Hea raamat

Siri Hustvedt "Meesteta suvi".
Empaatiline suhteromaan armastusest ja purunenud tunnetest. Poetess Mia teadurist abikaasa armub oma tunduvalt nooremasse naiskolleegi ning kolib ühel kenal päeval kodust minema. Järsku on 30 aastat ühist elu ja kokku kasvamist tühistunud eimillekski ning Mia närvid ei pea vastu. Ta sattub hullumajja. Tasapisi lapitakse ta reaalsus seal jälle kokku ning naine otsustab alustada uut elu. Ta läheb taastuma oma lapsepõlve kodukanti, üürib seal terveks suveks väikese elamise, annab kohalikele tüdrukutele kirjanduskoolitust, suhtleb oma tütre ja emaga ning laseb ajal ennast ravitseda. Selgub, et aeg teeb seda tõepoolest. Abikaasa uus armastus lõpeb krahhiga, sest selgub, et mis eemalt kena, see ei ole koos elama hakates seda sugugi mitte ning noor armuke tõstab taadikese tänavale. Virelenud mõnda aega hotellis, hakkab mees oma endise naisega uuesti kontakti otsima. Peaks ju olema happy end, kuid kas ikka on? Möödunud on terve pikk suvi.
Hea huumoriga mõtisklev stoori pikkadeks pimedateks õhtuteks.:)

Suhted vol 4 ja süvenev sügis

Härra Tibu on aru saanud, et Bond on täitsa lahe kutt ja ei kaabi enam solvunult teisele korrusele kui kassipoega oma "krundil" magamas näeb. Siis võtab ta endale lihtsalt järgmise sooja koha. Aeg-ajalt teevad nad kohmakaid katseid veidi mängida. Mulle näib, et isegi Tibu algatusel (kes ei tahaks siis endale väikeste ja nõrkade küüntega poksikotti:), kuid varasemast üht-teist mäletav Bond ei usalda, varjub tavaliselt selili trepiastme alla ja kaitseb kõige nelja käpaga. Kuna susinat kuulda pole olnud, siis näib, et ta ei karda, on lihtsalt igaks juhuks ettevaatlik. Paistab, et Härra Tibu saab endale tulevikus võimsa maadluskaaslase ja ma parem ei kujuta ette kuidas nad kevadel raginal üle mu harulduste rulluvad. Kaklusemängud on kasside lemmikmängud. Enamasti. Proua Muri geenid paistavad sellise lihtsa maameeste lõbustuse jaoks liiga peened olevat, kuid eks vahel libastu temagi.
Omamoodi toredad on ka Bondi kohmakad ja taktitundelised katsed meid öösel üles ajada, et õue pääseda. Õieti ei oska ju ka...Ta ronib magajale oma pisikese vaevalt kilose kaaluga turjale, tallab ringi, nurrub imearmsalt ja teeb massaaži. No mis saab paadunud kassipidajal sellise malbe kohtlemise vastu olla? Heal juhul hakkab nunnumeeter korraks tööle ja juba ta põõnabki edasi. Sest olgem ausad, see ei ole mingi hüpe kapi otsast makku või psühhedeelne mittenägumine peatsis, mida siin mõned teatavasti harrastavad. Aga vanemate kasside äratusvõtted on ka aegade jooksul filigraansuseni lihvitud ja nad teavad mis tõeliselt äratab. Lõpuks Bondike ohkab, kobib voodist maha ja otsustab kassikasti kasuks.
Peale öökülmaturneed on aias peaaegu kogu õitsemistegevus lakanud ja kõik lehtsed puud-põõsad oma kasukast vabanenud. Peale hiina õisenela, astelpaju ja Alberti kuslapuu. Nemad on viimased kangekaelsed.
Uhiuus mägimätaste eluala kesk sügiselaga.

Ja teiselt poolt ka.

Meite mägitähk (Orostachys chinese oli tema nimi potisildil, kuid googeldades sattusin teistsugusele nimevariandile - Orostachys iwarenge `Chinese Dunce`s`). Lootust talve üleelamiseks on, sest peale miinus üheksat ja teisi öökülmaöid, et ole tema juures mingeid muutusi näha.

Kassipoega on väga raske ehk üsna võimatu olnud pildi peale saada, sest ta on pidevas liikumises. Pika peale õnnestus tabada ometi üks paraadpildi vääriline. Saage tuttavaks, Bond. James Bond.:)

Ja mõnikord unustavad nad oma pokkerinäo.:) Bond on üllatunud, sest ta arvas, et tooli seljatoe alt ei saa pildistada.

Väga ilusad ilmad.

Hingematvalt. Päike, ere, kuid leige, karge tuul, külmunud maapind ei jõuagi ära sulada. Ja mul on tunne, et ma kaabin orhideede pealt selle üleliigse 5 cm pinnast ära hoopis kevadel. Viskasin lehti ka veel peale ja las nemad olla...sest täna öösel käis Urr.
Praegu on tõesti selline aialõpetamise meeleolu. Oli küll ilus ilm, aga tegin eile hoopis toas nõelatööd ja läksin välja ainult Kiskjasiili jaoks Orostachist pildistama. Ja teisi asju ka, mis silma hakkasid...väga ei hakanudki.  Sügisesed pisikrookused on keegi tark tüdruk kevadel sellisesse kohta istutanud kuhu sügisel päike enam üldse ei ulatu. Ju paistis kevadel see koht nii päikseline. :) Nii, et sel sügisel ongi sellised püsisuletud krookuseõied peenras.
Täna hommikul enne päiksetõusu 9,3 miinust.
Näis, kas võttis ka kanarbikulehise ja vitsastri ka ära...Nende õied ei jõudnud veel avaneda. Taevassinine aster õitses eile täies ilus.

Suhted vol 3

Härra Tibu oli end juba diivanil sisse seadnud. Tagurdanud ennast õdusasse koopasse tekisiilude vahel nii, et ainult pea ja käpad välja paistsid. Mõ-õnus. Uni ka juba tuli. Ja siis tulime meie. Mina raamatuga pärastlõunaunele ja rõõmsalt nurruv Bond kellel on kõigi seltskonnast alati säravalt hea meel. Aga kuna Bond pole veel teismelinegi, siis käib tal aeg-ajalt tissitusk peal. See võib teda tabada suvalisel hetkel. Tavaliselt haarab kassipoeg padjast, tekist või kellestki, langeb transsi, sõtkub kõige nelja käpaga ja kujutab ette, et on veel imik. Kuna Härra Tibu oli teki sees, siis ei jaganud Bond matsu, haaras kõige tekiga Härra Tibu kõvasti kaissu ja kukkus sõtkuma. Härra Tibu näole ilmus tohutu kimbatus, selline nägu võib olla näiteks Rooma Paavstil kui ta Taevase Rahu väljakul kõnet pidades avastab oma ametirüü taskust järsku viiekilose küüliku. No ei või olla! Mis toimub? Teinud taha vaadates kindlaks, milles on asi (Kuulge, see on ju TÄIESTI nilbe!!!), otsustas Härra Tibu jätta oma mugava pesa ja evakueeruda. Aga siis jäi kade kass mind silmitsema. Kui ma ära lähen, siis jääb perenaine selle väikese vastiku pugejaga kahekesi. Ei! Härra Tibu ei jätnud lahinguvälja seekord maha. Ta väljus tekinutsakust vihase täpsushüppega, maandus diivaniserval teisel poole mind, plaasterdus sinna ja uinus peaaegu silmapilkselt uuesti. Bond vaatas talle vääga pika kaelaga järele, aga järgi ei läinud. Täitsa huvitav kumb see nüüd oli, kas eluisu või taktitunne?:)

Ikka talve poole

Reedene päikesesse uppunud aiamaastik kutsus kangesti teist osa "konstruktorist" kokku panema. Lohistasin rajatise juurde liivakotid, moreeniämbrid ja mulla ning hakkasin neid kokku segama. Kivid olid juba varem paika pandud. Peale viite ämbrit "segu" hakkas me alpimaastiku teine pool kah ilmet võtma. Istutasin Kristiinest viimati toodud mättad maha ja raputasin kõigi ümber jämedamat sõelutud kruusa. Meie kandi nurrtotud ei armasta munakivide peal käia ja siinkandis aitab jäme kruus kassitekkelise kahju vastu. Kui juba kruusakiht peal, siis keegi enam ei puutu. Ning pühapäevasele koerailmale olen ma lausa tänulik, sest see kastis ja loksutas kõik paika mis vaja, pinnase tihendamisest rääkimata.
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad. Kuigi aias oleks vaja rohida ja pealseid lõigata, ei taha enne midagi teha kui korralik külm üle käib, pärast üks koristamine. Tõmbusin urgu. Parandasin katkiseid asju, lugesin ja naersin kaks päeva nagu hüään vaadates dr. Martini nägemata osi. Võrratu situatsioonikoomika!:) Soovitan soojalt seda sarja kui DVD-na kuskil müüakse.
Laupäeval käisin Bondi perenaisele sukanõela viimas. Asi on nüüd ametlik. Aga kassike seab oma elu ikka nii nagu tema tahab. Kuigi ta peatub lõviosa nädalast meil, on tema kalendris mõistatuslikke äraolekuid. Kolme päeva pärast tuleb ta näiteks jälle, viskub padjule nagu lord ja nurrub, nurrub, nurrub...Ning muutub paari päeva pärast ühtäkki taas rahutuks, küsib välja ja kaob nagu mutiurgu. Kindlasti käib ta vahepeal ka sünnikodus, kuid mul on tunne, et me ei ole oma kvartalis ainsad selle musta kassi poolt ärataltsutatud konserviavajad.:)
Kuigi tegelikult armastab Bond üle kõige liha. Kui Muri ja Tibu nõuavad, et see enne väikseteks tükkideks lõigataks, siis Bondis ärkab liha lõhna tundes tõeline elajas. Sõna otseses mõttes. Hoidsin sügavalt magava kassipoja nina ees pekist lihasuutäit, ninakene hakkas käima, silmad plaksatasid lahti ja siis ta tuli. Välkkiirelt  nagu väike must krokodill, lõuad tegid laks-laks-laks! Ja isegi kui mul oligi alguses plaan ta lihalõhnaga ainult üles ajada ja pärast praad parajateks paladeks lõigata, siis ei tulnud sellest midagi välja. Ta andis täiesti ühemõtteliselt mõista, et saab käntsakaga ise hakkama ja sai ka.
Pühapäeval oli Jõgeva kandis ja mujalmaal sadanud esimest lobjakat. Meie kandis oli vihmas ja tuules pluss kolm, kuid auto prääksus linnasõidul terve tee võimalikust jääohust.

Juured. 1977.

Kui kogu soojus on koos metshanedega lõunasse lennanud ja akende kallal logistavad öösiti kõledad tuuled siis on hingede aeg käes. See tähendab raagus metsi, vihma lõputut rüma või kargeid metalseid hommikuid leige päikese ja väga sinise taevaga, mille all hääled kaugele kostavad. See tähendab külmunud maapinna kohmetanud lõhna, millesse lõikub pliidialuse tulehakatise magus suitsuving. Ja kusagil teisel pool jõge haugub Karuse vana koer, muudkui haugub ja haugub. Ei tea mis see peaks küll tähendama..."Midägi ta`i tähenda, va krantsirajakal jälle jooksuaig, ei sie sikk ka väsi" kohmab vanaema möödaminnes.
"Ja missa vahhid, silm pikal, tule kanu kitkuma, enne ku är` jahtuva!" Maaelu on tööelu ja maaelu on mis lonkab see käib ja maaelu annab leiva lauale. Siin on asjad väga lihtsad. Löön tagamaade ukse kinni,  lähen memme järel saunakööki, seon põlle ette ja hakkan eluleiget kukekeret sulgedest puhtaks noppima. Paku peal lakub kass maia näoga verejälgi. Memm arutab kas teha suppi "kardulatega" või "makaroonidega".
Sauna paokil uksest hingab veel kaselehelõhnalist sooja ja põrand on puhtaks pühitud. Eile oli saunapäev.

