Monday, October 20, 2014

Ikka talve poole

Reedene päikesesse uppunud aiamaastik kutsus kangesti teist osa "konstruktorist" kokku panema. Lohistasin rajatise juurde liivakotid, moreeniämbrid ja mulla ning hakkasin neid kokku segama. Kivid olid juba varem paika pandud. Peale viite ämbrit "segu" hakkas me alpimaastiku teine pool kah ilmet võtma. Istutasin Kristiinest viimati toodud mättad maha ja raputasin kõigi ümber jämedamat sõelutud kruusa. Meie kandi nurrtotud ei armasta munakivide peal käia ja siinkandis aitab jäme kruus kassitekkelise kahju vastu. Kui juba kruusakiht peal, siis keegi enam ei puutu. Ning pühapäevasele koerailmale olen ma lausa tänulik, sest see kastis ja loksutas kõik paika mis vaja, pinnase tihendamisest rääkimata.
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad. Kuigi aias oleks vaja rohida ja pealseid lõigata, ei taha enne midagi teha kui korralik külm üle käib, pärast üks koristamine. Tõmbusin urgu. Parandasin katkiseid asju, lugesin ja naersin kaks päeva nagu hüään vaadates dr. Martini nägemata osi. Võrratu situatsioonikoomika!:) Soovitan soojalt seda sarja kui DVD-na kuskil müüakse.
Laupäeval käisin Bondi perenaisele sukanõela viimas. Asi on nüüd ametlik. Aga kassike seab oma elu ikka nii nagu tema tahab. Kuigi ta peatub lõviosa nädalast meil, on tema kalendris mõistatuslikke äraolekuid. Kolme päeva pärast tuleb ta näiteks jälle, viskub padjule nagu lord ja nurrub, nurrub, nurrub...Ning muutub paari päeva pärast ühtäkki taas rahutuks, küsib välja ja kaob nagu mutiurgu. Kindlasti käib ta vahepeal ka sünnikodus, kuid mul on tunne, et me ei ole oma kvartalis ainsad selle musta kassi poolt ärataltsutatud konserviavajad.:)
Kuigi tegelikult armastab Bond üle kõige liha. Kui Muri ja Tibu nõuavad, et see enne väikseteks tükkideks lõigataks, siis Bondis ärkab liha lõhna tundes tõeline elajas. Sõna otseses mõttes. Hoidsin sügavalt magava kassipoja nina ees pekist lihasuutäit, ninakene hakkas käima, silmad plaksatasid lahti ja siis ta tuli. Välkkiirelt  nagu väike must krokodill, lõuad tegid laks-laks-laks! Ja isegi kui mul oligi alguses plaan ta lihalõhnaga ainult üles ajada ja pärast praad parajateks paladeks lõigata, siis ei tulnud sellest midagi välja. Ta andis täiesti ühemõtteliselt mõista, et saab käntsakaga ise hakkama ja sai ka.
Pühapäeval oli Jõgeva kandis ja mujalmaal sadanud esimest lobjakat. Meie kandis oli vihmas ja tuules pluss kolm, kuid auto prääksus linnasõidul terve tee võimalikust jääohust.

7 comments:

  1. Hea, laisavõitu aeg on saabunud, jõuab kohe kõike, seda mida tahad ja seda ka, mida peab :)

    ReplyDelete
  2. Jah, suur kiire on justnagu tõesti möödas igas mõttes. Huvitav, miks mul küll äkki selline deja vu tunne on? Kas eelmisel sügisel ei olnud äkki samamoodi, ja üleeelmisel...?:)

    ReplyDelete
  3. Üleeelmisel ei olnud, siis tuli külm varakult kraesse, mul on just meeles, et rikkus kõrreliste soengud ja puha.

    Seda II poolt tahaks kangesti näha.

    ReplyDelete
  4. Kui vähegi ilusamat ilma tuleb, siis teen pilti.

    ReplyDelete
  5. Broneerin autorisignatuuriga Futu Kassilugude köidetud eksemplari kohe peale väljumist. Tulen ise järgi. Kiire!

    ReplyDelete
  6. mina ei taha veel tubaseks jääda, tali ei tule ju veel... kassilugude raamatut ootan minagi juba ammu :D

    ReplyDelete
  7. *muheleb* Kui pinsile jään, siis kirjutan.:)

    ReplyDelete