Kus tegijaid seal nägijaid.

Tegin hommikul aiaäärses kõrgpeenras iiristele ruumi, sest viimane aeg on arvestatavaks kosunud imekaunid taimlast pärispeenrale tuua. Siblin mullas, aga endal on kuidagi vägade imelik olla. Justnagu poleks üksi või...
Vaatan ringi, kedagi peale kahe adoonisel jahmerdava kimalase ei tuvasta ning asun jälle maad sonkima. Äkki kohtub pilk kahe VÄGA tähelepaneliku silmaga, mis on minust paari meetri kaugusel...teisel pool aeda. Väike süsimust vaatlusse süvenenud kogu istub teisel pool aialippe elupuude all hämaras ja arvab, et on nähtamatu.  Juriidilises mõttes ongi, sest ma teen näo, nagu poleks teda märganud ja asjatan edasi. Teame, teame.:) Kassi elu on nii sigaigav, et kui oma aias mittekui midagi enam huvitavat ei juhtu, siis on ka iiriseid istutav naabrinaine tõeline saatuse kingitus.:)
Meie näugamid on oma elus juba kõike näinud ja ei jõlgu mul enam istutamise ajal sabas, kuid Pätule paistab see tegevus vägagi uudne olevat. Nii, kraabib augu...jube põnev, ma pole kunagi oma silmaga näinud kuidas nad seda teevad...oh, nii sügav auk.! (Pätu ajas kaela pi-iikaks-pikaks, et näha aia tagant ka augu põhja). Einoh, MISMÕTTES paneb mingi maltsa sinna...hea auk ju kena plönni jaoks. (Veelkord pikk kael, et näha täpselt mida ma kärust  võtan:) Võtan kastekannu, katan iirised mullaga, kastan nemad ja ühtlasi ka kogu ülejäänud peenra (sest kui mujalt muld kuivaks jätta kraabib Pätu sinna pärast enda augu, et panna vaatemängule punkt, aga seda ma ju ei taha :), kastan kogu peenra, et mu jälgijal ei tekkiks kiusatusi.
Kui mõne aja pärast vaatama lähen, on poris jäljed, mis viivad iiristeni, ta on oma uudishimu põhjani ammutanud ja sündmuskohalt haihtunud, õhku tõusnud...noh, tegelikult aia peale hüpanud, sest kaua võib üks kass sellises vastikus poris tammuda. Kõik on hea mis hästi lõpeb.:)
Enda karvikuid näeb ainult söögiaegadel või veidi tihemini kui mõni vahele jätta. Siis tegelikult muud peale kassi ei näegi ja targem on minna ja see konserv talle kohe kätte anda kui taluda seda tibutantsu...
Aias ja kogu ülejäänud maailmas ruulib õitseng, puhkemine, õndsus jne. Kevade kõige ilusam aeg kuulub priimulatele, adoonistele, nurmenukkudele, kevadmagunatele, nartsissidele.  Üleöö on metsale laotunud õrnroheline vine ja teadmata kadunud `African Queen`ning `Royal Gold` koos `Pink Perfectioniga`peenrale ilmunud. Ausalt öeldes...peale seda vihmast suve, sügist ja lumerohket talve, ega ei teadnudki oodata. Paistab, et "hollandlased" ei olegi niiväga papist tüdrukud.:)

Nartsiss `Iceking`on lõhkise õiega. Põhjust ei tea, ongi sellised. Nagu mingi uue orhideeliigiga oleks tegemist.:)

Kevadmagun `Multiplex`on imekaunis.

Alpi litterhein

Koerahammas `Pagoda`

Karukell `Rhode Klokke`

Esimene kõrvik õitseb.