Kannapööre

Suvi lihtsalt mõtles eile peale lõunat, et ah ei viitsi mina veel kuskile minna ja keeras otsa ümber. Pole midagi öelda - päike, soe tuuleke, liblikad...mmmh!:)
Töölt kojusõit oli oivaline, pohlalkäik lihtsalt puhas lõbu ja pärast kodus marju puhastada oli ka mõnna - selg vastu sooja päikest.
Õhtul oli peaaegu teeaia vääriline hetk teemal "Tema õitseb":). Pühamaa perenaine tuli `Skinwalkeri` selle suve kolmandat ponnistust vaatama. (Vahepeal oli lill ühel vihmasel päeval täitsa omaette veel korra salaja õitsenud, aga ma pole sellest kellelegi rääkinud.:)
Nii nende päevaliiliatega on - iga õis kestab ainult ühe päeva ja kui maha magad, siis ei näegi. See habras ämblikõieline on üldse kuidagi eriti ettevaatlik kasvama ja edenema. Loomult aristokraat. Kuni muru niitmata, tema lihtsalt ei õitse. No kuulge, sellises kohas...Nojaa.
Nüüd on siniverelisele tulevikus päris tema enda koht valmis mõeldud aia ühes viisakamas nurgas ja üks taimeke läheb veel sügisel vahetusse ka. 
Paraadvaatest kolib täna kaks hostat Randveresse, eile tuli kauaihaldatud `Gipsy Rose`. Hetkeseisus hostakäive täiega positiivne.:) 

Sügise sammud

Päevad on jahedamad, ööd pimedamad ja aias massiline õitsemine lõppenud. Kuna ma flokse ja päevaliiliaid eriti ei fänna, siis on õitsemise kord aias hiliste hostade, hiina astilbede, monardade, kõrgete kukeharjade, päevakübarate, siil-päevakübarate, sügisheleeniumide ja vanaaegse lilla krüsanteemi käes. Neid kõiki võib nimetada eelviimasteks õitsejateks. Viimased pole veel alustanud.
Suure peenra esifassaad on järgmiseks suveks peaaegu paigas, tagaosa tuleks veel kõbida, ootan pikisilmi reedet.
Sel aastal tellisin kahest kohast ka mõned põnevamad sibullilled. Sibullilled.com on tubli ja usaldusväärne koht, olen oma tellimuse kahes jaos juba kätte saanud ja väga rahul.
Tellisin paar liiliat, merendera, rohelise südamikuga nartsissi, roosa tupsuga nartsissi, linalehist tulpi ja  ühte väikest pildil mustvalge mulje jätnud botaanilist.
Hortesest pole siiamaani mingeid pakiuudiseid, kuigi saatsin tellimused ühel ja samal ajal teele.

Keelatud vili.

Kulgesin parajasti rahulolevalt ümisedes toast köögi poole kui tabasin endal Proua Muri ainitise pilgu. Kass istus kummuti kõrval põrandal ja lihtsalt vaatas väga tähelepanelikult kuidas ma mööda lähen. See oli mõnevõrra...kummaline.
Elu on õpetanud, et mõnel puhul tasub olla kahtlustav. Nagu näiteks siis kui lastetoas on VÄGA VAIKNE või ...kui su kass vaatab sind nagu Mona Lisa.
Keerasin talle selja, aga mitte eriti...ja piilusin mis edasi saab.
Kohe kui Pr. Muri arvas, et ma ei näe, volksas ta  lahti jäänud kummutisahtlisse ja hakkas seal õnnelikult tammudes T-särkide vahele pesa tegema. Tabanud mu pilgu, tardus loom süüdlaslikuks mõttepausiks, aga koht oli nii magus, et kass otsustas ära oodata kuidas ma reageerin. Hehe...kuna sahtel ei olnud minu oma, siis jätsin talle tema õnnehetke.:)
Ega see väga pikk olnudki, sest kui sahtliomanik ise välisuksest tuli, oli kass viuh sahtlist väljas ja asjatas juba arvutitooli peal nagu poleks temal mingite sahtlitega absoluutselt kunagi midagi pistmist olnud.

