Talveune lõpp

Laupäeval sain teada mis tunne võib olla talisuplejal. Omavahel öeldes, olin siiralt imestunud(!). Vesi polnud üldse jäine nagu oleks võinud eeldada ja ka pärast ei hakanud külm. Edaspidi võib täitsa mõelda...Aga sellest ei tahtnud ma rääkida....
Kukkusin laupäevaste seikluste raames natuke jõkke ja läbisin ülejäänud matkaraja poolmärjana (vööst saadik) ning huvitavalt lirtsuvate kummikutega. Ja üldse...väga superäge nädalavahetus, tänud korraldajatiimile!:) Kasvõi juba see peokoht kõigi nende huvitavate palkmajade rägastiku ja seelikusaba järele napsava valvehanega, hobuste uudishimulikud koonud jne...Linlane saab ju nii harva maale.
Õhtul oli seal pöörane pidu, kus iga...hmh...daam võis enda sees elava eluka vabaks lasta. Sellise, kes armastab kilinaid, kulinaid, sära ja ehteid. Oi, me sääl möirateli, oi-möirateli...Kristallid, kauniskivid, briljandid, hõbepaber, nikkel ja melchior, kõik ruulis. Mida paljudam, seda ägedam ja keegi ei öelnud, et "Fui, sul ei sobi need ühe käe sõrmused ju üldse teise käe omadega kokku!" Kellel glamuuri vajaka jäi, sellele lasti pihustist litreid lisaks. Prognoositavalt peaks peale seda vähemalt aasta aega hea rahulik olla olema, sai kogunenud kasutamata edevuse põhjani välja elada.:)
Nädalavahetuse ilmad olid mahedad, umbes pluss 8 ja pühapäeval ka osalise päikesega. Õhtul kiskus uuesti vihmaks, mis nädala alguses sujuvalt jätkus. Ninakesed olid jälle sentimeetri võrra kasvanud, nüüd on ka koerahammaste otsakesed väljas ja meie tänava kuldnokad kudistasid oma pesakastide juures.
Haneparved saabuvad üksteise järel.
Minu meelest on selle aasta kevad nüüd vaid nädala võrra ees. Kesknädala paiku said õitsemisvalmis ka krookused Ruby Giant ja Golden Yellow. Oleks vaid päikest...
Eile käisin Kristiine Aianduskeskuses. Jah, esimest päeva lahti.:)
Uurisin kuidas mättalised seal ka talvitunud olid. Pean nentima, et hästi. Minu peenras on maukleht kutu, aga seal näis olevat saatus armulisem olnud. Ostma enam ei hakanud. Las tema siis olla...
Käe külge hakkasid mõned potid mägisibulatega (kasin kevadpäike on neid juba värvima hakanud), mis sest, et nimetud. aga nad nägid ikka väga põnevad välja.:)
Külakostiks võtsin vastaklehise kiviriku, millel olid juba õied ka peal (kodus meil veel ei õitse, eks linnas ole soojem) ja õhtul oli aiaekskursioon koos sooja vastuvõtuga ühes uhkes vanas aias Linnu teel. Küll oli seal vaatamist ja uudistamist...Ja millised okaspuud!

Kevade esimene nädal.

Nädalavahetuse külmakägistus andis esmaspäeva hommikuks järele.
Ilmad on olnud heitlikud...
Esmaspäev: Ühtlane täispilvitus, hommikul +1, päeval lund, lörtsi ja vihma. Tugev tuul pillutab seda kõike igale poole.
Teisipäev, hommikul + 2,5, päeval pluss 6, ergav märtsipäike ja kohutavalt vinge tuul, mis hoolitseb, et soe kuskile jumala eest pidama ei jääks.
Kolmapäev: Hommikul - 2, täispilvitus, kohutav tuul igast kaarest
Neljapäev: Hommikul -5, täispäike, päeval pluss 2, lõunast täispilves, metsik tuul.
Reede: Hommikul +1, süvenev pilvitus, tuul, ikka seesama kõle
Mõneti meeldib mulle tänavune kevad rohkem. Ausam nagu kuidagi...Eelmise aasta märtsikuumus pani kõik kasvama ja siis tuli külmalaine...praegu on nagu ühtlasem jahe ja taimed ei kiirusta maa seest välja ronimisega.

