Iluaia arenemise anatoomia

Kui üks teema pulkadeks võtta, siis oleks õiglane käsitleda ka teist. Nojahh, öeldagu siis otse välja, et eks ta üks tore haigus ole.:)
Kõigepealt oli eelmise aia lemmikliikide reservaat, mis ei sisaldanud palju, kuid seal oli vingete mõõtudega metsakullerkupp, seemnest kasvatatud väga ilus ängelhein, nipet-näpet astilbesid, iiriseid, majaga tulnud pojengid, Darwini hübriidtulbid ja üht-teist veel. Reservaat tähendas seda, et sellesse kohta ei tohtinud ladustada lammutus- ega ehitusmaterjali ning sealt sai vajaduse korral lõikelilli.
Siis tuli Räpina. Seal tutvusin taimendusega sügavuti ja sain teada, et mul oleks vaja enamik suuri püsikuid ka oma aias ära proovida. Proovisingi. Peale laudlehe, katkujuure ja südaja makleia on nagu kõike nähtud. Ahjaa, kaelus-vaigulill on meil veel käimata.:)
Kolakatest jäid aeda kaks lursslille, kõrge käoking, virgiinia männasmailane, hiidpäevalill, sale kobarpea, anomaalne pojeng, ahtalehine pojeng ja terve kari ängelheinu. Teisel Räpina suvel avastasin, et hosta on väga ilus lill ja et lehed on ka väärtus omaette. Veetsin terve selle suve lehtset ilu soetades ja seda imetledes. Järgmisel suvel õnnistati iiristega. Nagu oleks iirisepanka röövinud. Tekkis iirisekasvandus, sest kõik olid noored risoomid (tänavu õitseb neist enamus esmakordselt).
Järgmisel suvel avastasin enda jaoks liiliad. Kui hostandusest oli võimalik mingil määral taastuda, siis liiliaid ei ole kunagi küllalt. :)
Sealt edasi oli priimulavaimustus, helmikpöörisevaimustus ja kuna aiapinda kipub nappima, siis ka viimase aja metsik tõmme pisikeste alpikribalate ja muidu imelike taimede vastu.

Pillide paljunemise anatoomia.

Alguses oli meil Kitarr, kena kõlaga tumeselgne isand. Kuid kuna Pillimees hakkas eelistama uut poelõhnalist Mandoliini, siis emigreerus Kitarr pikemalt mõtlemata Soome ja kuulukse nüüd üsna õnnelik olevat.
Mõneks ajaks lapsendasime Raivo Rohelise Karmoska. See ei jäänud mitte tagajärgedeta.
Mandoliin poegis kevadel ja sai Punase Karmoska.
Ei läinudki palju aega kui majja ilmus uus lõõtsaline, siniverd iberoameeriklane Pandoneon. Too nägi hispaaniakeelseid unenägusid ja põdes sügavat üksildust. Hästi läikiv ja keerulise hingeeluga pill. Talle oli vaja hädasti seltsilist - majja tuli vana isane Bajaan. Nüüd...kuidas sa siis Mandoliini peale ei mõtle, ka tema sai paarilise - kauni kõlaga vanaaegse Mandoliini (ilusate lugude mängimiseks) ja kahekesi sebisid nad valmis Viiuli, kuigi tema oli juba enne aegade algust olnud üks väga vana hing (vanaisa pill). Plokkflöödid tulid mingil pimedamal ajal ise, kuid nad ei võta palju ruumi.
Kõige selle muusika sees ei pannud keegi tähelegi kuidas Punasel Karmoskal tekkis vaikselt suhe Valloga. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis hõivas kevadel lõplikult Vallo juurde kolinud Punasest Karmoskast tekkinud tühiku plinkivate tuledega Süntesaator. Süntekas on omaette olevus. Temal saab mängida nagu orelil, kitarril, mandoliinil, basskitarril ja kõigil teistel pillidel...oboest rääkimata.
Taimekollektsiooni mõistetesse ümber konverteerituna peaks Süntesaator võrduma umbes viie eri värvi pesakonna kauniste kuldkingadega, seega siis - tõeline varandus.
P.S. Vahepeal on selgunud, et päris kitarritu see maja nüüd ka ei ole, sest meil suvitavat juba teist suve Aivari kitarr. (Jah, see jäi kahe silma vahele). Ning mu tähelepanu juhiti veel ka Teisele Viiulile (Kaks ilma kolmandata ei jää.) ja koos Süntesaatoriga olevat salakaubana kaasa  tulnud ka Ukuleele. Kuna selle vutlari otsas magab (jesjes, siin pole veel magatud!) kogu aeg Proua Muri, siis on Ukuleelest tõesti vähe näha.
Ukuleele on aga rohkem nagu pansionaadis või keelekoolitusel ja läheb pärast jälle koju tagasi..

