Vaikne esmaspäev

Meed võetud, marjad korjatud, aianduspäevad käidud, sünnad ja pulmad peetud. Sigatihe nädal oli.
Vahepeal on hakanud kodus kasvama täiesti tunnetatav entroopiaväli. Likvideerisime vahelduse mõttes eile mõned hunnikud...millest on ehk sedapalju abi, et järgmine külaline ei pea nii kõrgelt üle astuma.:)
Eile õnnestus mõned vanemad ja suuremad aiaasukad ka avaramasse kodusse saata ja nüüd on mul jälle ruumi, jee!!!:)
Otsisin sidrunväändiku istutamise õpetuse välja. Et ta ka viljuma hakkaks ei ole see istutamine niisama vaid tuleb igasugu aednikutaiga (istik väikese nurga all ja mis seal kõik oli) veel ka teha. Tema saab auväärse koha kaevu kõrval ja võib kohe järgmine kevad ronima hakata. 
Edasi on kord suure peenra käes. Saab jälle vaikselt Vaate kallal nikerdama hakata...mõnna:)
Järgmine suvi peab ju ka põnev tulema.
Kõrged priimulad kolisid eesaeda hostade vahele. Kätte on jõudnud see moment kus suurte lillede vahele võib järgmisel kevadel peale rohimisi rahumeeli puistata kooremultshi. Puhmikud on kokku kasvanud ja hoiavad üksteist sümpaatsel kombel püsti.
Vaheldumine on ka paigas (üks õitseb ära ja annab järje üle järgmisele).
Kohutav kaos valitseb vaid maja tagumise nurga juures peenardel kuhu ma teatud põhjustel eriti rohima ega sekendama ei pääse. Ämbritega ju eriti kiiresti ei lidu ka. Aga täna-homme olukord paraneb kui Mesinik selle Väga Valvsate Turvameestega taru ära viib. Teised mummid on seevastu nii rahumeelsed, et neid ei pane aias tähelegi.
Eile sadas üle hulga aja korralikult. Vahepeal kiskus aias nii kuivaks, et jõudsin vihmaveetünni juba põhjani ammutada. Meie noortel õunapuudel on kummalgi kaks õuna (mitte sada viiskümmend, nagu nad ise plaanitsesid).