Sunday, May 18, 2014

Rattamatk "10 aastat dresiinimatkast" Riisipere-Haapsalu.

Kõik need vanad matkahundid vedasid oma treenitud ja treenimata taguotsad laupäeva hommikuks Riisipere jaama taha ning seiklus algas. Algset koosseisu (ca 24 inimest, 2 dresiini, mõned lapsed ja koer) polnud muidugi võimalik enam kusagilt võtta, kuid põhiline oli entusiasm, millest kõik kohaletulnud pakatasid ja nõnda see rodu teele läkski.
Ei, veel mitte, sest üks rattamatk on tegelikult nagu teetseremoonia, see lausa kubiseb rituaalidest. Sellel on konkreetne algus ja lõpp ning muud vidinad sinna juurde. Alguses koguneti, räägiti vanu lugusid, söödi häid kooke ja imetleti e uut musta "sõidutäkku". Võrreldi kummide laiust ja oodati kas veel mõni tuleb. Lõpuks ei tulnud enam ja alles siis läks rattarodu liikvele. 
Ilm oli tellitud fantastiline! Väga võimas on pühitseda Suure Suve algust sõiduga läbi lehtiva võsa ja üksteise järel lahti plaksatavate toomingaõite vahel. Kui Riisiperes valendasid toomingapõõsad veel hõredalt, siis Haapsalu lähedal olid nad juba juba täies õies. Rada oli rattasõiduks hea, teeäärses võsas laulsid vahetpidamata terve tee laulurästad...ööbik, ütles keegi...ei see on päebik, arvas teine.
Ühtlased jäätise ja joogipausid, külapoed, jaamakohtade platvormid, võssakasvanud vanade aegade aiad, nõnda see tee kulges sääl kerges tuules täiesti pilvitu taeva all. Elevust tekitas ka 10 aasta taguste fotode taaslavastamine (meie grupi võimete piires muidugi) a la sina istu siia, vaadake nüüd kõik kujutletava saabuva rongi poole, lehvitage jne.
Selle aasta rattasõidud olid minaisikul veebruaris 15 km, aprillis 6 km ja seda on isegi minu...hmh...fantaasia juures raske treenituseks lugeda. Peale 20 km hakkas koib väsima. Päris ära väsis kere peale viiekümnendat, aga siis polnud Haapsaluni enam palju jäänud. Valgusime linna peale, uudistasime kohalikke söögikohti, mis mõjusid kuidagi hispaanialikult (või oli eile mingi kõva kohalik pidu olnud), sest keegi ei viitsinud meiega eriti tegeleda ja süüa saime alles kolmandast kohast. Laibakas korjas esimesed Haapsalust peale ja läks pärast tagasi ka vapramatele vastu. Õhtul oli saun, millele järgnes sügav unenägudeta ratturiuni.
Sügav kummardus ja tänu korraldajatiimile, koogimeistritele ja kõigile, kes osalesid!:)

5 comments:

  1. Oi, Sa oled ikka kange ja väga tubli naine!

    Praegu ei usuks seda vist keegi, aga keskkoolitüdrukuna väntasin igal nädalavahetusel Tartust Elvasse ja tagasi, kokku üle 50 km. Kui nüüd üritaks, siis :D, :D

    ReplyDelete
  2. mönus, mönus, hää seltskond ja ilm ja rada ja värk :)

    ReplyDelete
  3. Tänan.:)...kuigi, ma pean tunnistama, on hetki, kus ma mõtlen, et selles vanuses võiks juba väheke väärikam olla jne.:)

    ReplyDelete
  4. Jube mõnus üritus!
    Ma tahaks kaa, aga juba paar aastat pole üldse ratta selga saanud, sest tänu varastele meil neid riistapuid majapidamises enam eriti ei ole...

    ReplyDelete