Puhkuse viimane nädal...

...likvideerin uue hooga oma tegemata tööde hunnikuid. Killustik kolis maja seina äärde, sest killustiku all on kauaoodatud uue alpipeenra koht ja ma ei taha oodata veel ühte suve. Viimase satsi kärutan täna maja taha täiteks ja siis saab peenrakoha ära süvistada, mis peaks olema ühe päeva töö. Teine päev läheb kompostikasti tühjendamisele sellesse süvendisse. Eile oli üle hulga aja imeline päikesepaiste. Peaks olema akude laadimise aeg - päike, sirelid, kevad...kuid võta sa näpust!  Võtsingi siis lisaks kärutöödele eile ka näpust. Ja sabast ja sarvist ka. No mis ma oskan kosta.
Karavan läheb edasi. Olgu siis saatjaks Ibrahimi lapsemeelsed luilutused datliõite peegeldusest...tema kõige pikema näoga hobuse silmades või pidalitõbise vanaeide kibe itkuviis viimsele kõngenud kaamelile. Olgu rahu tema kopsakate kontidega ning ärgu tema päitsete harvad hõberahad tilisegu rohkem mu unedes. Võibolla peaksin ma mõtlema ühe laulu tegemisele? Või veel parem, hoopis romaan? Niisuke hea materjal vedeleb senivõtmata olekus maas...Ei, no tõepoolest!:)
Mõtisklustest reaalsusse tagasi lülitudes...külaskäik Milda sirelitest ja imelistest pisinartsissidest lõhnavasse aeda ning hilisõhtune Saku mets trennikõnni ajal andsid suure osa kaotatud energiat tagasi. 
Enne päriselt õhtule jäämist oli ehahämaras äärmiselt kosutav uurida viimase aardekasti silte. Sõna otseses mõttes aardekast. Kasvatan tänumeeles ja luban järgmisel kevadel parajad puhmakesed peenraküpsena tagasi ulatada.

Pool reedet Pärnumaal.

Esimene taimereis on selja taga. Lepiku-Mardist on omamoodi peris Meka saanud. Vähemalt korra peaks üks normaalne aiahoolik suve jooksul seal ikka ära käima.:)
Käisime, vaatasime aeda, shoppasime. Lepiku-Mardi aed läheb iga aastaga suuremaks ja ilusamaks.
Sel korral tulid kaasa ripsjalehine hanerohi `Rote Sensation`, Henryi liilia, liilia `Trebbiano`, Himaalaja rohtlaliilia, Pensilvaania kivirik, suureõieline epimeedium `Lilafee` ja Nevada leviisia.

Külastus

Ta tuleb õuest, saba püsti , silm säramas ja vali nurr lustaka joruna õhus järel vonkemas.  Laual on minu (siiski ka mõningast väärtust omavad) paberid taimenimede ja muu infoga. Ta materjaliseerub otse neile läpaka taha, teeb läpakale põsepai, vaatab mulle sealt heldinult otsa (Minu toitja!:) ja lukustab sihtmärgi.  Kui  nüüd kohe midagi ette ei võta, siis saan ma endale krae. Kui siiamaani oli huvitav vaadata mis see loom veel teeb, siis porist kraed ei tahaks. "TAHAD küll, ma olen sinu kass!" "Ei taha, ma armastan ainult kuivi...neidsamuseidki...kraesid." Peale pisikest pusklemist tõstan ma ta laualt maha, sest neid porijälgi tekib kohtumise käigus paberitele kogu aeg juurde. Jumal küll, kuidas üks kass võib ometi NII märg olla! "Tibu kas sa magad kuuse otsas või?"
Rituaal näeb nüüd ette koos külmkapi sisu revideerimist ja ma mõistan Krae ambitsioone. Loomulikult on seda minukõrguselt palju parem teha kui maast.:)
Päta-päta-päta...Kööki tekkib ikka veel märgi jälgi juurde. Seda roppu elukat tuleks vihmaste ilmadega  lausa õues sööta.
MÄUUU!!! Ta on enda konservi täis kuuganud, seisab ukse juures ja tahab nüüd väja. KOHE.
Suhteliselt vali ja veidi metalse hädale viitava helikõrgusega hääl on väga vastik ja ükski kassiomanik ei kannata seda tavaliselt üle kahe märguande kuulata. Lasen looma välja. Tänutäheks liuhkab ta oma märja küljega vastu sääri, teeb Knrh! ja kõnnib väärika mõõdetud sammuga otse vihmakardinasse nagu filmi viimane ellujäänud kauboi loojangusse.