Kole ja praksuv tuli.
Puuriidas oli järg jõudnud sõrmejämeduste kuuselatvadeni, mis ka pliidipuudeks olid lõigatud. Panin tule pliidi alla ja läksin tuppa lugema. Küll praksus ja pragises, kuusk on ju hästi vaigune puu. Bond tuli tõtakal kõnnakul köögist tuppa, süsimust moluke ärevil, tuli täpselt nina alla ja tänitas vahetpidamata krr-kiuuks, kr-kniuuks, krr-niuu (temal on niisugune hiirenäu, hästi peenike:)...ja justnagu kutsuks kuhugile.
"Mis on, õue tahad või?"
Ei, tuldagu köögi poole ja ikka krr-kniuukse ka paar tükki kinnituseks, et kähku on vaja.
Lähen mina kööki, pliidi all praksub tuli kõrvulukustavalt ja Proua Muri ning Härra Tibu vahivad megakohkunud näol üksisilmi pliiti. Sündmuskoht.
Bond ei pidanud ilmselt vastu, tõttas ütlema, et tule ruttu, kahtlane wärk on. Kõik oli muidugi korras, pliidiuks kenasti kinni, aga kuna tavaliselt miilavad pliidi all vaiksed puud, mis sedasi ei praksu, siis hakkasid koduloomad muret tundma. Äkki on jama majas.
Nii, et tasub välja teha kui teie tavaliselt suht vaikne loomake teistmoodi käituma hakkab. :)

Kõle nädalavahetus

Eilne tuul oli nagu jäänuga. Päike paistis mis jaksas, kuid tuul oli arktiline ning välistas kõik võimalused õhu soojenemiseks. Varjus miinus 0,7. Ja külmal on kombeks koguneda. Täna hommikul on juba miinus 12,5.
Sellegipoolest ei lasknud kena päikesepaiste rahus nelja seina vahel olla vaid ajas ogara aedniku välja vinge tuule kätte liiva ja kruusa tassima ning sillutist tegema. Sest selle taga seisab uute alpikaljude tekkimine ja see on algaval kevadel ju kohutavalt tähtis.
Ei ole vist vaja lisada, et täna ei pistnud aednik nina ka mitte välja. Ainult korraks, veendumaks, et kivid, liiv ja muld on jääs. Ei ole talv minu dimensioon, isegi kevadel mitte.
Natuke kivilapilte. Mägisibulad on olenemata sordist tumedad ja endasse sulgunud. Veel natuke külmanäpistusi, ehk saab varsti ometi ka värve demonstreerida. `Makaboe`

`Hart`

Ümberehitustööd, kalju laieneb ja muutub, kõik ressursid on rakendatud selleks, et ta kujuneks ebakorrapärasemaks, kaljusemaks ja juhuslikumaks.

Lähemalt.

Sioux.

Nõmme-liivatee läheb ereda märtsipäikese käes vaskse varjundiga tumepunaseks

Peale Gargari krookust õitseb järgmisena mahedat värvi kuldõieline krookus. Aga jäise tuule käes ta õisi ei ava. Mis siis, et on täispäike.

Olgu nende võõramaiste iludustega kuidas on, aga märtsikelluke lihtsalt PEAB aias olema. :)

Võrkiiris avab esimese jumaliku kirgassinise. Kõhklemisi, sest olgem ausad, tuul on ikka väga (j)kõle.

Kalendrikevade algus

Märksõnadeks külmalaine ja päiksevarjutus.
Külmalaine algas sellega, et eile hommikul oli meil miinus 8,5 kraadi asemel pluss 0,8 ja täna hommikul on 3,8. Kui päevast päiksekütet ei tule, siis on külmal kombeks koguneda ja ilmselt on järgmine hommik veel külmem. Aga kuna mullast pole ükski ninake liiga vara välja roninud, siis on aednik rahulik. Minu poolest võib isegi lund tulla, krookused kannatavad selle välja ja teisi õitsejaid veel pole.
Sellegipoolest on päriskevad vaieldamatult käes. Eile hommikul ärkasin veel ühe veidi kummalise kevadekuulutaja peale - näib, et tema bioloogiline kell ei kannatanud enam oodata.
Ärkasin poole viie paiku varahommikul selle peale, et umbes paari meetri kaugusel voodist tilkus midagi põrandale. Murelik pilk lakke ja õue tuvastas, et ootamatu õueniiskuse tuppa sattumisega tegu ei ole. Samal ajal kostis tilkumise hääl rõõmsalt edasi. Asusin kuulmise järgi heliallikat kindlaks tegema ja jõudsin kummutini. Kummuti peal olid orhideepotid, kübarakarp ja kõrvits. Kõrvits oli koputades kõva, kübarakarbid ei leki kunagi ja orhideede ümbrispotid ka kenasti terved. Aga ikka tilkus. Nonii! Kui ma aga kõrvitsat nn profiilis nägin, siis oli asi selge. Kõrvitsa seinapoolne külg oli alustanud plastilist valgumist üle kummuti ääre nagu Dali kellad ja sealt see tilkumine kostiski.
Kevadel hakkavad seemned kõrvitsa sees idanema, lõhuvad kudesid ja need lähevad mädanema. Kest laguneb koost, et lasta "tibud" päevavalgele.
Eilne päiksevarjutus tekitas tööl palju elevust ja tume klaasitükk käis käest kätte. See pole just tavaline, et kuu päikse ära varjab.
Õhtul oli Huvikeskuse juures Bridžiklubi. Väga tänuväärne, et keegi ometi ka meie kandis asja kätte on võtnud. Muide, kui keegi tahab mängima õppida, siis nii mäng kui koolitus toimub reedeti kell 18:30 Saku Huvikeskuses, ruum 301 ja kõik bridzihuvilised on teretulnud.

Räimetants.

Eile tuli Proua Muri diivani juurde ja pani viisakalt ainult ühe käpa põlvele. Ei küüsi ega midagi. Kassi silmad. Suured ja paluvad, palun, kas te järgneksite mulle jne?
Nu?
Palun, kas te teeksite Mamma köögi ukse lahti, ma vaatan, äkki on seal kala...
Tegime. Kala polnud. Ei ole, täna ei ole see päev, Proua Muri.
Tunni aja pärast tuli ta uuesti. Palun, kas keegi teeks Mamma köögi ukse lahti, ma läheks vaataks, äkki vahepeal on kala toodud või midagi....
Tegime. Ei olnud.
Kui ta sel õhtul neljandat (!) korda tuli...palun, kas te keegi teeks selle ukse...siis me tõlkisime juba natuke teistmoodi.
" Äkki te saaks vahelduse mõtte niimoodi teha, et seal OLEKS kala, mitte et on kogu aeg vastupidi? "
Tõlkest oleneb palju.
Täna käivad hommikust peale katsetused, et palju mahub kassi sisse kala.
"Oled ikka üks va õgard küll," ütles Mamma hellitavalt Proua Murile kui too väga ilusasti aknalaual istus ja peenelt käppi lakkus.

Mäprill naistepäevast keskpaigani.

Naistepäeval oli ilus päev. 