Istuta ja sa oled õnnelik!:)

No ma tõesti olen.:)
Võtsin kuuskede esise poolvarjulise peenra ette. Liiga palju oli seal küsimusi, ebakohti ja isetulijaid. Hispaania ebahüatsint ei õitsenud sellepärast, et sibulad olid noored. Praegu võis neid maast võtta nagu kartuleid. Tõstsin natuke maapinda ja panin sibulad tagasi. Puhastasin peenraääre ussitatra salasepitsustest, mida oli terve ämbritäis (teadmiseks järgmistele ussitatra omanikele, et ilus, aga invasiivne).Teleportisin areaali ka paar kirjulehelist tiarelli. Oligi pool päeva läinud. Asja käigus leidsin peenrast neli käokanni poega, tundmatut päritolu karukellakülvi, mägisibulatrio, millest ma midagi ei teadnud ja maja kõige teravamad käärid. Mõni mõis...on hullematki leitud...
Sestap ongi, et kui midagi näib olevat kadunud, siis ei ole ta kadunud vaid on lihtsalt vales kohas. Head käärid, polnud isegi mitte rooste läinud.:)

Vihmapiiskade pladina saatel

Pokumees pani eile hommikul mesilastele sööta. See käib lihtsalt -  tarukatus tõstetakse üles, asetatakse siirupiämber pesakärgede peale ja tarukatus jälle tagasi. Ämbrisse on pandud puhtaid õlgi ronimiseks (et mummid siirupisse ära ei upuks). Lilledelt nektari ammutamise aeg on läbi, kuid toiduvarumise instinkt on praegu meemesilaste tugevaim sund. Kohalikud hakkavad muidugi õnnelikult muheledes siirupit kärjekannudesse vedama, kuid siirupi lõhn venib õuelt tänavale nagu kiusatus. Sulnid lõhnamolekulid võtavad rajalt maha iga viimsegi kui möödalendava mummi kellel parasjagu muud targemat teha pole ning veavad selle lõhnaallika juurde. Olgu öeldud, et haistmine on neil...nagu mesilastel. Seega, üliterav.
Tarusuus on vastas turvamehed, kellega magusa lõhnast segamini läinud sissetungijad kähmlusse asuvad. Tulemuseks on hull lament taru ümber. Vahepeal ujutab vihm lahingupaiga üle, padukaga võõraid sel ajal juurde ei lenda, aga tarusuust kostab sõimlemist ja ärritatud hääli ka läbi vihmapladina. Kannan õhtul toimunust Mesinikule ette ja ta paneb tarusuud poolenisti kinni, et siirupiomanikel oleks lihtsam oma varandust kaitsta.
Eile õhtul oli tore kohtumine Kadaka ja Köögikataga. Takseerisime mu miniaeda, rääkisime taimedest, taimedest, taimedest ning aeg lippas möödutundetult kiiresti. Peale selle sadas peaaegu kogu aeg, nagu tahaks ilmataat rannikurahvale Sakust ühe häbemata pilvealuse paiga mulje jätta. Meil on vahel siin ikka päikest ka. Ausõna. :)
Muidugi läks rajuks taimevahetuseks, sest külalised ei tulnud mitte tühja käega ja minul oli jälle omakorda miniaeda vaja ruumi teha jne jne.
Täna hakkan siis uusi aardeid maha istutama. Väikseõieline tamarisk peab saama parima päikselise koha, kuid maakeelset internetti uurides oli siuke huumorisegune tõdemus, et vist on tegu haruldusega - ainukesed kirjed tamariski kohta eesti keeles olid internetis kellegi vastuseta jäänud küsimus tamariskuse kasvutingimuste  kohta ja teises kohas figureeris ta ühe noore tulevase tippbotaaniku unistuste nimekirjas.
Endal assotseerub taimega seoses kusagil mägikõrbes tamariskivõsasse takerdunud punt maadeavastajaid, mis vihjaks justnagu vähenõudlikkusele ja eeldustele kasvada (loe: vohada) täiesti võimatu kliimaga kohtades. Sellest lähtudes peaks Eesti ju talle sobima...
Igaks juhuks peab Kadakalt endalt üle küsima, et kuda ja mis.  
Väga tänan ka võrkiiriste sortide ja Shuberti laugu eest, kellede õisi ma varem ühtegi reaalis näinud ei ole.
Kui nädalavahetusel ometi ei sajaks...