Trahh!

Kuumalaine pluss padukas teevad loodusega imet. Korraga on puud lehtes, toomingas valges pitsivahus, paljud aialilled õitsemas ja justnagu oleks veel vähe - isegi sirelid ärgitavad kohe-kohe pihta hakata. Kui vanasti oli see klassikaline lause "Peale tulpe ei õitse tükk aega mitte midagi peale poeedinartsisside, siniladva ja punase pojengi", siis tänapäeval paistab, et enam ei kehti. Peale tulpe jätkavad veel hilisemad tulbid ja täies õies on praegu kaunis piimalill, Kadaka toodud lumivalge lauk, Sieboldi priimula, roosilõhnaline kuldjuur, hanerohud, poeedinartsissid, mägikann, kobarhüatsindi sordid, iminõgesed ja edasi läheb juba kapakuga, sest õiepungi näitavad  Mittendorfi päevaliilia, karatau laugud, kullerkupud, hispaania ebahüatsindid, hormiinium ja tiarellid. Ühtlasi on eelmise aasta täisvihmane suvi ka ära näidanud mõningat lisaniiskust armastavad taimed. Kui eelmistel aastatel oli hispaania ebahüatsint üsna niru ja vaid vaevu õitses, siis peale eelmise suve "loputamist" näib ta hiilgevormis olevat. Preeriaküünaldel karv särab täiega, moosesepõõsas pole nii invaliid kui tavaliselt ja noored iirised arvavad nagu üks mees, et äkki võiks tänavu õitseda ka.
Puhkuse alguses mullafreesina peenardesse viskunud aedniku vedru on maha käinud. On hakanud aega üle jääma ka mõne raamatu jaoks, vaate nautimiseks ja vihmasabina kuulamiseks, sest viimasel ajal meil sabiseb üsnagi...nagu näiteks eile ja täna.

Hea raamat

Jonas Jonasson. "Saja aastane, kes hüppas aknast väja ja kadus."
Vanadekodu elanik Allan, kes saab täna sada aastat vanaks, ronib tund aega enne pidustuste algust oma toa aknast välja ja seab sammud bussijaama poole. Veidi tavatu vanahärra on enne hooldekodu elanud koos armastatud kassiga omaenda pisikeses majas ning seni üsna hästi hakkama saanud, kuigi mõlemad vihkasid rebast, kes tihti asulas käis ja kassiga kassi-hiire mänge mängis. Ühel mitte eriti kenal päeval paneb ülbeks läinud rebane kassi nahka ja  raevunud vanamees otsustab röövlile lõksu üles panna. Minevikus rahvusvaheliselt tuntud pommivalmistajana jagab vanahärra kõige paremini pürotehnikat. Väike pomm koos söödaga pannakse üles. Paraku jätab ta vihatud rebasele laengut doseerides kahe silma vahele selle milline mõju võiks plahvatusel olla tema ülejäänud dünamiiditagavarale. Rebane läheb igavestele jahimaadele kuid lööklaine paiskab mehe koos tooliga kaosest väja ja selles istuvana (kõigest veidi tahmununa) päästjad ta hävinud kodu kõrvalt leiavadki. Vanadekodu režiim käib käbedal ätikesel algusest peale üle mõistuse ja ta otsustab sealt põgeneda. Sobiv hetk selleks on siis kui kõik tegelevad tema juubeli orgunnimisega.
Bussijaamas märkab  vanapapi rasvaste juustega ebameeldiva olekuga närvilist noormeest, kes üritab ennast oma suure ratastega kohvriga pisikesse vetsu pressida, kuid see ei õnnestu mitte. Lõpuks tuleb noormees viimases hädas ainsa inimese juurde ooteruumis ja ütleb "Kule sina!" Dialoogis vanapapiga selgub, et nooruk palub pisut rohmakal moel abi oma kohvri valvamisel kuni ta ise..."Ma pean sitale minema," ütleb ta selgitavalt. Papi on nõus kohvrit valvama küll, kuid sekund peale vetsuukse sulgumist sõidab buss ette. Vanapapi on ise ka pisut enda järgnevast käitumistest üllatunud kuid loodab, et kohvris on vähemasti mõni jakk mida õlgade peale visata, sest ilm on üsna vilu ja toasussid ei ole ka just kõige paremad jalanõud laia maailma põgenemiseks. Bussijuht aitab kohvri kenasti peale tõsta ja seiklus on alanud...
Säravalt hea lugemine viimse kui leheküljeni.:)

