August

Rohutirtsud viiuldavad õunapuudel, aias midagi eriti peale hostade, kipslille, liatriste, sügisheleeniumi, kobarpea, käokinga, angervaks-raudrohu ja päevaliiliate ei õitse ning mesilased viskavad leski välja. Punane gladiool on oma kaunidustega viimase veerandi peal, roosade rüüzidega kollane loob pead. Lumivalgel gladioolil on ka plaan õitseda, kuid tema on neist kõige hilisem.
Käes on august - tibude lugemise aeg.:)
Mesindusaasta oli viljakas, mesilased edenesid kenasti, kuid korje oli märksa väiksem kui eelmine aasta.
Hostad on kolmandal suvel läinud imekauniks. Eriti sümpaatne on nende viis olenevalt sordist alustada õitsemist juulis ja lõpetada septembris.
Kolme aasta vanused pistoksataimed on peaaegu kõik nime leidnud. Viimastena said identifitseeritud tanaka pärgenelas, deutsia, haralise ploomipuu sort, forsüütia (teadmata milline) ja aedhortensia. Mõistatuslikest tundmatutest õitses ainukesena deutsia.
Liiliad olid kõik imelised, eriti suured valged ja metsikult hästi lõhnav "African Queen".
Aeda tuli sellel suvel juurde palju fantastilisi iiriseid, lauke, kevadmagunad, huvitavaid pisililli, ihaldatud `Jack Frost`, Mittendorffi päevaliilia, helmikpööriseid, kellukaid, kõreliilia, perovskia ja nutipõõsas.
Päevaliiliate osas oli pettumus - kaks neist osutusid "plagiaadiks". Peaaegu umbes nii, et ostad endale `Chigago Sunrise`, aga saad ruuge päevaliilia. Neli neist ei ole veel õitsenud. Jääb ruugeid päevaliiliaid ka järgmiseks suveks avastada.:)
Kõigi muude sebimiste kõrval on aega leidunud ometi kord ka korraliku aktiniidatäku kasvatamise jaoks. Eelmine nädal vaatasin, et oli juurdunud ja tõin ära. Kassid läksid täiesti pöördesse, hiih!, veel üks aktiniidia! Eksole.
Selleks, et vaest väikest isast taime lõpuks rahus maha istutada, murdsin emase taime suurest puhmast paar lopsakat liaani ja viskasin ärevil kassidele lätsutada. Nende reageering oli ikka nii jaburalt ebaväärikas, et mulle meenus kursakaaslase täismetsik näugam, kes pole peal kolme aastat kodus elamist sugugi kodusemaks muutunud ja ikka veel aknaisse hüppab kui talle näib, et temast midagi tahetakse (pai näiteks). Aga äkki tõesti? Vaatasin oma murul aelevaid aktiniidiauimas kasse ja helistasin kursakaaslasele. Tahad katset korraldada? Rääkisin, milles point. Kursakaaslane mügises telefonis tükk aega naerda ja ütles siis et ei taha. A mis sulle selle juures nii nalja teeb, tahtsin mina teada. Ta naeris veel kõvemini. "Muide, mul on nüüd neli kassi, mitte kaks nagu vanasti ja ma kujutasin parajasti ette kuidas nad mu õnnelikult kräunudes ära lämmatavad, kuna mul juhtub natuke seda sinu antud jubedat imerohtu käes olema."
Eeh, neli...ka mina oleksin ei öelnud.:)
Aga imerohi on hoopis mesi. Kui suunurka ohatis tükib tekkima, pandagu sinna tilk mett peale ja tülikas tõvehakatis haihtub paari tunniga.

