Hapukurgihooaeg

Vaikne, tüüne, vihmatu, pillihääletu pühapäev. Putuk ei kõnni, leheke ei liigu, lill ei kasva...Õues oma kümme kraadi sooja, või mis soe see ka on...
Kassid tunglevad rõduukse taga, kohv aurab, päev on alanud.
Panin eile tulbisibulad ja postiga tulnud liiliaid maha. See on väga tore töö kui on kuhu panna. Muus osas on jõudnud jälle kätte see õnnelik aeg kus jälle võib. Et mida? Aga istutada, loomulikult.:)
Võib liigutada kõiki nuppe malelaual, võib kukutada vahepeal tekkinud kahtlaste värvide ülemvõimu, kokku pühkida kõik mustrid ja alustada kasvõi täiesti otsast peale. Aga kuna ma pole enam esimest aastat aednik, siis jätkan lihtsalt sealt kus kevadel peale jugapuu minemalohistamist pooleli jäi.
Suvi on olnud täiesti tavatul kombel jahedapoolne ja vihmane. Kõik see on tinginud mõnede liikide ebatavalise lopsakuse, millest johtuvalt kas kasvatakse uskumatusse pikkusse ja varjatakse tagumised õitsejad või saab gravitatsioonijõud peale veel ühte vihma jagu end mõõdutundetult pikaks kasvatanud puhmikust ja see  kukub külili. Üks selliseid on monarda. See on uskumatu, milliseid vorme kuiv liivpinnas enda energiast esile laseb manada kui liivale suve jooksul vähe rohkem vett peale valada. Nüüd ma ei teagi, kas lõigata täisõies roosa iludus maani maha, tõmmata nööriga aia külge rippu või lasta vaikselt hääbuma hakata kõigil, kes tema "kõhu" alla juhtusid jääma. Ja see "kõht" on oikuisuur.
Kuuest mõistatuslikust päevaliiliast osutusid kolm punaseks suureõieliseks `James Marshiks` ja üks läks juba oma uude koju.
Täna tegelen natuke ümberistutuste ja kompostimajandusega.