Fotoka värvipimeduse testimine kõrvikute peal ja eilne padukas

Kollane kõrvik peale padukat, elus kuid purune

Reaalis aus tumepunane (kleidisamet).

Reaalis tume vaarikapunane, servad heledamad

Tumelilla

Ilus särav lilla, servad heledamad.

Reaalis mahe pruun, servad helekollased.

Ime on juhtunud. Jumala õiget värvi sai pildile.:)


Eilne leitsak lõppes tõelise taevalise isekallutusega Saku kohal. Kuidagi heausksed oleme me sademete suhtes. Loivasin minagi rahulikult rattaga poodi ja poest tagasi, nautisin leitsakus levivaid puhkeva looduse lõhnu jne. Vedas täiega seekord.:)
No olid küll pilved, aga neid tuleb ikka ette. Jõudsin just ratta ära panna kui tuli esimene raske vihmalöök ja raheraju kohe järgi. Katused hakkasid tärisema, õhus lendas rikošetienergiast tinisevaid jäätükke, pilvealune ilm sai pilgeni heledat valgust täis ja üle aleviku rullus kõrvulukustav müra. Läksin verandale seda imeilma lähemalt kaema. Kaks täiesti ärahämmeldatud kodukassi istusid ka verandal, sabad risakile unustatud ja jälgisid suurisilmi vurrud võbelemas võimast vaatemängu. Kui seltskonnaga ühinesin, hakkasid nad üksisilmi mulle otsa vahtima, et mida ma ette võtan. Kui oleksin maailmalõpupaanikaga lagedale tulnud, siis oleks selge olnud, et ega see jama ikka head ei tähenda. Kuna aga jäin rahulikuks, siis korjasid nad nagu üks mees sabad kenasti ümber käppade ja võtsid unestardiasendi. Nojah, põnevates kohtades magamise mõttes on väike uinak äiksevalgel täiesti õigel kohal. :)
Ja siis muudkui tuli ja tuli ja tuli. Aed oli õnnelik. Viimaks ometi midagi kosutavat peale põuasse kalduvat hiliskevadet.

Soojane

Pluss 26 varjus. Kaifkaifkaif!!!:) Terve talve külmetada, et siis nüüd viimaks ometi...oeh!:)
Ikka need lõunamaa geenid, siis pole kahtlusekübetki. Mida soojem, seda parem.:)
Aiale mõjus troopika suhteliselt niimoodi maast välja kangutavalt. Kui hommikul olid ängelheinad tagasihoidlikult 10 cm pikad, siis õhtuks venisid nad poole pikemaks. Mets muutus päevapealt roheliseks ja igal pool vedeleb kuumast oimetuid kasse. Maa on kuiv, nii kuiv. Hoolimata vihmalubadustest tuleb hommikuti ja õhtuti juba kasta.

Hunnikutõrje, ehk puuhobuse aasta...

Obdam

Rosy Cloud

Alpi soldanell, aga õied on sirelilillad, mitte kahvatud nagu pildil.