Pisibond

Ta istub (väga ilusasti!) su ees põrandal ja vaatab sulle otse silma. Nagu võrdne võrdsele. Öömust miniatuurne molukene on arukas ja juurdlev, merevaigukollased silmad põhjatud nagu igavik ning neis on üks tume täpp igivana tarkust, mis paneb su selle pisikese olevuse ette kükitama ja küsima "Mis sul mureks on?"
Aga temal ei ole midagi mureks, ta jätab oma liiga targa oleku, paneb pealae maha ning teeb nurrmootori mürina saatel kohmaka kukerpalli ning sa võiksid juba võtta selle nöörijupi ja temaga mängima hakata, kuidas sa siis OMETI ei taipa!

Suhted. vol 2. Kade.

Härra Tibu tuli raamatulugemise pesa juurde ja vaatas mulle Shreki kassi silmadega otsa (suu-ured silmad, halearmas põhjatu pilk, kõrvad lontis). Tegin talle ruumi ja lugesin edasi. Härra Tibu mitte ei liigutanudki ja keevitas edasi. "No mis on, Tiburull?"
Sättisin end patjadele istuma, et kassil rohkem ruumi oleks ja...ei lugenud edasi, sest Härra Tibu ronis sülle. Kui kass, kes ronib sulle sülle umbes kord kahe aasta tagant, seda jälle teeb, siis peab midagi lahti olema. Nojaa. Panin raamatu kõrvale ja kuulatasin. Köögist kostis kuidas Pokumees pisibondiga mängis. Selge. Tibu oli kassipoja peale kade ja vajas inimlikku soojust rohkem kui tavaliselt. Oh sind küll, sina oled ju endiselt kõige tähtsam kass majas, kõige vanem ja targem ja ilusam. Härra Tibu kuulas kõik tähelepanelikult ära ja jäi magama. Siis tulid mürajad tuppa. Sellest hoolimata, et meil kahekesi oli diivanil väga õdus olla, tõstis Härra Tibu pea ja vaatas pikalt kuidas pisibond Pokuga möllas. Sasimine ega paid enam ei aidanud. Kõrvad läksid niimoodi hästi taha, kere muutus jäigaks, saba hakkas põntsuma...ja järsu tigeda hüppega "Persse, ma läe`n MINEMA!" maandus ta kamina juures ning marssis üldse ära ülemisele korrusele magama.
Bond oli piisavalt arukas, et mitte tema vonkleva sabaotsa järele krabada.  

Suhted

Kassipoeg Bond kohaneb talle sobiva iseenesestmõistetavusega. Meil on seda huvitav kõrvalt vaadata, Härra Tibu on heatahtlik (kui ta pole parajasti armukade) ja Proua Muril on see territooriumiwärk, et kuda kelle ja kusmaani. Bond on aru saanud, et kui välisukse taga koos teistega ennast järjekorda seada, siis võib mõlema käest üle kaela saada. Aga kui uks lahti tehakse ja ta eemalt ukseavasse spurdib, siis võib vanadest isegi üle hüpata ja nende pealt põrkega edasi minna. Sööginurgas võtab ta parima kausi ja teised rahumeeli selle mis üle jääb (las laps sööb). Eile jäid Bond ja Muri kogemata vannituppa kinni. Kui me lõpuks taipasime, siis olid nad seal umbes tund aega kahe ruutmeetri peal koos olnud. Vannitoas oli täielik vaikus. Kui uks lahti tehti, siis vupsasid karvikud välja nagu korgid pudelilt ja kaapisid eri suunas. Suur kauss oli ümber aetud ja mõlemil selline nägu peas, et nad ei tahaks sellest rääkida.

