Augustine

Kummaline suvi on olnud see tänavune. Heinategijatele ja mesinikele igatahes mitte eriti armuline. Põhikorje ajal ainult 9 päikselist päeva...
Eile oli seikluse maitse. Läksime piki rattateed alevikust välja, keerasime karjääride vahele ja sõitsime  läbi järvelõhnade ja sääsepulmade (mõlemaid oli paksult) taha metsa suusaradade algusse, et sealt siis läbi õhtuhämara koju kimada. Oh, küll jooksis ratas hästi!:)
Jaht väiksele päevaliiliale on läbi. Kui need neli pisikest järgmine suvi õit näitavad, siis peaks neist vähemalt kaks olema soovitud liiki. Ja alust on saanud kahtlus, et kas Räpina kooliaias väikse päevaliilia nimesildi juures trooninud iludus ei olnud mitte mätas-päevaliilia? Ka see selgub järgmine suvi.
Üks lihtne eristus oleks see, et mätas-päevaliilia õitel on meeldiv lõhn, aga väike päevaliilia ei lõhna.
Liiliad on peaaegu ära õitsenud, kollased gigantkasvu trompetid võtavad veel viimast, alustavad sügisesemad lilled - päevaliiliad. Meie võimsad puhmikud produtseerivad korraga peale neli, viis lopsakat õit ja see on muljetavaldav, kuid kõike seda ilu jagub vaid üheks päevaks. Imetlen käokanni, kes on juba juuli algusest saati täies õies ja laseb ilmselt veel paar nädalat edasi, sest õienuppe on.
Aia ääres kõrgub ameerika lursslill, kellel üle kahe meetri pikad valged õieküünlad, tema kõrval on väga ilus sale kobarpea `Little Rocket`, aga pole ta midagi niiväga "little". See veerohke suvi on isegi minimõõtu Labradori kannikese üles pushinud.:)
Päris kogu aeg muidugi ei saja, aga iga päev tuleb midagi. Täna volksatas kohale kõrgrõhkkond, sest miks muidu oli öösel vaid viis kraadi sooja.