Puhkuse viimane päev.

Õhtu oli sume, nii sume... Ööseks lubas vihma. Õhk pakatas õunapuude lõhnast, valged õied valendasid videvikus nagu nimbus õunapuudel. Sirel ei ole veel lahti läinud, aga kohe on ka aeg...Kõrged priimulad on veel täies õies, tiarellid ruulivad, epimeediumid jaksavad ka veel, eile avanes esimene ahtalehise pojengi õis. Maa seest väljuvad massiliselt hostad, inkarvillea ja laikellukas näitavad samuti nägu. Alanud on "peale tulpe"aeg. Eks see õieperiood jagunegi omamoodi tsükliteks - kõigepealt on "Oo, lumekupud!", sellele järgneb "Oo, krookused!", siis "Oo, näsiniined koos kevadmagunate ja sinililledega!", edasi on "Oo, tulbid, varsakabjad, priimulad ja muu mudru!". Nüüd hakkavad tulbid lõpetama ja algavat väidetavasti kõige õievaesem aeg pärast tulpe ning enne pojenge ja iiriseid, aga. mulle meeldis juba aiakoolis tudeerides sellele vastu vaielda. "Peale tulpe" vahe täidavad leviisiad, kullerkupud (osa neist ei ole veel puhkenudki), murtudsüdamed, epimeediumid, kevadfloks, arendsi kivirikud, kaunis piimalill, kannikesed. Kohe võtavad järje üle Mittendorfi päevaliilia, ängelheinad, mini-päevaliilia ja puispojeng. Ja siis tulevad juba iirised ning suvine paduõitseng.
Uus alpimaastik on valmis esimesele katsetussuvele vastu minema. Aedniku süda on väga rahul.
Kuu aja jooksul sai teise kohta istutatud palju selliseid taimi, mis liiga kiiresti kasvavate naabrite "vihmavarju" alla kippusid jääma. Hetkel peaks kord majas olema. Uuele alpikaljule kolis enamus madalaid nelke, nõmmkanne, kivirikke ja muid aiast leitud alpitaimi. Kuidas see kooslus nüüd hakkama saab ja välja hakkab nägema, see selgub umbes aasta jooksul. Eelmise aasta mais istutatud alpikalju osa on sümpaatne, umbrohi on ära nähtud, palju seda polnud.
Tagaaias ladusin paest uue peenraääre. Plaanisin küll ääre üldse ära võtta kuid ei õnnestunud. Peenar on natuke kõrgem ja vastasel juhul jäävad äärmised taimed serva peale kuiva ja janusse, äär hoiab vähegi niiskust. Millegipärast on seal ääre peal just need kõige väärtuslikumad. Nojah, loogiline ka, hea möödaminnes pilk peale visata ja veenduda, et kõik on korras. On nigu on.
Natuke ladusin puhkuse ajal paeparketti ka, aga "koera sabast" üle ei saa. Eks ole kättevõtmise asi. Paar ruutmeetrit õuepinda kaevu juures on veel tegemata. Loodan suve jooksul sellega ka ühele poole saada.
Kõik liiva- ja veerisevarud on ammendatud, koledad paehunnikud värava kõrval on ka kadunud, viimaks ometi hakkab õu korda saama.
Õnnestumisteks loeksin selle, et alguses loojakarja arvatud palu-näsiniin ärkas varjusurmast ning on üleni roheline. Mingil põhjusel laskis ta kevadel kõik lehed maha ning on nüüd peale kiilat perioodi käivitanud ka kõik uinuvad pungad. Sealt tuleb üks tõeline pisitihnik ja seda on rõõm näha. Õnnestumiseks võib lugeda ka ühte nelgiõielise roosi pistoksa, mis elas talve üle.
Ebaõnnestumiste kilda liigituvad kõik ülejäänud pistoksad, mis talve üle ei elanud ja see õnnetu hosta...Ohjah.
`Tortifrons`meenutab noorelt (ja ka hiljem) kas mingit kõrrelist või lauku ja kuna murulauk oli selles areaalis usinalt isekülvi teinud, siis noppisin peenra puhastamise käigus jõrmilt kõik murulaugupojad kokku ja lõikusin salatisse. Paar nädalat hiljem hakkasin talve jooksul rändama läinud nimesilte ja hostade ninakesi kokku viima. `Tortifrons`oli kadunud ja vaikselt hakkas klaaruma kohutav tõde...oops, sai vist nahka pandud.:).
Kui järgmine `Tortifrons`peaks kunagi aeda tulema, siis panen ta murulaukudest nii kaugele kui vähegi saab.:)

Iga päev uued õied...