Viimane pimeost, vedas värviga, sellist veel polnud.:)




On juba peaaegu kaks nädalat puhkusel oldud, kuid päevad näivad endiselt võrdlemisi ühesugused: imeline hommik, võileivad või midagi, aiatööd, lõuna või midagi, küttepuude ladumine või aiatööd, õhtuoode või midagi ja puuhobusepaar kukub muusikasse või raamatusse (halvemal juhul filmi) ära.
Hoolsa rähklemise tulemusel on aiast kadunud hunnik hunnikuid ja aiapilt hakkab rahunema. Mis oligi eesmärk. Vaikselt hakkavad kogunema taimevahetuse taimed, kuigi veel on nii kevad, nii kevad.
Uued poenartsissid avanevad ükshaaval, kuid vana hea lumivalge trompet annab neile silmad ette. Pikk tugev vars, veatu suur õis. `Ice King`õied plaksatasid suure rõhu tõttu katki ja moodustasid rosetilise poolkuu, `Rosy Cloud`õis on varre jaoks liiga raske ja kipub pikali heitma. Ainus püstipäine nartsiss on `Obdam`. Ilus ka.:)
Ei mäleta mitmendas puuhobuse staadiumis see küll juhtus, kuid kätte sattus üks tõsihea raamat. Lugesin ühe hooga läbi ka. Autor Ivi Leps, "Perihveerija päev." Raamatukogust sai eelmine kord krabatud eesti autoreid. Kohe järjest. Aga ei ole haakunud ma seni ei ühe ega teisega. Pole meil seda...Ah, mis ma ikka.
"Perihveerija päev." on hea, soovitan. Eesti elu kuskil väiksemat sorti x asulas. Kus kõik on kõige(i)ga seotud. Hoolimata KÕIGEST on lõpp võrdlemisi positiivne.
Kummaline, kuid aias paistab olevat ruumi. (Olgu veelkord öeldud, et hostad ei ole maa seest välja tulnud. )
Mägisoldanell läks esimest korda õitsema. Imelised väikesed lillad "lambivarjud". Härra Tibu käib endiselt väga tolmuse kasukaga ringi ja näib ise seda põrsaelu nautivat. Võiks vihma tulla, saaks kassi puhtaks.:)

Mida tehakse laias maailmas, ehk teised aiad on ka huvitavad.

Eile läksime liikvele, käisime külas. Oli hulganisti uusi huvitavaid sorte, liike ja palju kauneid vaateid. Kevad on võrratu! Kevadel kohtab ka udupehme karvaga suuri armsaid kutsikaid. Tõesti, üks imeline loomake. Hästi rahuliku olemisega juba omamoodi vaikselt väärikas, toredate heade rumalate silmadega...ja see võrratu paks pehme kasukas. Ma ei saa väita, et Himaalaja mastfil pole oma võlu, ohjah, hakka või vanuigi veel koerainimeseks...:)
Taimepoode sai ka korralikult traalitud ja kummaline küll, et kevad juba täies vinnas, koduaias taimed ammu maa seest väljas, kuid kaupmehed (JP ja Bauhof) ei kauple. Meiesugused ju ostaksid igasuguseid põnevaid taimi, näiteks neid, mida kahes külastatud aias hulganisti näha võis ja kõigil ammugi veel pole:), kuid taimepoed müüsid hoopis võõrasemasid(!), maasikataimi ja eelmiste aastate klassikat nagu kukeharjad, viis-kuus sorti paljunähtud helmikpööriseid, päevaliilia `Frans Hals`ning veel paar kulunud nime ja natuke uskumatu oli paadunud püsilillefännina neis suhteliselt püsilillevabades saalides ringi jalutada.
Aavikuemanda taimepoe kohta seda öelda ei saa, sääl pakuti küll seninägematuid asju (huvitavad hortensiad, pojengid, roosid ja teised püsikud), kuid kuna mu suurte lillede limiit aias on niigi kuhjaga ületatud, siis hoidsin sedakorda madalat profiili ja nuumasin lihtsalt ainult silma.
Ja kahetine on see mu ruumimõõtmete ihalus (seal on hea, kus meid ei ole:) - Suuri aedu nähes tahaks niiväga, et oleks võimalik produtseerida tõelisi vaateid, tõelistele maastikele, teisalt aga...kust võtaksin ma selle aja? Nii, et peab ikka oma väikse aiaga rahul olema ja pole siin miskit...:)
Eile tuli lõpuks ometi veidi ka vihma.

Kui aiablogija on juba mitu päeva vaikinud...