Vahepeal peidus olnud päike kerkis jälle kõrgele-kõrgele. Külmakandi elanikud tulid oma tubadest välja, pesid aknad ära ja kes kuidas, mõni riisus aeda, mõni lõikas oksi ja mõni pani grilli hakkama. Kaunis ja soe märts, mis näeb välja nagu aprill. Gargari krookus päikses.

Amuuri adoonis otsustas, et on aeg ning saatis maapinnale leheroseti vahele ka õiepungad.

Krookused on stardivalmis, võrkiirised, sinililled ja märtsikellukesed samuti.  Teised nii kärsitud veel ei ole.
Naistepäeval tegi Pokumees rattad korda ja sellele järgnes proovisõit linnani ja tagasi. Päike küttis päris mõnusasti, kuid tuul oli veel kõledavõitu ja nullis enamuse soojast.
Nädala sees meenutasid ilmad hea ja kurja võitlust, ikka pilvitud päiksetõusud hommikul ja pealepressiv pilvemüür pärastlõunati. Mõni selline päev lõppeski vihma ja hilisõhtuse koerailmaga (tugev tuul, vihmad pluss rahenähtused). Nädala lõpuks puhus klaariks ja reede, laupäev,  pühapäev olid päikses suplevad kevadilmad. Muidugi ei saa ilusa ilma korral ka öökülmadeta ja need on karmid: ikka miinus kuus kuni üheksa. See on ka põhjuseks miks taimeninakesed sugugi pikemaks ei veni või teevad seda aegluubis. Nädalaga umbes sentimeeter, kui sedagi. Tark ei torma. Aga amuuri adoonis lõi pühapäeval küll õied lahti ja üks krookuseõis teiste vahel otsustas ka, et oleks juba aeg. Kuigi ülejäänud krookuselised üldse ei kiirusta. Laupäevane ramm kulus kodutööde peale puhtalt  ära ja pühapäeval siis lõpuks...Viskusin juba kohe hommikul kuskil aega raiskamata aeda. Sigapikalt on pinnuks silmas olnud see paika panemata jupp õuesillutist, aga alati on olnud midagi pakilisemat teha ja tavaliselt seisab sellel kohal ka järelkäru. Kuna käru läks külasse tööd tegema, siis oli plats minu päralt.
Tegin korraga kolme asja. Koorisin tulevase sillutise alt kiviklibust lahjat liivmulda alpiala jaoks, paigaldasin paelatakaid sillutiseks ja alustasin väravakõrvase alpikalju laiendamist. Ruumipuudus väikeses aias on puhas müüt. Eriti kui oled viimasel ajal hakanud mõtlema nõmmkannides, mägisibulates, kivirikes ja muudes pisimätastes. :)
Selline märts siis, et sviitri ja vestiga oli täiesti paras neli tundi õues kivi panna. Hasardi (ja päikese) raugedes sai ära tuppa lööberdatud ja ega tol päeval peale telekavaatamise rohkem ei jaksanud ka. 
Õhtused sabapildid. 

 Pisuhänd

Sel ajal kui mina päeval liiva, mulla ja kividega mässasin, tegi Härra Tibu astelpaju otsas justnagu ka midagi. Ja kui me lähemalt uurima hakkasime, mida ta seal nahistab, selgus, et katkub astelpajult okkaid välja. Mis tuletas vägagi nõelapadja "tapmist", kohe meenusid ka maast välja tõmmatud taimelipikud. Kokkuvõttes näib kasskarvikutel mingi instinkt olema, mis soovitab neil eemaldada või välja närida kõik asjad, mis segavad graatsilist hääletut stalkerdamist oma territooriumil (hoidku jumal kui veel pimedas peab mingi nõmeduse pärast ninali kukkuma!). Toas tõmmatakse näiteks nõelapadjast nõelad välja ja lastakse põrandale (või voodisse) kukkuda, pappkasti terav serv näritakse ümaraks jne. 
Tabatud harja närimiselt. Oma kassi tundes, fotokas on out...jälle pildistad jääh?