`Elisabeth Killelay`õitseb natuke hiljem kui teised priimulad.

Selle õie ilmumine oli suur üllatus. Seni on me võhad kõik süvenenud korras lehtedega tegelenud.

Parukliilia on ennast osavalt orasliiliate vahele ära peitnud ja asutab esimest aastat õitsema. Seda pole varem juhtunud.

Loalehine nartsiss (Narcissus assoanus). Puhas imetegu, isegi lõhnab miniatuurselt.:)

Aubrieeta `Silberrand`õitseb ettevaatlikult ja ühekaupa, et ilusad lehed ikka ka näha oleks.:)

Vaipsasik otsustas ka, et on aeg.:)

Veel üks kõtvikpriimula. Selle võlus eelmisel aastal kuskil välja Milda.:)

Armuline mai

Seda kevadet ei jõua ära kiita...Kõik mis istutatud on paari päeva möödudes või lausa järgmisel päeval taevaste poolt ära kastetud, külmad pole priimulaid räsinud, need õitsevad pikalt ja mõnuga ning lõpuks ometi saab näha ka suureõieliste epimeediumide õieilu. Eelmisel aastal läks priimulate pidu piltlikult öeldes "aia taha".
Tema Majesteet `Amber Queen`

Malbe `Sasaki`

Nemad on kõrvuti, `Red Beauty` vasakul ja `Fire Dragon` paremal.

`Pink Champagne`

`Arctic Wings`

`Lilafee`

`Higoense`

Täna aias hommikust ringkäiku tehes jäi pildi peale kui nutikalt on ängelheina lehed kokku pandud ja kui elegantselt ta neid lahti voldib.

ja veel...

Jaapani metsmagun paneb aianurga helendama

Metstulbid, kas keegi teab õiget nime?

Bondipilte ka.:) Magab

Ei maga.

Uudishimulik Isand Lumivalge

Kassid on oma loomult ülimalt uudishimulikud. Kõik see, mis sa teed ja kuhu sa aias või toas lähed, on karvikutele väga põnev. Vihmastel päevadel toas toimetades saadab kassiomanikku kõikjal väikeste käppade padin (kui nad muidugi just parajasti ei maga).
Aga naabrivalvet ei ole ma varem täheldanud. See oli  puhas huumor.:)
Pojaraasuke juhtus mööda sõitma ja tuli meilt ka läbi, istusime verandatrepil ja ajasime juttu. Järsku tabasin huvist apla pilgu. Isand Lumivalge istus meist ca 7 m kaugusel asuva naabermaja akna taga ja VAATAS. Võõras nägu meie kvartalis, varem pole sellist siin näha olnud, istuvad, räägivad, nii põnevpõnev!
Itsitasime loomakese uudishimu üle ja lobisesime edasi. Aga umbes 5 minuti pärast ilmus Isand Lumivalge juba õue meie vaheaia taha ja jõllas sealt otse ja suurisilmi. (Ta küsis spetsiaalselt selle pärast õue, et tulla ja lähemalt vaadata:) Istudes kombekalt maas, saba ümber käppade ja pilk meile naelutatud. Sellistel hetkedel kisub vägisi mõtlema, et loomakene, milline marslane küll sinu sees elab?:)

Sibulikud

Neis on võrratult palju elujõudu. Kui nad ümbrikust välja pääsevad, siis on nad sellised.

