Turg

Koos kaupluste massilise sigimisega ja toidumüüjate kramplike ponnistusega muuta toit võimalikult vähemriknevaks on see muudetud ühtlasi ka ebatervislikuks. Elusat ja kemikaalidega töötlemata toitu saab praegusel ajal vaid turult. Muidugi leidub ka seal saastamüüjaid, aga turg on suur ja seal on kauba parim reklaam kaup ise. A la` kui ma saan lihaletist maitsetu hakkliha, siis ma sellesse boksi enam nina ei pista. Mitte kunagi.
Ja nii ongi välja kujunenud lihaletid, kus on alati ostjaid. Teised, seevastu, müüvad vähem. Oleme vahel enne jõulu imestlenud ühe hapukapsamüüja fenomeni Keskturul: teised passivad ilma ostjateta, aga temal on alati järjekord. Maitsesime siis siit ja sealt, midagi polnud öelda - tema kapsas oli kõige maitsvam ja ilmselt teavad seda ka ostjad.:)
Aga turg ei ole lihtsalt müügikoht, see on ka paras annus huumorit. Seal näeb veidraid väljapanekuid näiteks letil trooniva kiilaka naismannekeeni ülemise otsa näol, kes on riietatud metsikult roosasse rinnahoidjasse ja kelle taguots koos jalgadega reklaamib kusagil paar müügivahet edasi hoopis retuuse.
Etnograafiat on turul kurguauguni.
Väravate ligidal müüb endise vangi olekuga mees vanakraami boksis vokke, kiivreid, tolmuseid pudeleid ning teisi maast ja pööningult leitud asju. Huvitav on see, et militaarse kola kohta oskas ta selgitusi anda, aga vanarahva puust tehtud majavara suhtes oli küll lausa võhik. Pigem nii, et ta teenis müügiga elatist, aga see neetud vanavara teda ennast üldse ei huvitanud. Ostsin talt kunagi kaks imeilusat vanaaegset puulusikat, ühe kaba oli linnukujuline ja teise aasakujuline käepide lusikaga ühest tükist voolitud. Kuna nad olid hallitanud, siis sain nad 100 krooniga(!). Mäletan, et eemaldusin imesiva, et ei saa olla, et äkki mõtleb veel ümber.:)

Patsient paraneb

Eile nõustus Tibu sööma kolm kildu liha ja jätkas siis paastu. Õhtul ilmus ta kapi tagant pesast välja ja kõndis kangetel jalgadel otsivalt toas ringi. Lõpuks kobis voodi alla magama. See oli hea märk. Kui kass hakkab magamiseks huvitavaid kohti otsima (kassirahva üks põhilisemaid meelelahutusi), siis tunneb ta juba elu vastu huvi.
Täna hommikul tuli patsient koos minuga kööki ja vihjas kogu olekuga, et "võiks midagi põske pista". Nüüd ei ole enam kahtlust, et Tibu saab terveks. Iseasi kuidas see kogetud valu ja vaev olemusele mõjub. Endise rõõmurulli asemel on meil kodus praegu väga vana ja väga tõsiste silmadega kass.

Mardi ja Kadri vahel

On pime, iga päev sajab, tibutab või ladistab vihma, mitte midagi enam ei õitse, foorumis kõlavad tumedad kammertoonid ja meie Tibu on tõsiselt haige. Kasside kaks põhilist kirstunaela on koerad ja autod. Kahtlustame pigem koera rünnet, sest viga on saanud tagapool. Luud-kondid on terved, aga tagumist otsa hoiab väga, isegi puutuda ei tohi. Näha, et valus. Eile pärastlõunal oli kõige halvem, nüüd paraneb, aga sööma ei ole ikka veel hakanud. Vett ka ei võta. Kui ta vähemalt vettki jooks, oleks ka hea märk, et aparaat ikka töötab, aga praeguses seisus saab ainult looduse peale loota. Sellist Sassi pole me veel kunagi näinud ja täitsa nagu lein oleks majas.
Sellist Muri olen ma näinud. Täpselt samasugune ettevaatlik kõnnak, puutuda ei tohi - ilmselge tagupoole trauma, kuigi pisut kergemal kujul.
Peab see kasside elukool siis ometi nii julm olema.
Vaatan naabrite eakat härra Arturit (ca 10 aastat vana) ja mõtlen, kuidas ometi tema kõigist neist ohtudest mööda on loovinud. Või on ka temal valusaid mälestusi?
Artur on ettevaatlik, umbusklik ja naljalt ligi ei lase.
Sass on uudishimulik, aval, lihtsameelne ja kompleksivaba. Hea isuga pealegi. Tarvitses vaid mõne koera söögikaussi uurima minna... Ohjah. Kole ja pime aeg. Igatahes ta paraneb.

