad, mis suunalt sinnakanti olnud. Ei muud kui lähen täna lund peenrasse kühveldama. Seal on peale budleiade paar õrnukest veel.
Catleia avanes eile öösel. Täna hommikul oli ka teine kellukas lahti, kuid mõlemad on veidi kortsus, kumbki veel ei lõhna ja värvid pole ka õiged. Õied, mis kujunevad välja alles mitu päeva peale avanemist. Fotokas on tuksis, proovin telefoniga pildistada.
Enne pühi raamatukogust võetud viis kilo hakkab poole peale saama. Seekord oli ka paar mainimist väärt leidu. Ma pole eriline krimkafänn, kuid mõned neist on vahel lihtsalt vastupandamatult mõnusalt kirjutatud. Niisiis - Henning Mankeli "Valge emalõvi" (Kurt Wallanderi lood tuntud headuses) ja enne pühi kohatud Yrsa Sigurdadottir "Kolmas märk". Viimasega oli nii, et loed ja tunned Islandi hingust üle põse libisemas ja üldse...niisugune natuke teistmoodi kirjakeelega lugemine.
Huvitav oli ka Paul Ariste "Mustlaste raamat", uurimuslugu, mis räägib mustlaste elust meil ja mujal.
Ennustamist, manamist ja muud ebausku mustlased ise eriti ei usu. Pigem käidi kirikus ja kalduti ristiusu poole (Folkloor kummaliselt segunenud ristusu legendidega nagu ennist meie oma maarjamaalgi). Ennustamist ja muid nõidusi võetakse neil pigem kui tähtsat elatise teenimise vahendit ja mustlane mustlase kätt ei vaata. Ka on mustlane mustlasega väga aus, laagris ei varastata ega tüssata kedagi. Valge inimese petmine ja temalt varastamine on mustlaskoodeksi järgi seevastu jälle täiesti kiiduväärt ja normaalne tegevus.
Veel enne Suurt ilmasõda olnud tabori kord selline, et lapsi arvestati emaliini pidi (Anna poeg, Saara tütar) ja veel nii mõndagi kombestikus viitas matriarhaadile. Naine teenis põhilise elatise ja toitis pere. Abielludes pidi naine oskama süüa teha, õmmelda, manguda, ennustada. Poisil pidi olema oma vanker. Kui noored olid üksteist korra lähemalt tundma õppinud, siis mindi vanemaid pehmeks rääkima ja kui need olid nõus, koliti ühte vankrisse kokku elama. Abielusidemed olid tugevad, kuid ebasobivuse korral tohtis naine mehe minema saata ja uue vaadata. Ühiskond suhtus sellesse mõistvalt kuni polnud tegu mittemustlasega.
Mustlaskeel on lähedane Põhja-Indias levinud keeltele kuid sisaldab ka eri keeltest tulnud laensõnu (iraani, armeenia, kreeka keelest), mis viitab sellele, et pikemat aega on peatutud ka nende rahvaste hulgas. Eestis, Laiusel elanud mustlased moodustasid omaette etnilise terviku. Nende keel oli Soome mustlaste murde murrak. Enne meil paikseks jäämist olid nad pikemat aega elanud Rootsis ja Soomes. Niisugune põnev ja omapärane väga rikka folklooriga rahvakild.

Valge midiõieline roosa träpsuga südamikus

Kauaoodatud catleiaõied

Roosa kuuking, õis oleks nagu veel eraldi mingi mini ja midi vaheline suurus.

Väärisdendroobium, hurmavalt lõhnavad õied

Pühade ajal tehtud lubadusevaip. Teiste omasuguste taustal on kenasti näha, et valgest triibust saab aasta pärast helehall.