Kuld tuules ja tubased meeleolud.

Selle nädala vihmad ja ulgutuuled roobitsesid meie kandi metsad kasekullast hõredaks.
Natuke kummastav oli töölt tulles nentida, et ukraadina(!) ja hetk hiljem siis, et ikka päris ukraadina ei ole, sest kogu lehekasukas on puude all maas ja parkimisplatsil (mõelda vaid, kuldne asfalt!:).
Uurisin meie väravat kaunistavat karvast viirpuud suhteliselt nõudlikul ilmel, et kus siis sügisvärvus on jne. Teised, näe, lasevad juba kasukaid maha. Midagi juba nagu isegi oleks, latv veidi ruskab ja alt kolletab, aga tavaliselt on selle värvumisega sedasi, et tuleb paar ööd miinus seitse ja ongi puu all hunnikus kõik need värvid ja värvialged. Imekaunis taevassinine aster õitseb, krüsanteemid ka. Nädalavahetusel oli päeval jälle niisugune mõnus soe ja tuuleta. Rohisin ja rehitsesin. Lõpuks lappasin eesaias veidi kive ja tegin ruutmeetri jagu mägimaastikku alpinelkide ja muude mätaste jaoks, aga siis said liiv, muld ja kruus otsa. Kui ilma antakse, siis jätkan...millalgi. Aga õiget tuhinat enam ei ole. See va tali on tulekul ja mis ma änam...
Näpsisin niisama pealseid ja mõtlesin kuhu keda kevadel ümber tõsta jne.
Reedel käisin Kristiines ja üllatusin milline mäsu on kella kahe ajal päeval Tammsaare teel. Tagasi hiilisin piki Tondi tänavat ja üldse...olgu, et mäsu jne, aga peab siis nii närviline olema. Kõik muudkui rübelesid, sõitsid ristmikke kinni, tunglesid ning suurendasid segadust veelgi. Nõme.
Kassipoeg Bond on terane. Filmivaatamise ajal põõnas üks karvik minust paremal ja teine vasakul pool diivanil. Härra Tibul on kombeks läbi une pikalt ja ülimõnusalt ägiseda. Nagu mingi ätike. Tõi siis oma äginaseeria kuuldavale. See on nii huumor hääl ja ma pole kunagi kedagi teist kassi kuulnud seda tegevat. Natuke aega hiljem ägises Bond samamoodi.(!) Härra Tibu on talle ilmselt suureks eeskujuks ja vahel tilpab Bond suurel kassil lausa kannul, et näha mida too teeb või ütleb.

10 raamatut, mis on mind mõjutanud

1. Usuõpetuse õpikud 1930 millegagi. Vanaema suhtus teemasse kolmpleksivabalt nagu veel ühesse muinasjuttu. Õppisin sealt lugema, seega pole kunagi hiljem ka piiblilegendidega probleeme olnud, sest teadsin juba neljaselt kes oli vaene Laatsatus ja mis plaane Potivari naine Joosepiga pidas.
2. Beljajevi "Vana kindlus". Minu esimene PÄRIS raamat. Olin umbes poole viiene. See oli nagu salajase varakambri avamine, salakirja dešifreerimine. Sain lõpuks OMETI teada mida kirjutatakse selles raamatus, kus pole ühtegi pilti ja mille ettelugemisest vanad alati ära vingerdasid. Selle teosega sai minust raamatukoi. Tõsi, mingi lastejutt see just ei olnud. Ja üldse...
3. Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Kalle Blonkvist." Kes poleks suved läbi mänginud rooside sõda ja röökinud "Surm punanahkadele!"
4. Kolmandas klassis komistasin sarjale "Maailm ja mõnda". Lugesin kõik läbi mis kannatas. Kui suured küsisid, kelleks ma kunagi saada tahan, siis vastasin, et ma ei tea veel kas speoloogiks, geoloogiks või arheoloogiks. Mõtlesin seda täitsa tõsiselt.
5. Teismelisena lugesin I. Asimovi "Igaviku lõpp". Ulmekirjandusest sai lemmikžanr.
6. "Sume on öö" Ajatu, hell ja ilus, sellegipoolest oma ajastusse kängitsetud lugu, sadu kordi loetud.
7. Iris Murdock - Inimsuse tuhanded varjundid hallist kuratteabmilleni. Esimene oli "Võrgu all".
8. Gerald Durrell. Esimene oli "Joobunud mets. Sahisev maa." Hea muhe lugemine iga ilmaga ja igas vanuses.
9. Terry Pratchett. Vaieldamatu iidol. Suvatsesin end isegi tema sadada fännide sappa seada kui vanameister Tallinnas käis, sain autogrammi. Kõiki tema raamatuid riiulis pole, aga enamus küll.
10. Heiti Talviku luule on jätnud jälje.

Bond

Kui meile kevadel kassipoega pakuti, siis ajasime üksmeelselt sõrad vastu. Oiuiei, mis te nüüd, meil juba on kaks kassi olemas. Paar kuud hiljem sisenes ta ise elegantse sundimatusega rõduuksest, tutvustas ennast möödaminnes "Tre, mina olen Bond. James Bond." ja läks ning kuukas köögis kassikausi tühjaks. See oli naabrite süsimust kassipoeg. Peale sööki tehti tutvust meie diivaniga, nurruti kõrvulukustavalt, vaadati meile väikesest öömustast molukesest säravate merevaikkollaste silmadega otsa ja peale seda hakkas tunduma, et me vist ikka tahame endile kolmandat kassi. See on tõepoolest nii. Inimestele võib palju asju tunduda, kuid kuna kassipoeg oli otsustanud meid oma konserviavajateks ära tinistada siis seda ta ka tegi. Ta kikerdas diivanil, puksis meid ninaga ja nurrus nagu orel. Meie oleme lihtsad inimesed, ei olnudki palju vaja. Järgmisel päeval ostsin ma poest juba kassipojatoitu.
Ja nii on ta meil elanud vahelduva eduga. Kui me ta ära oleme tüüdanud ja tal väga läilaks läheb (ut-sa-nunni-nunni-nunni-tupsu-nunnuke-ne!), siis murrab ta jälle koju sisse ning läheb kakleb roosa ja valge koeraga ning magab õekese kaisus. Kuid varsti tuleb jälle. Ja mis meil selle vastu saab olla kui niisugune pusilane toas ringi traavib (kõrgete jalgade pärast meenutab ta veidi hobust :). Kuna Bond on koertega üles kasvanud, siis on ta neilt üht-teist õppinud, nagu näiteks köevedu. Kui talle nöörijupp visata, siis võtab ta selle otsast kinni, sikutab nii, et silm pungis peas ja enam lahti ei lase. Äärmiselt ebakassilik.:) Kujutan ette, et kui teda rohkem hasarti ajada, siis ehk uriseks ka.:)
Peale selle on Bondil suur, soe ja lahke süda, tohutult palju uudishimu, energiat, loomulikku intelligentsi, taktitunnet (Härra Tibu näitel võib see täiskasvanuks saades ka haihtuda), oskus "väga ilusasti istuda" (mida ei ole mitte kõigil kassidel) ning ta teeb massaaži. Kui kassipoeg näeb, et keegi on diivanil ennast lapikuks sättinud, siis otsib ta pikutaja peal mõne laiema koha kust maha ei libise ning hakkab lamajat sõtkuma nagu tainast. Sõtkub ja sõtkub, endal vajub pea muudkui nõksti ja nõksti ettepoole. Niisugune armas unerituaal. Ning siis läheb ta omaniku rahuga Härra Tibu krundile diivani jalutsis ning kukub ära.
Seoses Bondiga oleme ka enda kasside kohta üht-teist uut teada saanud.
Kui tavaliselt on nende pokkerinägudest raske midagi välja lugeda, siis Bondi diivani hõivamist nähes tõmbas Härra Tibu silmad pilukile, võdistas põlglikult turja ja läks teisele korrusele magama. Söögikausside juures pannakse kassipojaga küll ninad kokku, mis tähendab viisakat tervitust, kuid kui korralikult ei käitu, siis võib käpaga ka saada.Esialgu Bond meie kasside peal veel härjamurdmisoskusi ei treeni ja hoiab targu kaugemale. Kuna Proua Muri isiklik privaatruum on suurem kui Tibul, siis on Bond õues selle piiride rikkumise eest korra isegi peksa saanud. Muri kriiskas kurjalt, sülitas ja ajas väikse kassi kaugele ülejärgmise hekini. Kui poiss uuesti välja ilmus, oli ta veel ettevaatlikum. Peale seda on rahu olnud. Härra Tibu ei taha Bondist toas midagi kuulda, kuid õues võtab ta pägaliku heameelega oma tehiskaaslaseks ja näitab kuidas astelpaju otsa ronitakse või muud nalja tehakse. Üldiselt on nad nõuks võtnud uue tegelasega leppida ja oma ruumi kolmandaga jagada, kuid suhtumine on selline küllaltki "ülalt alla", umbes et a la "sina räägid siis kui kana pissib".:)