Lament

Väikese Pere moodustas mesinik juuli lõpus. Ühes tarus oli nii kitsaks läinud, et osa mumme ööbis pidevalt õues ja mesinik võttis sealt viis raami mesilastega ning pani eraldi tarru. Mummid hakkasid kenasti tööle ja võtsid uue kodu omaks. Siis oli vaja vaadata, et kas nad on endale hakanud ema tegema (värskest haudmest pannakse hakkama emakupp või mitu). Väiksel Perel oli tervelt 9 emakuppu ja kõik oli väga hästi, kuni...
Peale katuse tagasipanekut tekkis tarusuu ees rüsin. Kõrvaloleva taru mesilased olid tundnud mee lõhna (on ju ka Väiksesel Perel midagi kärgedes) ja tulid seda nüüd ära võtma. Väikse Pere tarusuu oli tavatult kitsas, nii et palju röövleid korraga sisse ei mahtunud ja sissepääsu oli hea sissetungijate eest kaitsta. Sellest hoolimata läks rüsin nii suureks, et mesinik pani taru täitsa kinni ja viis Väikse Pere maja taha. See ei aidanud, röövijad mäletasid, et kusagit siit sai ja lament läks kohe edasi kui tarusuu vähegi jälle lahti tehti. Nüüd ei aidanud muu abinõu kui et Väike Pere pandi auto peale ja viidi 3 km kaugusele suvilasse. Uusi röövleid enam peale ei tulnud ja kaitsjad said tarusse juba sisse murdnud meevargad maha nottida. Keegi ei viinud koju teadet: tulge mee järele, siit saab tasuta! Taru põrand oli laipu täis. Omad ja võõrad segiläbi. Megasüdiks vastuhakkamiseks oli palju põhjust.
Suure lahingu ajal oli Väiksele Perele sündinud oma ema. Ilus suur ja kollane.
Röövimise põhjuseks on mesilaste tugev korjeinstinkt ja kuna aasal, põllul, metsas on massilised õitsengud läbi ning eespool terendab tali, siis korjatakse sealt kus saab. Üritatakse isegi naabertarru röövima minna. Tugevas peres ei pääse sissetungija üle taruläve. Ta tapetakse juba astmelaual ära. Väikestel peredel on vähem turvamehi ja teatud asjaolude kokkusattumusel võib tekkida olukord kus sünnibki ülekohus. Kui mesinik vahele ei astu, tapetakse kõik maha ja viiakse kärjed viimseni tühjaks.

Vesine

Hommik oli vesine. Vesine muru, vesised õied, kõik metsikult vesine ja uudistes räägiti veelkord millistel tänavatel Tallinnas ikka veel uputab.
Peenardel oli kolmepäevase valamise tulemusel liiv välja pestud ja pealmiseks jäänud. Liiva meil on. Vaatasin, et ega liiva seas äkki kulda ei ole. Ei olnud. Kus nüüd meil see kuld...
Erilisi lamandumisi ei täheldanud, aga monarda oli ainukesena pikali. Monarda, kes tavaliselt suudab igas olukorras kenasti püsti jääda. Sidusin üles.
Rõõmu tegi äsjapuhkenud tumepunane suure õiega päevaliilia kuuskede juures ja teine aprikoosikarva deutsia kõrval. Eks see väikestest taimedest kasvatatud päevaliiliate wärk ole kah umbes nagu kullasõelumine. Mõnest tuleb tõesti kaunitar.
Roog-sinihelmikas viskab pikkust. Kas ta suudab kuuseheki kõrval kahemeetriseks kasvada? Kui ei, siis tuleb kohta vahetada.
Õue ei taha enam tagasi minna, kõik ujub ja peenras võib botiku ära kaotada.
Ainuke hea asi tänases läbiligunenud maailmas on see, et meie bändi eilne kontsert läks eile mõnnalt ja sellest on isegi juba video üles pandud. Oeh, nii ilus oli.:)
Ega minagi kade ole, video leiab You Tubest kui panna otsingusse Söepõletajad.:)

Kade kass ja ümberistutused

Täna hommikul vupsas rõduuksest sisse põlevasilmne Härra Tibu, kellel midagi karvast hammaste vahel. Tigeda jõrinaga otsis ta kohta kus oma "praad" nahka panna ja kus saaks sellega võibolla isegi natuke rahus mängida. Jõrin oli vali ja kade. Hmh...et kui mõtlema hakata, ega siis polegi nähtud teistsugust saagiga kassi. Ikka küüned oma poole.:) Mitte ei mõista mis seisundis loovutatakse naeratades siis need hiired, mis pererahva jaoks verandaukse taha ritta laotakse? Äkki peale kolmanda allakugistamist või (arvestades Härra Tibu head isu)?
Kolmandat päeva vihm. Üleeile tuli pangega, eile päeval valati Sakusse veehoidla tühjaks, täna on maailmal ühtlane tihepesu eilsest saadik. Kusjuures endiselt on lämbe ja soe. Mõõdukusega ei ole siin midagi pistmist.
Öösel avanenud `Skin Walker` meenutab ihuvärvi lilleõnnetust ja on nii kole, et praegu teda kellelegi näidata küll ei julgeks. "Jälle mingi sinu aare, jah?" Muig, kujutan juba ette...:)
Kollane liilia lõhnab vapralt läbi vihma verandani. Kohv on kuum. Kuulan vihma ladinat ja imetlen vaadet. Tegelikult poris ulpivaid taimi, aga ehk see vihmaasi ka lõpuks tagasi tõmbab. Tõstsin eile aia ümber. Oli selline moment kus võis juba iiriseid ja astilbesid liigutada. Samas, kui vihmaga pehmeks läinud mullast liiliaid välja võtta ja teise kohta panna, siis nad ei märkagi. Koristasin valge iirise madalate lillede peenrast, tõstsin kaks niiskes peenras seni õitetult põrnitsevat väärisiirist kuivemasse mulda ja panin helmikpöörised kokku. Suur peenar ei ole enam ladu ning kõlbab täitsa vaadata....hmh...kui likvideerida veel tühik jugapuu kõrval.
Korjasin enamuse liiliaid maja otsapeenrasse, kus on selle lille jaoks ideaaltingimused.
Tõstsin murulaugu paraadpeenrast välja ja asendasin `Stella de Oro`ga. Sidrunkollase päevaliilia viisin värava kõrvale ja uputasin kõdusõnnikusse. Lõppude lõpuks on ta ju ilus lill, aga selle aasta viis õit oli küll vilets aaavutus. Mis tõestas, et ta ei armasta jugapuid ja varju. Isegi poolvarju mitte.