Kolmas lohemoos

Kuna üleelmine tšatni on otsas ja eelmine ka, siis oli eile väga vaja uus teha. Improviseerisin julmalt ja koguseid enam nii täpselt ei jälginud. Panin rabarberi asemel õunu ja punaste sibulate asemel tavalisi. Kahjuks sel aastal antonovkaid ei õnnestunudki hankida. Nende aroom ja hapu olemus oleksid väga hästi sobinud. Haput lisasin laimide ja sidruni näol ning lisaks kõigile muudele retseptirikkumistele kallasin ühte potti ka pool pakki kookoshelbeid. Untsu ei läinud kumbki keedus. Esimene on kookosene, mahedalt vürtsine, sibul krõmpsub kenasti, teine on hapum ja tšilli poolest rohkem õnnistatud. Praegu kaldun arvama, et kookos ja roosa pipar andisid esimesele variandile maitses isegi juurde ning neid võib edaspidigi lisada. Kasuks tulevad ka suured rosinad ja datlid (mida seekord polnud). Tšillit ja ingverit peab panema rohkem kui retsept ette näeb, muidu ei tule "lohemoosi" tegemisest midagi välja. Šššhaah...peale tšatniga mekutamist on kohv kuidagi ERITI VÄGA kuum. :)
Esimene lumi on endiselt maas ja ei kavatsegi ära sulada. Nii need talved algavadki.

Eilne bändiproov

See oli nii hea, et sellest lihtsalt peab kirjutama. Üle hulga aja jälle täiskoosseisus ja midagi pole öelda, Tseti rütmiriistad ja parmupill on väikesed, aga nad annavad nii palju juurde. Ja Isakene oma vana hea 12 keelsega oli muidugi täiesti võrratu. Korraga olemas nii laul kui huvitavad kitarrikäigud muu mustri vahele. Mida hing veel võiks tahta.:)
Bänd arutas unistamisi juba võimalikku invasiooni kuskile sinna Kadrinamaa kanti, nii umbes ülejärgmise pühapäeva paiku. Eks paistab, et kuda ja mis.
Gurmee on võtnud peadpööritava ulatuse. Ma pole terve elu jooksul nii palju eksootikat ja erinevaid maitseid kogenud kui nüüd selle sügisega.:)
Mesiohaka tarretisekook, heeringatartar ja silmud olid lihtsalt oivalised.
Õues on talv kanna maha kinnitanud. Täna näitas kraadiklaas miinus 6,6 ja lumi maas.
Aedsalvei lehed kõlisesid eile hommikul tasakesi tuules. Mis sest, et nurga taga jne., seekord siis sai pakane ta lõplikult kätte.
Kena. Loodetavasti ei jää nüüd see lumi siis kohe kevadeni maha.
Laupäev lõppes ilusa svingiõhtuga Nõmmel. Pinginaabri sünnipäeva raames läksime kohe peale õhtusööki edasi Hored Zeigeri Bigbandi kontserdile. Kummaline. Muusika, mis mulle lapsest saati kuni keskeani pole kunagi üldse meeldinud, paitab praegu täiesti sümpaatselt kõrva. Äkki minagi arenen?:)

Hingede aeg.

On alanud aasta kõige pimedam aeg. Hästi palju niisuguseid madala tumeda taevaga päevi kus ei lähegi valgeks.
Juhtub ka imesid nagu eile, et päike säras taevas nagu taaler, kuid kahjuks olin tööl. Enne Õlletehase maja taha loojumist valgustasid päikesekiired võimsalt kööki. Oli see vast pilt!!! Kui see siidripunsu külmkapi kõrval oleks näiteks paganlik altar või miskit, siis oleks just novembri algul paras aeg sellelt tolm maha pühkida, sest madalal olev päike ulatus selle tõeliselt üle kuldama. Meie jumalik siider! Tõde on muidugi tunduvalt julmem. Peale kahte kuud punsus susisemist on temast saanud tõeline "kirves", mida ainult peremees juua julgeb.
Kuna reedel on tööl topeltjõusaal ja üldse, siis vedelesin terve õhtu suhteliselt ebamotiveeritult kusagil diivani ja teleka vahel. Samas oleksin võinud vanduda, et meie toas roomas ringi kaks imikut. Üks neist oli poiss ja teine täitsa tuttava näoga. Haa, nali, tegelikult olidki imikud külas.:)
Väsimusindeks oli nii kõrge, et vanaematada ma küll ei jaksanud. Vähe sellest, minus ei võpatanud mitte miski isegi siis kui vaibaservale vesi ümber aeti ja köögist kogu aeg kolinat kostis.
Mingist väsimusepiirist alates muutuvad futud õhtusel ajal passiivselt külalislahkeks, a`la tehke mis tahate, aga jätke mu hing rahule.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, hakkasin telekast midagi vaadatavat otsima ja sattusin "Surnud mehe" peale. Kahjuks jooksis viimane viiendik filmist. Pole vaja lisada, et see on siiski üks parimaid filme, mis iial tehtud. Uinusin pärast seda koomalaadsesse unne, meeltes tärahtamas "Surnud mehe" treileri sugestiivseimad fraasid. Mõnikord on mul siiralt kahju, et muusika koha pealt ikka nii tühm olen. See muusika ümab praegugi kuskil mu kolbas, tähendab, pigem mitte muusika vaid mälestus sellest või...nimbus, palelus, hõng, jälg jne..., aga ma ei suuda parimagi tahtmise juures reaalselt kokku monteerida isegi mitte ühte viisimotiivi sellest. Nõõ-õme!

Tibutants ja teised hommikused üritused

Härra Tibu hüppas õues kõige nelja jalaga vastu rõduakent Trahh!, ja siis veelkord ja veelkord. Selle looma kompleksivaba oskus ennast arusaadavaks teha on vahel lausa imetlusväärne. Kui oled kasside näol (kõigi ja alati) harjunud kohtuma tohututes kogustes taktitundega, siis on Härra Tibu üks uskumatu anomaalia.
Pokumees avas rõduukse alles teise rünnaku peale(kassikonserv oli otsas),teades, et kassloom tuli just selle järele. Nagu alati. Mina ei tea, mis nad sinna sisse panevad. Mingeid kassinarkootikume? Miks kinnistub loom just selle konservisordi söömisele? Krõbinaid ta ei puudutanudki, no vahel süüakse kui on niisuke tuju. Põhiline on konserv. Krääuu? Ei ole, Tibu, söö krõbinaid! Krääuu! Õhtul saad konservi. KRÄUUU!!!!
Ja etendus algas. Ta löi küüned Pokumehele kintsu, turnis turjal, laulis kõrva, poleeris põsega habet, siis tüdis mangumisest ja üritas ise külmkappi avada. Kuna tulemusi polnud, kappas tuppa, ronis lauldes voodisse, astus mu näo peale, toppis vurre kõrva ja nurrus sinna, ronis lõngakotti kerasid ahistama, üritas raamatukoguraamatute nurki närida, ajas käpa tühja kohvitassi ja vaatas kuidas kohvipaks küüne otsast lauale pudenes, siis vaatas mind. Sass, raisk!
Ta teadis ülihästi, et nüüd olen ma täiesti üleval. Väikeste õnnelike kräunatuste saatel loovisin kööki ja otsisin suhteliselt tühjast külmkapist midagi "millega ta suu kinni toppida". Tegin katset kanakastme jääkidega. Äraostmiskatse õnnestus, kräunatused sumbusid kastmesse ja muutusid nurruks.
Siis jõudis rõdu ukse taha Proua Muri. Ta ootas väärikalt kuni uks avati, kõndis kellestki välja tegemata kööki, sõi veidi kombekalt krõbinaid, jõi vett peale ja otsis klaveri peal sellise magamiskoha kus teda keegi käppima ei ulataks. Päev võis alata.