Siis on päris mitu võimalust. Ta on kas saanud kuskilt mingi portsu taimi (tellinud, ostnud, mangunud, vahetanud) ja istutab neid nüüd maha...esindab puhkepäevadel perekonda nii heade sõprade pulma-aastapäeval kui teiste heade sõprade juures lõkkemeistrina...pühapäeval kodukoristus pluss kontsert pubis...jne.jne.
Vahepeal on aias õied lahti löönud lumivalge topeltõieline tulp, kõrged  priimulad, esimesed kõrvikud, mõned ebalevad nartsissid ja esimesed püvililled (ruudulised ja valged). JP kõrviku pimeost õnnestus, sellist meil veel ei olnud, peaks uuesti "luurele" minema, nüüd on neil ehk juba õied ka lahti.:)
Vahepeal on Aednik Puuseppade ametiühingult saanud igavese juraka kompostikasti ja selle isegi üle värvinud. Kohale panemiseks (ja kohe ka täitmiseks) pole veel aega olnud.
Päikselise maikuu maine on muutunud. Öökülmad jäid mai algusesse, ööd on soojaks muutunud ja viimased neli päeva on ilmad ka suhteliselt pilvealused. Pilved on, vihma pole. Lumevee niiskust veel jagub, kuid ega vist kauaks. Olen asunud andma esimesi dopingudoose kastmise näol. Mõju on silmaga nähtav. Üldiselt hakkab aiapilt paika loksuma. Ümberistutused  on peaaegu tehtud, talve viimsedki jäljed likvideeritud ja nädalakese pärast julgeks ehk mõne külalisegi juba vastu võtta.:)

Kus tegijaid seal nägijaid.

Tegin hommikul aiaäärses kõrgpeenras iiristele ruumi, sest viimane aeg on arvestatavaks kosunud imekaunid taimlast pärispeenrale tuua. Siblin mullas, aga endal on kuidagi vägade imelik olla. Justnagu poleks üksi või...
Vaatan ringi, kedagi peale kahe adoonisel jahmerdava kimalase ei tuvasta ning asun jälle maad sonkima. Äkki kohtub pilk kahe VÄGA tähelepaneliku silmaga, mis on minust paari meetri kaugusel...teisel pool aeda. Väike süsimust vaatlusse süvenenud kogu istub teisel pool aialippe elupuude all hämaras ja arvab, et on nähtamatu.  Juriidilises mõttes ongi, sest ma teen näo, nagu poleks teda märganud ja asjatan edasi. Teame, teame.:) Kassi elu on nii sigaigav, et kui oma aias mittekui midagi enam huvitavat ei juhtu, siis on ka iiriseid istutav naabrinaine tõeline saatuse kingitus.:)
Meie näugamid on oma elus juba kõike näinud ja ei jõlgu mul enam istutamise ajal sabas, kuid Pätule paistab see tegevus vägagi uudne olevat. Nii, kraabib augu...jube põnev, ma pole kunagi oma silmaga näinud kuidas nad seda teevad...oh, nii sügav auk.! (Pätu ajas kaela pi-iikaks-pikaks, et näha aia tagant ka augu põhja). Einoh, MISMÕTTES paneb mingi maltsa sinna...hea auk ju kena plönni jaoks. (Veelkord pikk kael, et näha täpselt mida ma kärust  võtan:) Võtan kastekannu, katan iirised mullaga, kastan nemad ja ühtlasi ka kogu ülejäänud peenra (sest kui mujalt muld kuivaks jätta kraabib Pätu sinna pärast enda augu, et panna vaatemängule punkt, aga seda ma ju ei taha :), kastan kogu peenra, et mu jälgijal ei tekkiks kiusatusi.
Kui mõne aja pärast vaatama lähen, on poris jäljed, mis viivad iiristeni, ta on oma uudishimu põhjani ammutanud ja sündmuskohalt haihtunud, õhku tõusnud...noh, tegelikult aia peale hüpanud, sest kaua võib üks kass sellises vastikus poris tammuda. Kõik on hea mis hästi lõpeb.:)
Enda karvikuid näeb ainult söögiaegadel või veidi tihemini kui mõni vahele jätta. Siis tegelikult muud peale kassi ei näegi ja targem on minna ja see konserv talle kohe kätte anda kui taluda seda tibutantsu...
Aias ja kogu ülejäänud maailmas ruulib õitseng, puhkemine, õndsus jne. Kevade kõige ilusam aeg kuulub priimulatele, adoonistele, nurmenukkudele, kevadmagunatele, nartsissidele.  Üleöö on metsale laotunud õrnroheline vine ja teadmata kadunud `African Queen`ning `Royal Gold` koos `Pink Perfectioniga`peenrale ilmunud. Ausalt öeldes...peale seda vihmast suve, sügist ja lumerohket talve, ega ei teadnudki oodata. Paistab, et "hollandlased" ei olegi niiväga papist tüdrukud.:)

Nartsiss `Iceking`on lõhkise õiega. Põhjust ei tea, ongi sellised. Nagu mingi uue orhideeliigiga oleks tegemist.:)

Kevadmagun `Multiplex`on imekaunis.