Kui öökülmad on ära käinud.

Teisipäeva hommikul miinus kaks, kolmapäeval miinus 3,6. Tõin pisemad krüsanteemid pottidega tuppa. Igaks juhuks.  Kuna krüsanteemid on erilised lemmikud, siis hakkab vaikselt igritsema plaan luua neile järgmisel aastal oma kaitseala - selline koht, kus saab alatute hallade puhul kaitseks kile üle tõmmata või miskit sellist. Peenras teiste vahel on seda praegu keeruline või suisa võimatu teha.
Kolmapäeva hommik andis aimu, mida meil varsti oodata on jne. Tõmbasin välja minnes kindad kätte, salli silmini ja hakkasin autoaknaid jääst puhtaks kaapima. Ka talvel on teinekord hommikuti miinus kolm koma kuus. Aga tahaks ju veel palju päikest ja mahedaid tuuli. (Vähemalt veebruarini, paluks.:)
Seevastu päevad on olnud soojad ja päiksekullast pilgeni.
Eile oli samuti selline õnnis vaikne ja mahe reede. Tuuleta. Tulin töölt ja viskusin pikemalt mõtlemata aeda. Kaevasin aia kõige suuremale kivile (ta on ikka sündsusetult suur, et väikses aias kuskile sobida) külje alla lohu, lükkasin ta sinna sisse, ning tegin tema ümber mägisibulate peenra.
Tegelikult oli sinna areaali kogunenud juba varem kive, kruusaämbreid, mägisibulakaste, liiva ja mulda, nii et tuli vaid segada, asetada ja siis kõik kokku panna. Ja pärast multšida.
Kuna Rahmeldaja esitles hiljuti nii toredat kiviportreede galeriid, siis ei saa mitte mainimata jätta, et kivid on üldse ühed kummalised asjad. Võiks öelda, et meie elueaga võrreldes suhteliselt igavesed ja nõnda nad  kulgevad läbi aja. Jälle tuleb uus käsi ja võtab üles, viib iluks oma kolde lähedale, paneb kivilasse, lillepotti või kummutile. Kuni järgmise korrani...
Seesinane kivi tuli meile võsa sisse kasvanud kivikangrust, kust kamina jaoks kobedamaid paetükke käisime otsimas. Praegu on tal au olla meie aiapäkapikk ja see kivila saigi tehtud selleks, et teda auväärselt eksponeerida...üldiselt on tal mitu nägu kuid päris täpselt ei ole ükski neist määratletud. Selle külje pealt võib näha mõtlikku kivivana...