Seitsmes märts, kevad tuleb suurte sammudega.:)

Selja taga on paar nädalat ühetaolist pilvealust aega temperatuuriga miinus üks kuni pluss kaks. Välja arvatud mõned poolikud päiksepäevad, kuid ka neil jõudis pilvitus õhtuks taevasina ära katta. Lumi on aiast täiesti läinud ja maa ka sula. Võsaelanike linnukoori laulud on teised kui paar nädalat tagasi, lisandunud on uusi hääli. Esmaspäeval kuulsin linnas esimest korda musträstast ja kodu juures kolmapäeval. Täna hommikul oli peenras peenras esimene Gargari krookus. Muud ninakesed edenevad ka, kuid ettevaatlikult ja aeglaselt.
Huvitav metamorfoos oli talve jooksul toimunud lumeroosiga. Kui detsembris võis taime keskel aimata väikest kummargil olekus õiealget, siis nüüd meenutab keskmine osa punga. Justnagu oleks taim hilissügisel õiele katteks kaitsva kesta ümber kasvatanud. Kahju, et novembris pilti ei teinud.
Aias on juba väga huvitav. Kassidel ka. Bond põõsas.

Bondil on midagi sihikul, sest ta oli oma pilgu kuskile naelutanud ja ei teinud fotokast üldse välja.

Mind hakkas asi huvitama, mida ta sellise pühendumusega seirab.

Selge.:) Seal see kassipoiss siis kössutas ja kuulas väga tähelepanelikult kuidas pasknäärid naabri vahtra otsas kudrutasid. Üks tegi kana häält ja teine kiitis takka ja-jaa-ja-jaa, ilmselt pulmad, mis muud. (Ei ole vaja vist mainida, et Bondist paremale jäävad kaks paruktarna `Bronze Curls` ja `Frosted Curls`, kes mõlemad kenasti talvitusid ja näivad kasvukohaga väga rahul olevat.)

Kudrutab nii, et kaugele kuulda.

Peenras on esimesed õied, mis seal juba pikemat aega on olnud.

Ja äsjaavastatud Gargari krookus. Väärtuslikeim krookuste seas. Kohe tekkib küsimus, mis juhtus teisega ja miks pole nad paljunenud? Ilmselt tuleb kaaluda kasvukoha vahetust ja kolida ta kuskile tahapoole, kus on suvel niiskem.

Õiealged on näha ka kivirikel. Nähtus progresseerub.

Ja natuke tumedama kasukaga isend

Kuigi meile põõsaid väga enam ei mahu (ja puid ammugi mitte:), siis viimasele suurele sümpaatiale, Myricaria Germanicale peab kevadel küll mingi koha leidma. Potis talvitunud taim sirutab esimesi pungi.

Lumeroosipoeg, see ainuke.

Palderjan.

