Laupäeva hommik on helge. Päike tõuseb metsa tagant täitsa viisakale kõrgusele ja hakkab maailma soojendama. Jess! Täna saab! Topin pesumasina neli korda täis ja viin kõik õue kuivama. Mahe tuuleke puhub, päike on helde, mossis talikrüsanteemid hakkavad õisi avama. Nii võiks jäädagi, aga EI - poole viiese rongi ajal saabub vihm. Torman päästma, tassin tuppa, laotan poolniisked palakad sinna kuhu saab ja millegipärast on kangesti selline tunne, nagu see kõik oleks juba varem olnud - et hommik algab ükskõik kui päikselise päevaga, aga lõpeb ikka tubase ülesriputamisega. Orhideed muidugi muhelevad, neil pole vaja juurigi sirutada, kena kogus niiskust otse nina all. Ja meite vihmamets muudkui kasvab...
Saturday, September 29, 2012
Friday, September 28, 2012
Sukelduda sügisesse...
Ka septembris saab veel täiesti suurepäraselt rattaga töölt koju tulla. Kolm korda nädalas trenn...missa hing veel tahad.
Aias on alanud väike värvumine - karvase viirpuu latv, kaselehise enela leheservad ja Rossi mukdeenia lehed juba on. Korjasin eile ebaküdoonia viljad ära - sellised ideaalsed suured kollased pommakad, mis lõhnasid imehästi. Paraadpeenra lähemal uurimisel selgus, et TÕEPOOLEST on mõlema roosa ninakese omanik kaunis sügislill ´Waterlily`. Terve rosett ei ole veel kummalgi lahti, aga homseks vist juba saab. Palju kummalist selle taimega...kuidas ei märganud suvel ta lehti ja see on ka muljetavaldav kuidas ehituspoest juba õitseva rääbakana ostetud õrn hollandi olevus oma massi ühe aasta jooksul kahekordseks on kasvatanud.
Mingil põhjusel suvel kõrvad pea alla pannud väike valge igihali on väikese uue võsu ajanud. Peaks olema ju vitaalne jne, aga hoia teist nagu s...a pilpa peal. Küll ei meeldi see, ega too. Aga mulle ta meeldib. muidu ju ei viitsiks...:)
Pühapäeval on Mõdrikul Suur Saamapäev. Noh, tegelikult pigem hooaja lõpetamise kokkutulek vms. Massiliselt istutada päris kindlasti ei plaani...aed üsna täis...kui ehk mõni huvitav sibultaim ette ei sattu ja seal need kolm-neli märgatut, sahinlill, BLINGpriimula jne.:)
Aga teiste aedu vaadata on alati huvitav.
Võtan Mõdrikule kaasa roosa monarda, Viali priimulat, Compactat (har. ebajasmiin), iminõgest, Himaalaja jalglehe seemneid, karvast raudrohtu, drüüast ja akakapsast burgundy glow. kui keegi huvi tunneb, siis antagu märku. suur Monarda on juba kinni pandud, aga kribalakese servast ikka saab.
Aias on alanud väike värvumine - karvase viirpuu latv, kaselehise enela leheservad ja Rossi mukdeenia lehed juba on. Korjasin eile ebaküdoonia viljad ära - sellised ideaalsed suured kollased pommakad, mis lõhnasid imehästi. Paraadpeenra lähemal uurimisel selgus, et TÕEPOOLEST on mõlema roosa ninakese omanik kaunis sügislill ´Waterlily`. Terve rosett ei ole veel kummalgi lahti, aga homseks vist juba saab. Palju kummalist selle taimega...kuidas ei märganud suvel ta lehti ja see on ka muljetavaldav kuidas ehituspoest juba õitseva rääbakana ostetud õrn hollandi olevus oma massi ühe aasta jooksul kahekordseks on kasvatanud.
Mingil põhjusel suvel kõrvad pea alla pannud väike valge igihali on väikese uue võsu ajanud. Peaks olema ju vitaalne jne, aga hoia teist nagu s...a pilpa peal. Küll ei meeldi see, ega too. Aga mulle ta meeldib. muidu ju ei viitsiks...:)
Pühapäeval on Mõdrikul Suur Saamapäev. Noh, tegelikult pigem hooaja lõpetamise kokkutulek vms. Massiliselt istutada päris kindlasti ei plaani...aed üsna täis...kui ehk mõni huvitav sibultaim ette ei sattu ja seal need kolm-neli märgatut, sahinlill, BLINGpriimula jne.:)
Aga teiste aedu vaadata on alati huvitav.
Võtan Mõdrikule kaasa roosa monarda, Viali priimulat, Compactat (har. ebajasmiin), iminõgest, Himaalaja jalglehe seemneid, karvast raudrohtu, drüüast ja akakapsast burgundy glow. kui keegi huvi tunneb, siis antagu märku. suur Monarda on juba kinni pandud, aga kribalakese servast ikka saab.
Thursday, September 27, 2012
Kolmapäevased naljad
Helistasin koju. Pärastlõunauinakut teinud Härra Tibu elavnes kutsungit kuuldes ja tuli ka, nina pikal, uudistama, et mis siis nüüd toimub ka. Pokumees tegi lülituse üldmikrofoni, nii et toas ka kuulda oleks. Härra Tibul plaksatasid silmad pärani, näole tuli täieliku arusaamatuse ilme ja korra vaatas ta isegi selja taha, et mis wärk...no ei saa karbi seest Futu hääl tulla. Kui muud jutud räägitud ja kassi reageeringust kuulsin, siis moosisin koeruse pärast mesimagusa häälega "Tiburull-kiisukass, tupsununnuke-e-ne jne" Tibu jõllitas uskumatu näoga telefoni. Ei ole olemas! Lõpuks tegi perenaise häält tegevale karbile igaks juhuks põsepai. Endal oli ikka see võrratu "einomineperse" nägu peas.
Wednesday, September 26, 2012
Pimedas ja paduvihmaga
Vahepeal on aeg edasi läinud ja varahommikud pilkased pimedad. Esmaspäeval sadas veel kah. Töölemineku teel paikneb endiselt kaks "lõksu" renoveeritavate teelõikude näol, näib nagu oleks tee-ehitajad koos minuga puhkusel olnud. Tore.
Samas võib ka koerailmaga päeva õhtupoolik olla soe ja päiksene...kui juhuslikult tunned mõnd võlurit.:)
Käisime esmaspäeval peale tööd Telliskivi tänava Loomelinnakut avastamas.
Tänaseks lubatakse täispäikest. Kisub rattahooaja lõpetamise poole, sest pikemas perspektiivis on muudkui vihm, vihm, vihm. Eile oli väga hea sõita, tuul selja tagant, näis kuhu täna need tuuled keeravad.
Samas võib ka koerailmaga päeva õhtupoolik olla soe ja päiksene...kui juhuslikult tunned mõnd võlurit.:)
Käisime esmaspäeval peale tööd Telliskivi tänava Loomelinnakut avastamas.
Tänaseks lubatakse täispäikest. Kisub rattahooaja lõpetamise poole, sest pikemas perspektiivis on muudkui vihm, vihm, vihm. Eile oli väga hea sõita, tuul selja tagant, näis kuhu täna need tuuled keeravad.
Sunday, September 23, 2012
Huvitav artikkel
Mulle väga meeldis, see on just see, et meie siin põhjamaal suisutame suu juures, et ometigi kasvaks...neid liike, mis veidi soojemas kliimas lausa lindpriiks on kuulutatud.
Armastatud lillede tõeline pale.
Jaan Mettik, Maakodu
07. august 2010 11:40
NEEDUS SUVELILLEPEENRAL
Alustan ilutaimede salakavala loomuse paljastamist suvelillepeenrast. Ilmselt olete kõik märganud, kuidas saialilled tärkavad ka viis aastat pärast külvi või kuidas päevalilled järgmisel suvel lindude söögimajade ümbrust kaunistavad. Nemad on üpris süütud, paljud meie suvelillepeenarde iludused ongi aga prügimäelt üles korjatud.
Brasiilia prügimägedelt ja Argentina jäätmaadelt tuleb näiteks kaunis suvik harilik ämbliklill (Cleome hassleriana). Meil vajab ta varajast külvi, hoolikat ettekasvatamist, sooja päikeselist kasvukohta, parajalt süüa ja juua ning siis, kui kõik klapib, rõõmustab ta aednikku oma kõrge kasvu, ulmeliste õite ja vahvate pikkadel varrekestel värelevate viljadega.
Meil nii pirtsakas hellik näitab aga veidi soojemas kliimas oma tõelist palet, andes rõõmsalt isekülvi ning kippudes igal võimalusel loodusesse putkama.
Mandri teise kalda jäätmaadelt Andidest on pärit suur mungalill (Tropaeolum majus). See üheaastane rohtne ronitaim on paaria juba päritolult – teda peetakse sageli looduses tekkinud hübriidliigiks. Nagu segatud verega olenditele kohane, on ta väga elujõuline. Ta suudab end isegi Eesti suvega mitme meetri kõrgusele hiivata ja kõik ümbritseva kinni katta. Hawaiil ja Uus-Meremaal on suur mungalill aga lausa ohtlikuks umbrohuks kuulutatud.
SAATAN PUNASES
Tõeline needus on riitsinus (Ricinus communis), kes laamendab pea kogu maailma troopikas samal moel kui Eestis Sosnovski või hiid-karuputk.
Põhja-Aafrikast või Ees-Aasiast pärit riitsinus on sobivas kliimas vähemalt sireli mõõtu põõsas või mitmetüveline puu. Tegu on tõelise oportunistiga, kes kasutab kiirelt ära iga eluvõimaluse. Ta talub kuivust ja liigniiskust ning kasvab nii viljakal kui lahjal mullal; tärkab esimesena seemnest pärast tulekahjusid, üleujutusi ja igasugu mullatöid.
Ta kasvab kiiresti, jättes teised taimed enda varju ning siis, täiskasvanult, hakkab järeltuleva põlve eest hoolitsema. Seda, mille eest hoolitseda, riitsinusel aga jätkub. Üks suur kuni 8m võraläbimõõduga riitsinusetaim võib anda 150 000 seemet, samas kui meetrine riitsinus “ainult” 1500. Neid suuri, inimesele surmavalt mürgiseid seemneid loobib ta oma paiskvilju avades ise laiali ning lisaks levitavad seemneid ka linnud ja rotid.
Samasugused umbrohud on oma päritolupaigus ka näiteks sultan-lemmalts (Impatiens walleriana), india kanna (Canna indica) ja roodne raudürt (Verbena rigida). Ka meie rukkilill on viljapõldude umbrohi, mida ei soovitata invasiivsuse ohu tõttu kasvatada ei Põhja-Ameerikas ega Austraalias.
Umbrohud rõdukastis
Sama kurjakuulutava seltskonna kui suvelillepeenrale, saab kuhjata ka rõdu lillekasti. Istutage keskele fuksiapõõsas ja kahele küljele talle seltsiks kaharad lantaanipõõsad ning kasti äärtesse rippuma mõned hõbepaela taimed. Tulemus on igati värvikas, see ei riiva ei heakorrapolitsei ega keskkonnainspektorite silma. Samas võib sellise kasti eest mõnes teises riigis kui mitte vangi minna, siis päris korraliku trahvi saada.
Kõige ohtlikum sellest seltskonnast on ogaline lantaan (Lantana camara). Ta on kuulutatud üheks sajast maailma kõige invasiivsemast elusolendist. Samasse väärikasse seltskonda kuuluvad näiteks veel koduhiir, rändrott, malaariat levitav sääsk Anopheles quadrimaculatus ja jalakasurma põhjustav seen Ophiostoma ulmi.
Lantaan võib aastatega moodustada tihedaid, mitme meetri kõrgusi läbipääsmatuid võsastikke, kus ei suuda kasvada ükski teine taim. Tänapäevaks on seda jõudsalt nii seemnetega kui vegetatiivselt paljunevat umbrohtu täis pea kogu maailma troopika ja subtroopika.
Ligilähedased elukombed on ka fuksiatel ning kõige “tegijam” neist on perekonna külmakindlaim liik patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica). Ta moodustab tihedaid võsastikke Iirimaal, Austraalias ja Tasmaanias, Uus-Meremaal ning Hawaii saartel. Patagoonia fuksia potentsiaalne kasvuala ulatub peaaegu Eestini välja. Lätis Salaspilsi botaanikaaias on see liik juba aastaid vahelduva eduga väljas kasvanud.
Hõbepael (Dichondra) on eelmainitutest kõige viletsam. See Austraaliast pärinev hõbedaste lehtedega roomav taimeke on seni suutnud probleeme põhjustada vaid USA lõunaosariikides, eriti Californias, kus teda alles mõnekümne aasta eest propageeriti kui niitmist mitte vajavat muruasendajat.
Umbrohud aknalaual
Toalillede hulgast on umbrohtusid vast kõige lihtsam leida, ja kui kirjandusklassikat tsiteerida, siis “läheb issanda päike enne looja”, kui me kõikide toas kasvatatavate umbrohtudega ühele poole jõuame. Õnneks ei lase kitsuke potiruum taimedel teie korterit vallutada ning õue ei lase neid talvised miinuskraadid.
Kurikuulsaim toataim on viigikaktus (Opuntia). Tema “vägitegudest” Austraalias – kuidas ta vallutas kõikmõeldavad kasvukohad nii, et isegi küülikud oleks peaaegu nälga jäänud, kängurutest rääkimata – on kuulnud needki, kes taimedest kaarega mööda käivad. Samasugusid trikke teevad praegu Vahemere ääres, Vaikse ookeani saartel ning Aafrikas ja Austraalias sinna kunagi ilu- ja kiutaimedena sisse toodud agaavid (Agave spp.).
