Kulgesin parajasti rahulolevalt ümisedes toast köögi poole kui tabasin endal Proua Muri ainitise pilgu. Kass istus kummuti kõrval põrandal ja lihtsalt vaatas väga tähelepanelikult kuidas ma mööda lähen. See oli mõnevõrra...kummaline.
Elu on õpetanud, et mõnel puhul tasub olla kahtlustav. Nagu näiteks siis kui lastetoas on VÄGA VAIKNE või ...kui su kass vaatab sind nagu Mona Lisa.
Keerasin talle selja, aga mitte eriti...ja piilusin mis edasi saab.
Kohe kui Pr. Muri arvas, et ma ei näe, volksas ta lahti jäänud kummutisahtlisse ja hakkas seal õnnelikult tammudes T-särkide vahele pesa tegema. Tabanud mu pilgu, tardus loom süüdlaslikuks mõttepausiks, aga koht oli nii magus, et kass otsustas ära oodata kuidas ma reageerin. Hehe...kuna sahtel ei olnud minu oma, siis jätsin talle tema õnnehetke.:)
Ega see väga pikk olnudki, sest kui sahtliomanik ise välisuksest tuli, oli kass viuh sahtlist väljas ja asjatas juba arvutitooli peal nagu poleks temal mingite sahtlitega absoluutselt kunagi midagi pistmist olnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Väga kaval Muri
ReplyDeleteHehee, need ulakad tegelased! Ma koukisin just täna õhtul oma Milkat riietekapist, mille uks lahti oli jäänud. :D
ReplyDelete