Uue aasta esimene tööpäev

Tööd on hullult palju sees. Tuleb pikem süvenenud periood.
Mulle meeldib kui järg käes on - Plõks!...ja kevad nädalakese võrra jälle lähemal. Plõks...ja veebruar jne.:)
Aknalaua talveaed mu arvuti juures oli üheteistkümne äraoldud päevaga muljetavaldavalt edenenud. Õievarred pikemaks sirgunud, kellukad kopsakamaks kosunud ja lehed läigivad rammusalt... Paraku, ingverile see aknalaua elu teps mitte ei meeldi või kuiv õhk või üldse kogu see wärk. Katsun teda kevadeni elus hoida ja kevadel saab mõni kasvuhoone omanik ta endale köögiviljataimeks, sest kasvuhoones pidi ta kena kobara risoome alla kasvatama ja isegi õitsema.
Kodu talveaia valged midikasvulised kuukingad läksid lahti. Õis on niisugune ümara disainiga ja südamikus träpsuke roosat.  Catleya õienupud on väga pikaks ja suureks paisunud ning nende puhkemise kohta ei oska ma enam midagi öelda, arvasin, et ehk see nädal, aga neil on mingi gigantomaania peal. Kasvavad iga päev suuremaks ja varsti peab vist lausa toestama hakkama.
Õues sajab jätkuvalt vihma. Peenrad veel lumest puhtad ei ole, kuid teed küll. Sooja jaanuari on varemgi olnud. Mõnnaaa, hõiskavad mu lõunamaalase geenid.
Talvelt kingiks saadud nädalake. Jah, neid sooje jaanuari algusi on varemgi olnud. Olen sel ajal aiast noppinud lõhnava kannikese kimbu (tõsi, mitte just kõige esinduslikuma:), kuid vaasis see lõhnas nagu tõeline ime.
Ja siis üks küsimus kogenumaile kuukingakasvatajatele:
Mõned meie kuukingad sirutavad õievarre suvalisest kohast lehtede vahelt ja suunavad selle nagu noole risti üle teiste akna (valguse) suunas. See võtab palju ruumi, suurendab ohtu õievart kastmise ajal vigastada jne. Proovisin ühe gigantkuukinga õievart õrnalt üles painutada, aga minu tohutuks meelehärmiks see murdus. (Õnneks on tal teine veel. ) Rohkem ma seda ei ürita.
Kuidas saada nn lamanduvatel õievars kenasti vertikaalseks kasvatada nii nagu see enamikel siiski lehtede vahelt ülespoole sirgub ja edaspidi ka toestatav on? On selleks ehk mingit nippi?

Soojad vihmad.

Täna hommikul solises veel sümpaatsemalt, lausa kevade illusioon tekkis sellest magusast sulalumelõhnast, metsa mahlakast kohinast ja varese rõõmsast prääksatusest tamme otsas. Seisin tükk aega verandal ja laadisin sooja hommikuvihma pladina saatel kaamosest logisevaid akusid. Mõnusmõnusmõnus.:)
Taimedele see wärk nüüd küll hästi ei mõju, võin vaid ette kujutada, mida arvab jaanuarisulast maukleht või leviisiad. Aga ega aednik ilma muuta saa...isegi kui tahaks.  Ei urgitsegi rohkem, muidu tuleb järsku välja, et kui pakasenupp minu käes oleks, siis tühjagi ma sellele üldse vajutaks. Never! :)
Eile võis ka uue aiahooaja avatuks lugeda, sest kui päeval taimepoodi orhideemulla järgi läksin, siis komistasin kobedale catleyataimele, mis oli just värskelt mahakantute pingile sattunud. Kuna catleya (liigina) naudib dendroobiumi ja kuukingade kõrval võrdselt hästi meie toaolusid, siis leidsin, et poleks paha kui seda lõhnavat imelille oleks rohkem kui üks. Õis peaks uuel olema sedakorda tumeroosa. Väga põnev.:)
Sedakorda oli meie tänava vesiseim aastavahetus, vihma sadas shampaklaasi ning ilutulestik meenutas tule ja vee võitlust moodsas animafilmis.
Ega muud kui HUA!:)