Koer versus iluaed

Meie koer on segavereline alfaisane (50kg), kes teeb korra ainult "Lõrrrh!" kui palli taga ajades peaga vastu järelkäru nurka kõmatab. See näide oli tema valutundlikkuse iseloomustamiseks. Nõnda, et kasvatuse eesmärgil vitsaga vehkida pole erilist mõtet kui ta midagi välja kraabib, täis laseb või murusse mõne uue augu kaevab. Meie pika kooselu jooksul olen selgeks saanud, et kui tahta, et tema territooriumil asuv haljastus loomse terrori eest kaitstud oleks, siis tuleb taim eraldada piirdega ning piire peab olema täiesti ühemõtteline (vähemalt 1 m kõrge) ja puust, traadist või kivist. Ja olgem ausad, et muru tekitamisega (külvamine, rullimine jne) pole ka mõtet. Las seal kasvab mingi loomulik kooslus, mida vajaduse korral ka pügada saab ja asi vask. Siis pole eriline probleem mõni värskelt kaevatud auk kinni ajada ja sinna paelatakas peale visata, et uuesti ei kaevataks jne. Vahel teeb ta seda palavusest, et maa jahedust paremini ära saaks kasutada (pärast lesib omakaevatud augus ja on õnnelik), vahel kuuleb möödaminevat mutti. Niisuke loom siis.
Tean, et on olemas malbeid retriiverkoeri, kes on kolm päeva solvunud kui neid mingil põhjusel karistuseks turjast õrnalt sakutatakse, kes ei kraabi auke ega midagi ja keda võib vabalt jorjenikollektsiooni vahele jalutama lasta, aga meie oma nende hulka ei kuulu.
Koera territoorumil on taimi küll, aga need on kas okkalised (astelpaju), okkalised ja kivist kasti istutatud (kurdlehine kibuvits) või kindlalt võrkaia taga (püsikud ja ilupõõsad). Madalamaid põõsaid saaks istutada ka nii, et suuremate maakivide varju või kasutada istutusmaa piiramiseks elektrikarjust, aga me pole viitsinud. On nigu on. Praegu on igatahes tasakaal paigas ja koerale tema jooksuruum kah alles jäänud.

Iluaed versus kassid?