Aga kolmandal päeval juba sellised

Kümne kuu pärast on nad sellised `Kelpone`

`Makaboe`

`Plastic`

`Hart`

`Blood Tip`

`Happy`

`More Honey`

`Olivette`

`Pilatus`

Juhtum saiakarva kassiga

Pärastlõunase vaikuse katkestas veranda poolt kostnud jube kriise..."Kriääääuuuu!!!"
Proua Muri kargas vaibalt püsti, lidus rõduukse juurde ja kukkus seda raevukalt ja täiesti ebanaiselikult lahti kangutama. Teine kriise. Kes lõugab seal sedasi ometi keset päeva? Aknast välja vaadates selgus, et tegemist on saiakarva debütandiga, kes maailma avastamise jalutuskäigul ka meie aeda sisse oli põiganud. Trepiotsa juures murul oli tekkinud seis Bondiga. Bond saab küll kõigilt kolki, kuid on kõva sisuga ja tuli ilmselt küsima, et mida võõral siit vaja on ja üldse. Võõras hakkas selle peale kohkunult "laulma". Bond seisis tema vastas naljakas kanges poosis kikivarvul, silmad nagu kollased tõllarattad ja saba angoorastunud. Praotasin rõduust ning Muri sööstis kirju noolena võõra poole. Ülehelikiirusel kadus tandem maja taha. Kutsusin lahingushokis olevat Bondi toa poole, löömaks ju veel ei läinud, tule ära sealt, tobe orav. Too lasi küll turjakarvad alla, kuid juhmakas ilme tema näolt ei kadunud. Nüüd ma siis tean, et ühe lause ajal jõuab majale ringi peale teha, sest järgmisel hetkel kihutas teiselt poolt nurga tagant uuesti välja ähmis võõras, Muri kibedasti kannul. Nad võtsid killustiku rabinal kurvi ja põrutasid värava suunas. Kõik see wärk oli nagu multikas...:)Võõrale tuli alles nüüd meelde kustkaudu välja saab ja ta tegi elu hüppe üle värava...wuhhh, see paistis eemalt justkui üks kena kollane sai oleks lennanud. Muri jäi värava ette istuma nagu väike kuri sfinks. Ta lõõtsutas kuid oli endaga väga rahul.

Kui paraadpeenar läheb käest...

...siis ei jää midagi muud üle kui see koost lahti võtta ja uuesti teha. Eks selle aiaga olegi nii, et kui peatähelepanu mujale viid, hakatakse selja taga võsundeid kasvatama, kolitakse teisele-kolmandale kukile ja kui keegi ei sekku, läheb kägistamiseks ka. Esimene faas oli hästi lõbus ja nägi ka hea välja. See on see kui jätkub veel ruumi rüselemiseks. Aednikud nimetavad seda  "looduslikuks koosluseks". Niisiis toimus eelmisel suvel paraadpeenra ühe ruutmeetri peal järgmisi asju:
Pürenee hormiinium kasvatas lopsakust soosiva suve jooksul juraka kapsa ja kõrgus kõigi madalate kohal. Tegi isekülvi ka. Tume maohabe hakkas enda kohta täiesti hullumeelselt kiiresti paljunema, ületades kolme aasta kasvunormi ja sebis endale ühe suvega viis poega. Osad neist vupsasid maa seest välja kohe mousede kõrval. Kuna ta on mul koos mousehostade kambaga eriline lemmik, siis hoidsin sellel seltskonnal hoolega silma peal ja tõstsin kõrvale kõik nõmme-liivateede aplad väädid ja pisikellukate tüütavad seemikud. Kui mujale ei lastud, siis ronis pisikellukas minihosta puhmasse, kasvatas seal juured ja ei mõtlegi lahkuda. Minihosta oli vintske, kuid ega see mingi tore seis nüüd küll ei olnud. Villane nõmme-liivatee põimis ennast ümber varase nõmme-liivatee ja istus peale ka nõmmkannidele. Nood suutsid küll pinnale tõusta, kuid miski ületas nende kujutlusvõime ja nad kuivasid enne talve ära. Vahepeal oli jube dekoratiivne küll kui villase liivatee peal ilustsesid nõmmkannide helehallid tupsud.
Õnneks olin osa nõmmkannirosette teisel poole otsa tõstnud ja need jäid seal ellu. Vähe sellest, heitsid pikkade niitide otsas oma lapsed igale poole kuhu ulatas. Krabasin Hokkaido kukeharja nende nina alt ära, muidu oleks too lõplikult lämbunud, aga Sieboldi kukeharja ei õnnestunud enam päästa. Ega ka reanimeerida mitte. Et asi huvitavam oleks, kuivas kaderohi kevadel keskelt kiilaks. Ja et veel huvitavam oleks, kasvas sügiseks tühja koha jälle täis. Nüüd ma ei teagi enam mis ta tahab. Alpikaljule vist...
Suvel laiutasid keset platsi segadushetkel sinna torgatud kauni sügislille `Alba´ ja ´Waterlily` ühked pealsed. Oma osa rohemassist lisasid ka ennast hästi tundvad kobarhüatsindid.
Lõunast ründab seda areaali tühmi järjepidevusega hiina astilbe `Pumilo`, põhjas rüselevad omavahel alpi eriinos, vastaklehine kivikress ja aubrieeta. Nõmmkann heitis mullu oma lapsi kõigi nende peale ja vahele. Sel kevadel olen agressiivsemad tegijad alpikaljule istutanud ja pisikesi tükke ka suurematest mätastest. Aga igav ei hakka, sellest peenraotsast võiks veel palju kirjutada. Täna asun seda lahti võtma ja jälle kokku panema. Muti sigadused peab ka ära lõpetama. Ta on mitmel mousel näiteks juurte alt läbi vuhisenud ja aednik ei mõista miks taimeke üldse ei kasva. Kui asi juba hulluks läks ja juurdlust vajas, siis selgus, et hosta juurtealune oli kõik tühi, sealt läks muti metroo läbi. See lõpeb nüüd ära, sest metrootegevuse peatamiseks on varutud tülikas kogus paraja suurusega maakive, mis annab kenasti juurte ümber paigutada. Nu näis. Põhiline ikka, et põnev oleks.:)