 

Lähenev september

Vastutuulega eile koju sõites enam ei punninud vaid võtsin lõdvalt. Panin teise käigu ja sõitsin nagu turist. Vaatasin lilli ja. Korra küll veidi kihvatas kui rulluisutaja mööda läks. :) Ees oli ikka suhteliselt ühtlane õhupadi. Katsetasin mõrult, et kui suur see tuulesurve siis õige ka on. Sirgel teel võtsin hoo üles ja lasin vabalt minna, ratas jäi üsna varsti seisma. Taganttuulega oleks pool kilomeetrit vuhisenud. Nõmee!
Lõpuks keerasin üldse metsa ja läksin marju sööma. See oli tark tegu. Ennast saiaks sõitnud januse teelise jaoks maitsesid need suured ja mahlased toompihlakad nagu ambroosia. Millegipärast värvivad nad suud ja kodus tuvastati kohe, et siis millega ma see pool tundi kojusõidu kestel tegelenud olin.:)
Taimetandril on suhteliselt vaikne, õhtuti kiikan ikka kõigi nende vabade kohtade poole peenardes, aga pole olnud mahti ümberistutustega tegeleda. Vahepeal tuli 6 itaalia ebahüatsindi sibulat, need panin küll kohe maha. Pildimaterjali uurides paistis, et ega nad väga hispaania ebahüatsindist ei erinegi, aga näha oleks ikka põnev.
Aias hakkavad õitsema hilised hostad: `Ginko Craig`, `Guacamole` jne`. Cherry-Berry` noore taime üksainumas kirsipunane õievars on ikka pilkupüüdev küll. Vaikselt hakkavad avanema klassikalised lillad krüsanteemid, madalad astrid. Minu ainuke aedfloks `Helmi Puur` paistab olevat hilisemat sorti, sest veel ta ei õitse. Päevakübarad, monardad, liatrised ja siilkübarad on täies hoos. Karvane kõreliilia jugapuu all viskab muudkui kõrgust ja mulle hakkab tunduma, et oleks kena epimeediumid ja kanada metspipar temast eemale viia...selline loom! Tal olid hästi kummalised iluskoledad õied. Põnev oleks teda massiliselt õitsemas näha.
Alanud on mesilaste söötmise aeg. Magusad õhtud siirupipoti kõrval...

Vaikne esmaspäev

Meed võetud, marjad korjatud, aianduspäevad käidud, sünnad ja pulmad peetud. Sigatihe nädal oli.
Vahepeal on hakanud kodus kasvama täiesti tunnetatav entroopiaväli. Likvideerisime vahelduse mõttes eile mõned hunnikud...millest on ehk sedapalju abi, et järgmine külaline ei pea nii kõrgelt üle astuma.:)
Eile õnnestus mõned vanemad ja suuremad aiaasukad ka avaramasse kodusse saata ja nüüd on mul jälle ruumi, jee!!!:)
Otsisin sidrunväändiku istutamise õpetuse välja. Et ta ka viljuma hakkaks ei ole see istutamine niisama vaid tuleb igasugu aednikutaiga (istik väikese nurga all ja mis seal kõik oli) veel ka teha. Tema saab auväärse koha kaevu kõrval ja võib kohe järgmine kevad ronima hakata. 
Edasi on kord suure peenra käes. Saab jälle vaikselt Vaate kallal nikerdama hakata...mõnna:)
Järgmine suvi peab ju ka põnev tulema.
Kõrged priimulad kolisid eesaeda hostade vahele. Kätte on jõudnud see moment kus suurte lillede vahele võib järgmisel kevadel peale rohimisi rahumeeli puistata kooremultshi. Puhmikud on kokku kasvanud ja hoiavad üksteist sümpaatsel kombel püsti.
Vaheldumine on ka paigas (üks õitseb ära ja annab järje üle järgmisele).
Kohutav kaos valitseb vaid maja tagumise nurga juures peenardel kuhu ma teatud põhjustel eriti rohima ega sekendama ei pääse. Ämbritega ju eriti kiiresti ei lidu ka. Aga täna-homme olukord paraneb kui Mesinik selle Väga Valvsate Turvameestega taru ära viib. Teised mummid on seevastu nii rahumeelsed, et neid ei pane aias tähelegi.
Eile sadas üle hulga aja korralikult. Vahepeal kiskus aias nii kuivaks, et jõudsin vihmaveetünni juba põhjani ammutada. Meie noortel õunapuudel on kummalgi kaks õuna (mitte sada viiskümmend, nagu nad ise plaanitsesid).