Alpi litterhein

Koerahammas `Pagoda`

Karukell `Rhode Klokke`

Esimene kõrvik õitseb.

Suvi

Pluss 19 varjus koos oivalise päikesepaistega. Nirvaana!:)
Loodus püüaks nagu suve imiteerimisega heastada oma rängad märtsikuu pakasepatud. Soe tuuleke, liblikad, kimalased - nagu heas unenäos.:)
 Täna avanesid esimesed kevadadoonised ja kevadmagunad.
On tatsutud terve päeva õues ja tehtud neid asju, mis ajapuuduse tõttu ajast aega tegemata jäänud. Vaikselt hakkavad peenardes oma kohti leidma ka viimased uustulnukad, peenraääre palk sai paika ning verandaesine viisakama välimuse. Paistab, et õhtul teen vanas tulepajas veidi kütist. Lõigatud oksad võtavad kole palju ruumi.
Tohutu rõõm on selle üle, et ehitus jätkub. I love engineers!!! :) Maailma kõige ilusam trepikäsipuu sai täna paika ja trepikäigu ääred voolitud laudadega vooderdatud. Puutöömeistrite Ametiühing oskab ilusaid asju teha.:)
Tore avastus oli täna ka meie salalõhnava orhideega. Kui kirju ontsiidium õied lahti lõi, siis sai teda igal kellajal nuusutatud, et no sa ju ometigi PEAD mingi osa päevast lõhnama, aga tema ei lõhnanud mitte piuksugi ja lõpuks oli isegi minusugusele selge, et ei lõhnaGI. Ok, läks paar nädalakest mööda ja aeg-ajalt tabasin toas õrna lõhnavinu ringi lehvimas. Ise murdsin pead, mis see võiks küll olla. Nojaa, täna siis orhideede väetamise ajal ta mulle pihku jäigi.:) Õrn ja eksootiline parfüüm, mis meenutab kummalisel moel veidi toomingat ja veidi rohkem sirelit...ja veel midagi, mida ma ei osanud välja mõelda.
Kevade kõige ilusam aeg on alanud...kui ainult kassid nii tolmused ei oleks.

Rahu maa peal

 "Topeltõieline" priimulapoeg.

 Roosa on roosa.

Kevadised rõõmud. Kaheldava dzefersonia kolmas kodustamiskatse on õnnestunud.:)

Vullrohu kõige võluvam maine kehastus - olla nädalake aega täitsa süsimust.:)

 Mandžuuria kivirik väljub huvitavalt

 Viimase vindi peal...


Laupäeval oli võimalik nautida...hmh..."suvelähedast kogemust" ( pluss 22, mahe tuul, päike:) ja hea tahtmise juures oleks võinud lausa randa minna. Kui oleks raatsinud...sest praegu on taas alanud just see jumalik aeg, kus tohib jälle istutada. Tohib nihutada, muuta mustreid, teha ümber jne.
Plaanis on peenraäärteks panna kolm vana palki. Selle käigus läheb ka peenar natuke laiemaks, mis annab veidi mänguruumi juurde.
Oivaline Hollandi jalakas peab tulema nurgast välja. Ta on liiga ilus, et sirguva õunapuu varju jääda. Samas ei julge ka väga kardinaalselt tema elutingimusi muuta. Nihutan lihtsalt vaatesse. Elutingimused ja valgus peaksid jääma samaks.
 Tühja koha saavad endale kindla elukohata kõrged lilled ja kaks elupuud ning vabanev liivik jääb peaaegu üleni iiristele.
 Tegelikult, ringi vaadates ju tundub, et ruumi nagu oleks. (Nojah, nii tundub meile kõigile kevadeti kuni hostad ei ole maa seest välja tulnud.:)
Aga kompostikastiga pean veel veidi ootama. Lihtsalt sellepärast, et vajalik materjal asus saagimata küttevirnade taga. Täna pääseb ehk juba ligi. See on see saarlaste vanasõna, et selleks, et teha seda, peab enne tegema seda, seda ja veel seda ka.:)
On tekkinud nõrk huvi meie suure ja jubeda autoga sõita. Midagi normaalset selles nüüd küll ei ole. Maadlen vaikselt oma puudega ja piirdun esialgu ema varahommikuti suvilasse toimetamisega.

Kimalased lendavad kinnisilmi.

See on nüüd tõestatud. Sain täna kahega pihta. See teeb iga kümne kilomeetri kohta üks vops kimalasega. Näed, et tuleb, kuuled põrinat...nagu suur karvane ploom kahe silma vahele...ROBAKI! (Õnneks ei lenda nad nõel õieli.:)
Teine  tuli külje pealt vastu kaela.
Täna oli hea sõit. Seitsmes. Päike, minimaalne tuul ja uskumatult lobe minek. Ei saa mitte mainimata jätta, üle hulga aja on metsikult hea ka jälle  pidureid omada.:)
Kaesin veidi ka aias ringi ja paistab, et see päris tõehetk näikse olevat alles nüüd kätte jõudnud. Selles mõttes, et kes elus, see nüüd ka nina näitab. Ja kohe leidsin ka Taivi kiviriku üles, silt oli tõesti vale koha peal.

Mis seal`s ikka...

Eilne sõit oli (nagu ikka) vastutuulega ja ma olen leppimas selle vanasõnaga, et ratturile on tuul alati vastu...mitte, et ma lepiksin kõigi ülejäänud maailma asjadega, kuid, nojah. Sellest ei tahtnud ma rääkida. Väike progress oli täheldatav vast temperatuuri osas, nimetet` vastutuul ei olnud enam nii külm. Silm veendus kohe õhtul ka aias, et priimulad enam ei külmetanud ning päeva jooksul oldi märgatavalt suuremaks sirgutud.  Muus osas on nigu on. On tore, et algab puhkus. On tore, et on saag, elekter, kruvid, trell ja lammutuslaudu. Ei mingeid kiune enam sellel teemal. Esimeseks tööna teen aeda uue kompostikasti. Ja siis ükshaaval edasi järgmiste tegemata tööde hunnikute kallale.

Einoh, väga tore, aga...

...kus on lubatud soojalaine koos lõunatuule ja pluss 15 ööpäeva keskmisega? Seni on keskmine pluss 5, vahel öösiti ka jäätab. Päikest näidatakse võrdlemisi pisteliselt. Viies rattasõit oli üle hulga aja ilma vihmata kuid jäledasse jonnakasse vastutuulde pressimine.
Parasjaheda kliimaga on ära kohanenud priimulad, kes ükshaaval värvi hakkavad näitama. Õied avasid kerapriimulad, peajas teeb algust ja teised on kohe-kohe järgnemas. Huvitava värviefekti annab roosa priimula oma värvunud lehtede ja erkroosade õienuppudega.

Põnevuse krutib üles ka ainus kümnest topeltõielise seemnest idanenud priimulapoeg - temal on erkroosad õienupud, kuid kas topelt või lihtõis, seda pole veel teada.

Arglikult sirgub häkveetia, üks õis on juba lahti. Skopoolia süsimustad alged on võrratud! Ja iga päev käin vaatamas adooniseid. Kevadadoonis on suur ja tugev, kuid Amuuri adoonis teeb oma väiksuse juures samuti väga rõõmu. Ellu jäi.:)

Sinililled õitsevad, roosad alustavad ka, valgete õiepung on sedakorda mustaks läinud. Loodetavasti ei hakka taim sellepärast veel ära kustuma?
Enne tulpe ja nartsisse jõuavad veel puhkeda Viivi juurest toodud litterheinad, maadjas on imepisikeste lillade õitega juba algust teinud, alpi litterheinal on alles õienupud. Väga sümpaatsed kiviktaimla elanikud on nad mõlemad.
Koerahammas `Pagodal` on väga dekoratiivsed lehed. Paras aeg neid imetleda, enne kui puhkevad õied.

Valgeõieline siniliilia on tõeline kaunitar.

Täna oli justnagu vastuseks hommikusele ilmanurinale täitsa aus päiksepaisteline päev. Kontsert Vabaõhumuuseumi Kevadlaadal läks kenasti korda ja "Söepõletajad" veendusid veelkord, et kui kõik kohal on, siis kõlavad nad peaaegu proffessionaalselt.:)