Kõnealuse paiga see neljandik, mis eelmisel sügisel päris huvitav välja nägi. Ülejäänu on puhta puder ja kapsad.

Kõrvikute eri

Esimesed kolm kõrvikpriimulat sain ma Suvelillekeselt. Sellest on juba palju aega möödas ja näib, et kõrvikutele siin täitsa meeldib. Nad kasvavad rammusas liivakas mullas ja täispäikses. Eriti lopsakalt läks nende areaal lokkama peale viimast kahte mõõdukalt vihmast suve ja pehmet talve. Kirjutatud on, et kõrvikud tahavad kasvada kivide vahel, järgnevalt ka üks katsetus kivilasse pandud kõrviku näol. Taim muutus küll hästi võimsaks, kuid õisi on vähe. Paistab, et võiks katsetada  praegusesse kõrvikute kasvukohta paekivitükkide panemisega, nii, et need julgestaks taimi nii alt küi külgedelt. Ainuke, mis neid normaalselt kasvamast segab on aeg-ajalt juurte alt läbituhisev mutinärakas ja pinnast kohrutavad kevad-sügisesed sulad-külmad, mis õrnade juurtega kõrvikuid mullast välja kipuvad upitama. Kivide lisamisega peaks teoreetiliselt mõlemad probleemid lahendatud saama. Katsetame.

Kivide vahel kasvanud beezi õiega isend. Mammutriinu seemik.

Üleeelmise suve lõpus tuli Mammutriinu terve kasti kõrvikuseemikutega ja ütles, et pane maha, näis kas huvitavaid värve ka tuleb. Panin nad tänumeeles maha, karjatasin hoolega, tänavu kevadel saab värve võrrelda. Kõik seemikud kalduvad kas tumepunasesse või violetjasse värvigammasse kui erinevusi on mitmeid ja mõned neist on täitsa põnevad. Ka see lilla on seemik.

Seemik.

Suvelillekese sort.

Seemik

Suvelillekese sort

JP-st tehtud pimeost (õisi polnud peal) osutus huvitavaks värviks.

Seemik

Suvelillekese sort

Seemik. Kõige tumedam, mis eales nähtud.

Seemik

Seemik

Seemik

Seemik, eriti sulni värvigammaga.

Seemik
Osad neist ei ole veel õitsema läinud. Panen need hiljem üles. Ja kui mõned tunduvad väga ühesugused olema, siis reaalis ei olnud nad seda mitte. Fotokas näib teatud siniste ja roosade toonide suhtes veitsa värvipime olevat, kuid ma pole viitsinud ta hingeellu süüvida. On nigu on.
Huvitav tähelepanek on ka see, et osad kõrvikud suhtuvad õielehtede arvusse üsna kompleksivabalt, nii, et kas ühe puhmiku peal on viie, kuue või seitsme õielehega õied, on üsna suvaline. Teised jälle hoiavd kindlat joont ja tollel puhmikul on kõik õied viie õielehega. Või kuuega.