Vihtade tegemise aegu avastasin nõmmelt õitseva kanarbiku vahelt uskumatult maitsvate marjadega toompihlaka kogumikud. Siis olid enamus marju veel toored, praegu oleks paras aeg neid pahmima minna. Suu hakkab vett jooksma kui mõtlen...
Eks ole neid toompihlakaid ikka vaadatud ka nii eest kui tagant, no ilusti õitseb ja...Marju on ka maitstud. Ei ole neist ükski olnud selline, et vaimustuda ja lausa marjapõõsana aeda tuua. Mõni on liiga pihlakane ja mõrkjas, mõnel liiga kuivad marjad, mõni lihtsalt kehva maitsega jne. Aga need linnukülvist isehakanud sääl raudtee ääres, need olid nii sigahead ja mahlased, et ei saa enam meelest ära.
Jah, sealkandis käib palju rahvast, aga neid marju pole keegi puutunud. Peetakse mürgiseks.:)
Täna on rattaga minek, kiikan metsast ka läbi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment