Vihmapiiskade pladina saatel

Pokumees pani eile hommikul mesilastele sööta. See käib lihtsalt -  tarukatus tõstetakse üles, asetatakse siirupiämber pesakärgede peale ja tarukatus jälle tagasi. Ämbrisse on pandud puhtaid õlgi ronimiseks (et mummid siirupisse ära ei upuks). Lilledelt nektari ammutamise aeg on läbi, kuid toiduvarumise instinkt on praegu meemesilaste tugevaim sund. Kohalikud hakkavad muidugi õnnelikult muheledes siirupit kärjekannudesse vedama, kuid siirupi lõhn venib õuelt tänavale nagu kiusatus. Sulnid lõhnamolekulid võtavad rajalt maha iga viimsegi kui möödalendava mummi kellel parasjagu muud targemat teha pole ning veavad selle lõhnaallika juurde. Olgu öeldud, et haistmine on neil...nagu mesilastel. Seega, üliterav.
Tarusuus on vastas turvamehed, kellega magusa lõhnast segamini läinud sissetungijad kähmlusse asuvad. Tulemuseks on hull lament taru ümber. Vahepeal ujutab vihm lahingupaiga üle, padukaga võõraid sel ajal juurde ei lenda, aga tarusuust kostab sõimlemist ja ärritatud hääli ka läbi vihmapladina. Kannan õhtul toimunust Mesinikule ette ja ta paneb tarusuud poolenisti kinni, et siirupiomanikel oleks lihtsam oma varandust kaitsta.
Eile õhtul oli tore kohtumine Kadaka ja Köögikataga. Takseerisime mu miniaeda, rääkisime taimedest, taimedest, taimedest ning aeg lippas möödutundetult kiiresti. Peale selle sadas peaaegu kogu aeg, nagu tahaks ilmataat rannikurahvale Sakust ühe häbemata pilvealuse paiga mulje jätta. Meil on vahel siin ikka päikest ka. Ausõna. :)
Muidugi läks rajuks taimevahetuseks, sest külalised ei tulnud mitte tühja käega ja minul oli jälle omakorda miniaeda vaja ruumi teha jne jne.
Täna hakkan siis uusi aardeid maha istutama. Väikseõieline tamarisk peab saama parima päikselise koha, kuid maakeelset internetti uurides oli siuke huumorisegune tõdemus, et vist on tegu haruldusega - ainukesed kirjed tamariski kohta eesti keeles olid internetis kellegi vastuseta jäänud küsimus tamariskuse kasvutingimuste  kohta ja teises kohas figureeris ta ühe noore tulevase tippbotaaniku unistuste nimekirjas.
Endal assotseerub taimega seoses kusagil mägikõrbes tamariskivõsasse takerdunud punt maadeavastajaid, mis vihjaks justnagu vähenõudlikkusele ja eeldustele kasvada (loe: vohada) täiesti võimatu kliimaga kohtades. Sellest lähtudes peaks Eesti ju talle sobima...
Igaks juhuks peab Kadakalt endalt üle küsima, et kuda ja mis.  
Väga tänan ka võrkiiriste sortide ja Shuberti laugu eest, kellede õisi ma varem ühtegi reaalis näinud ei ole.
Kui nädalavahetusel ometi ei sajaks...