Enne kui kevad päriselt kanda hakkab kinnitama, veel üks talvine kassilugu.
Seoses pisiBondi majjatulekuga hakkas Härra Tibu hoomama, et noormehe kõrval on ta tegekult vana ja tark kass, ning omandas selle väljendamiseks mõned täiesti uued näoilmed ja väärikusenivoo. See leiab kasutust näiteks siis kui näiteks mõni külaline mõtleb, et näe kass, ma lähen teen talle pai. Kass ei hakka aga peaga puksima ja nurruma, nagu nad tavaliselt teevad, vaid jääb istuma nagu nui, tõstab oma liikumatu gnoomipilgu külalise näole ja vaatab tollele otse silma kuni külalisel imelik hakkab.
Kui ma end raamatuga pessa sätin ning Tibu seltsiks kutsun, siis teeb ta sellise näo, nagu Ameerika president, kellele Suurbritannia trooni pakutakse ja kobib oma "kinnisvarale" magama. Või keerab selja. Oleneb tujust. Põhiline on mitte väärikust kaotada. Vahel jälle on ta hopsti kohal ja plaasterdub ilma mingeid nägusid tegemata.
Teise käiguna võttis ta kätte, ronis ülemisele korrusele ja keeras Mamma ümber sõrme. Nüüd on nii, et kui kassil on igav ja meie ei viitsi tema iga kometi peale reageerida, siis läheb Tibu üles. Ma ei tea täpselt mis ta seal teeb, aga varsti hakkab ülevalt kostma kobinat ja Mamma tuleb koos kassiga alla "No mis Valgekäpp tahab? Kas sul pole juua või? Tahad sa õue? Ei taha õue? Süüa sul ju on...Aha, mänguasi kadus ära või? KUULGE, kassi mänguasi on kadunud!!!" Kui meie ei aktiveeru, siis võtab Mamma harjavarre ja vaatab kapialused läbi kuni nad selle mänguasja ükskord kätte leiavad ja siis on rahu majas. Teinekord jälle ei ole ka ja siis nad sehkendavad kahekesi tükk aega köögis ja esikus.
Ükskord talvel juhtus jälle nii, et kassil olla ilmselt taas igav olnud ja Mamma apartementi meelelahutust otsima minnes komistas Härra Tibu ülimeeldivalt lõhnava paberkoti peale (millele oli peale kirjutatud Palderjan). Võibolla ehk lausa just ei komistanud ka, ehk oli see lihtsalt lauale ununenud, aga mida võib üks kass elult veel tahta...Tibu tassis saagi laialt naeratades alla ning pani maha. Proua Muri ja Bond astusid ilmselt ka ligi. Kui mina töölt koju jõudsin oli pidu täies hoos. Kott lõhki kistud, põrand juurikapudi täis ja kõik kolm kassi laksu all, Bond püüdis õnnelikult kurisedes saapasse pugeda, Tibu püherdas kortsu sõidetud vaipadel ning muidu nii väärikas Proua Muri sõitis heatujuliselt poole trepi pealt alla nii, et kondid kolisesid. See kõik oli hullult naljakas, kuni Tibu ja Muri kiskuma läksid nagu purjus ahvid.
Mamma palderjanivarudega oli selleks korraks ka ühel pool.

Hea soe märtsi algus.

Lähipäevade ilm on olnud suhteliselt ühtlane. Miinus 1 kuni pluss kolm. Püsivalt pilves. Lumekuppude õied on valmis, kuid suletud, sest nemad avanevad vaid päikesele. Ka peenardes ei toimu ninakeste osas erilist rüselust. Need, kes väljusid, pole rohkem pikkust visanud ja pilt on suhteliselt rahulik. Nartsissid, tulbid, võrkiirised ja krookused on ca 3 cm pikkused. Amuuri adoonis ajas ka lehekesed välja, torkav kivirik sätib õiepungi. Mägisibulad ja mättad on kõik talve kenasti üle elanud.
Maa on poole labida sügavuselt (kohati ka sügavamalt) sula, lund leidub veel kuuskede varjus ja jalgrattatee on jääst puhas.
Hea aeg mõttes aia väljanägemist kohendada, sest õisi, kõrsi, varsi pole meeli segamas. Kõigepealt peaks põõsaste harvenduslõikuse ette võtma. Siis tuleks teha üks väike mullahange (kuupmeetrist piisaks) ja edasi võib rahuliku südamega jääda aprilli ootama.
Kui tagasi minna eelmise aasta märtsikuusse, siis läks märtsi alguses kevadeks, kümnenda paiku olid krookused ja võrkiirised täies õies, mille peale tuli nädalake lund ja -10 kuni -14 kraadi külma. Krookused said külmast sasida, kuid võrkiiristele ei teinud külmad ja lumi midagi. Kuu viimane kolmandik oli jälle kevadine. Näis, mida toob tänavune märts...
Täna hommikul kuulsin linnas esimest korda musträstast laulmas. Küll oli see üks ilus hääl.:)