...ja teise nurga alt meenutab ta jääst väljasulanud mammutipoega või gnoomi.

See kivi on toodud ühe teise kivikangru pealt. Ta oli teiste all ja seetõttu sammaldumata. Kuna ta on oma suuruse kohta ebatavaliselt raske ja sulanud struktuuriga, siis oleme arvanud, et tegu võib olla ehk ka taevakiviga või selle kokkupuutel maaga tekkinud jamast. Sulanud massi sees on näha kõvemat kiviräbu ulpimas. Aga kust on ta siiakanti jõudnud või millal...

See mere poolt lihvitud suur graniidiveeris pärineb ühelt kaugelt meresaarelt ja kui vihm ta märjaks sajab, siis tulevad roosad toonid erksalt esile. Eriti nimelembene kivikoguja nimetaks ta näiteks Supernoovaks. Ja alati peab tema lähedal olema see väike, samades värvides Kaaslane, mis on leitud suvalisest kruusahunnikust. Pildi peal jäävad mõlemad veidi kahvatumaks kui reaalis.

Ja siis on veel ümmargused kivid. Neist ei saa üle ega ümber, ega kunagi küllalt.:)

Ja nüüd taimejuttu ka. See Alpi soldanell on ca 30 aastat tagasi  hea sõbra poolt Uraalidest toodud ja minu aeda jõudis ta umbes neli aastat tagasi. Üldiselt on nii, et kui oled korra kevadel neid lambivarju taolisi pisikesi õisi näinud, siis oled tamtiridaa, nagu Kiskjasiil ütleb.:)

Täpselt nagu ümmarguste kividega, ei ole ka soldanelle kunagi liiga palju. Soldanella villosa on Milda lahke and ja kevadest saadik jõudsasti edasi edenenud.

Nojah ja andku need mulle andeks, keda ma viimasel ajal olen tüüdanud vaimustunud vadinaga teemal, et oi kui tore, nüüd ma tean mis vahe on mägisoldanellil ja alpi soldanellil jne.:) Nüüd on tänu Lumeroosile aias ka mägisoldanell ja sellel on võrratult vormistatud leheääred. Aga siin tema on:

Kevadel kaugelt maalt tellitud silmikpipar `Silver Panda`pani kevadel täiesti ühemõtteliselt kõrvad pea alla. Sügisel nägin, et ta ei ole surnud vaid on kasvatanud suve jooksul kaks uut lehte. Aga kas ta päriselt läheb või päriselt jääb, see selgub alles peale talve.

Toon-toonis krüsanteemid päikesepeenras kõrvuti õitsemas. Miinus 3,6 külm ei teinud neile veel midagi.

Need võrratud tarnapussakad (Carex comans `Frosted Curls` ja `Bronze Curls`vääriksid paremat kohta, aga ma mõtlen sellele kevadel. Nüüd on juba liiga hilja suuremateks ümbertõstmisteks.

Septembri lõpus läks ka ebajasmiin kenasti õitsema. Õied ei olnud topeltised nagu sordiomaselt olema pidanuks ja paiknesid noorte võrsete tipus. Aga lõhnasid ja puha...nagu päris.:)

Roog-sinihelmikas leidis endale lõpuks ometi sellise koha kuhu ta sobib ja kus on ruumi oma leffik lahti lüüa. Müüri äärde tuleb mägisibulate kaitseala. Pilt on veidi varasem ja sellega pole veel algust tehtud.

Isand Lumivalge on kasukateeninduses käinud ja särab jälle nagu lumi.:)

Aga mis me räägime, siin on veel üks ilus, tark ja osav. Fotokapõlgurist Härra Tibu poseerib, mida juhtub umbes 2 korda aastas...kui sedagi.:)