Pole mingit vastuolu kui natuke kavalust kasutada. Alles hiljuti küsis üks kassita aiapidaja, et kuidas sa ometi saad, sul on tervelt KAKS kassi! Nad rüüstavad ju kõik ära! Misasja!?:)
Ma ei teagi nüüd, kas oleneb kahju suurus aias kulgevate kasside iseloomust või on see rüüstamise jutt ka üks kenadest müütidest.
Kass, isegi see kõige paksem, kõige pikema sabaga ja kõige raskema jalaastumisega läheb läbi liiliate nii, et isegi kelluke ei värahta. Eks ole minulgi olnud neid hetki, kus hoian hinge kinni, et kuhu sa, tõbras...eriti kui on kevadepoole suve iiriste õrnad õievarred sirutumas, aga kassid kulgevad neist mööda nagu veetantsijad.
Pojengi all muidugi magatakse, aga see ei tee ju sellele suurele lillele midagi.
Üks asi on, mida tasuks teada. Kui aias on uudismaa ja te olete sinna kohevasse mulda midagi madalat (kukeharjad, kivirikud, mägisibulad, väikesed taimed, sigisibulad jms) istutanud või maha pannud, siis tuleks taimede kaitseks asetada nende vahele kivid. Peopesa mõõtu lubjakivitükkidest või rusikasuurustest munakatest piisab. Et sinna oleks ebamugav kraapima minna. Ja iga päev kasta. Kuiv kohev muld on kassile tõeline BLING! Ehk siis lukspeldik. Seda võimalust ei jäta isegi teisepere kassid kasutamata. Aga kui on kivid ja kastetud, siis sinna kivide vahele porisse müttama ei tule keegi. Äraproovtud nipp. Ja ka taimele kasulik kui iga päev kastetakse.:)
Kirjanduses on mainitud kasside nilbet huvi naistenõgese vastu. Et meelitab lausa võõraid loomi aeda. Kuidas võtta...Mussini naistenõges jätab meie omad külmaks, kuid vanas puhmikus käidi vanasti küll aelemas. Nüüd jätan kasvama vaid nooremad taimed. Need ei ole mäugamitele nii atraktiivsed kui vana taim.
Kuri on karjas siis kui peres on kassipoeg. Siis kannatavad iirised, liiliad ja muu õrnem mudru küll. Õnneks mul eelmine suvi polnud neid veel nii palju ja nii imelisi.:)
Kassipoeg võib püstiseid õievarsi lihtsalt igavusest retsida.
Keelamine ja täpne sussivise on osa loomulikust kasvatusest. Kass on taktitundeline loom ja saab kenasti aru mida teha ei maksa.
Juulis hakkab õitsema aedvaak ja pärast seda hambuline kobarpea. Mõlemad on paksult liblikaid täis. Nende juures oli mullikaohtu Härra Tibul küll palju kargamist ja mõlemad lilled nägid pärast välja nagu oleks sõjas olnud. Andsin nad järgmisel kevadel sõbrale ära. Pole meil vaja niipalju neid kiusatusi ja ruumi võtsid need lilled ka mehemoodi.
Ainus, mis mõjub kasside jaoks fataalse ligitõmbejõuga on aktiniidia. Käivad omad ja tulevad võõrad. Kui aktiniidial kevadel lehti veel peal ei ole, siis on taime ümber paljude väikeste käppade poolt tallatud selgelt nähtav "himuring".
Panin juurekaela ümber kaitseks tüki aiavõrku. Mujalt ta haavatav ei ole. Käidagu ja aeletagu, mul savi. :)
Kevadel maitsevad kassidele kõrrelised. Nad käivad neid peenras korrapäraselt näsimas. Kastik ja roog-sinihelmikas süüakse 20 cm kõrguseks. Alguses ajas see mind tõsiselt närvi, aga kui taipasin, et juulis jätavad nad järgi, sest see pole enam nii pehme ja maitsev, siis rahunesin maha.
Hoolimata igakevadisest pügamisest sirutab roog-sinihelmikas iga suve lõpuks oma gigantsed õiepähikud üle õue laiali ja ka kastikul pole häda midagi.
Hoopis teine ooper on peatükk "koer versus aed".:)

Lõhnad

Lämbe floksilõhnaline tuul pühib üle niiskust õhkava aleviku ja hommikul kuumust imiteerinud päike mähkub tund tunnilt aina paksenevasse pilveloori. Peaaegu deja vu. Eile õhtuks oli päike piisavalt palju niiskust üles küpsetanud ja taevasse tõusid sünged pilvelaamad. See vaikus enne tormi on tore. Tume videvik, ei tuuleudetki, ainult suurtirtsude saagimine õunapuude otsas. Mõtlesime, et kas vihm lõpetab kontserdi või mitte? Enne pimedat tulid esimesed vihmapiisad, aga tirtsumuusika käis võimsalt edasi ka siis kui juba korralikult sadama hakkas.
Öösel tuli veel mitu hoogu pauguvihma ja veega ei koonerdatud, sest hommikuks loksus aiakäru põhjas kenasti.
Kollane trompetliilia avas täna oma kolmanda kelluka ja hommikul on tema külluslik lõhn esimene, mis õueminejat tervitab. Värvilt meenutab see imelill küpset mangot ja on praegu aia kõige kuninglikum liilia.
`Maiden`s Blush`i hõlma all avab esimesi õisi sügisheleemium. Siledalehine aster kuuskede juures õitseb juba täies ilus ja samuti jätkavad monarda ja tradeskantsia. Näib, et mõlemad hästi pika õitseajaga lilled. Tradeskantsia on sel suvel moodustanud kauni puhmiku ja õisi on palju.
Päevaliilia kuuskede taustal näitas värvi. On suhteliselt tuhm tumepunane - ei midagi erilist, kuid siiski värviline.:)
Täna on jälle vihmaähvardus üleval. Vihm on tore asi, ainult kui jõuaks puud enne varikatuse alla laduda...