Maailma üheks jubedamaks umbrohuks peetakse ingveri kaunist sugulast Gardneri hedühhiumi (Hedychium gardnerianum). Temagi on saja invasiivseima taime nimestikus. Oma ilu tõttu on ta külmades maades hinnatud talveaiataim, troopikariikides aga aialill.
Hedühhium kasutab aedadest plehku panemiseks iga võimalikku viisi, ja sinna, kus ta on end sisse seadnud, ei jää ruumi enam ühelegi teisele rohttaimele. Lõpeb isegi puittaimede uuenemine, sest kui mõnel puulapsel õnnestubki end risoomipusasse kasvama sättida, ei jagu talle tiheda lehestiku varjus piisavalt valgust, et suureks sirguda.
VANAEMA UMBROHUPOTID
Ka teada-tuntud potilillede hulgas on umbrohtusid ridamisi. Lõuna-Aafrikast pärinev tihe aspar (Asparagus densiflorus) on end juba ohtlikult sisse seadnud Austraalias, Uus-Meremaal ja Californias ning laiendab jõudsalt levilat Vahemere maades. Austraallane südajalehine nefroleep (Nephrolepis cordifolia) laamendab USA lõunaosariikides ja ähvardab teistessegi soojadesse maadesse levida.
Saalomoni saartelt pärinev kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on juba vallutanud Florida ning praegu vallutamas Hawaiid ja Vaikse ookeni lõunaosa saari. Kaks juudihabet – sebralill (Tradescantia zebrina) ja brasiilia tradeskantsia (Tradescantia fluminensis) – on oma Ameerika kodust plehku pannud ning matavad kinni metsaaluseid Austraalias ja Uus-Meremaal. Kolmas ameeriklane, sõrgköis (Syngonium), hoiab hirmu all aga Vaikse ookeani troopilisi saari ja Lõuna-Aafrikat.
Umbrohtusid on isegi orhideede hulgas. Hawaii saartel peetakse ametlikuks invasiivseks nuhtluseks hübriidset epidendrumiliiki Epidendrum x obrienianum.
Taimseid pahandusi on põhjustanud isegi akvaristid. Osaliselt tänu neile on maailma vallutama läinud Amazonaselt pärit harilik vesihüatsint (Eichhornia crassipes) ja salviinialiik Salvinia molesta ning ilmselt troopilisest Aafrikast pärit vesisalat (Pistia stratiotes).
Vaikse vooluga soojadesse magedatesse vetesse sattudes kasvavad need taimed nii paksuks hõljuvaks taimematiks, et peatavad isegi laevaliikluse, rääkimata sellest, et soodustavad veekogude kinnikasvamist ning hävitavad seal kohaliku floora ja fauna.
UMBLIAAN JA UMBPÕÕSAD
Ohtlikke umbrohtusid leidub ka puittaimehellikute hulgas ja üks neist – harilik luuderohi (Hedera helix) – on meil isegi looduskaitse alla võetud. USAs olevat olukord luuderohuga isegi nii hull, et temaga võitlemiseks on asutatud kaks rahvaliikumist – The NO-Ivy League ja Ivy-OUT.
Loomulikult ei tähenda see, et ka meie peaksime oma loodusliku luuderohu vastu võitlusse asuma, kuid harilik luuderohi on persona non grata USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Brasiilias ning eriti invasiivseks loetakse kultivari ‘Baltica’. Ameerikas laamendab teinegi meie aednike siniunelmate liaan – rohkeõieline visteeria (Wisteria floribunda).
Parem pole tegu ka sissetoodud hellikpõõsastega. Meil külmaõrn ja seetõttu vähelevinud ning aedniku kõrget taset näitav harilik tamarisk (Tamarix ramosissima) kuulub samuti maailma saja kõige invasiivsema elusolendi hulka ja paljudes edevates eesaedades eputav eksootiliseilmeline äädikapuu (Rhus typhina) on kodumaal Põhja-Ameerikas kõige tavalisem võsamoodustaja.
Kindlasti peame saatust tänama selle eest, et talv hoiab meie aedades paigal Davidi budleia (Buddleja davidii) ja pontose rododendroni (Rhododendron ponticum) – need põõsad põhjustavad muresid Briti saartel ja Uus-Meremaal. Budleia suudab kasvada isegi vihmaveerennides, katusekarniisidel ja müüripragudes ning lagundab nõnda ehitisi; toksilisi ühendeid sisaldav pontose rodo aga moodustab nii tihedaid padrikuid, et neis ei suuda kasvada isegi samblad.
VALGE AKAATSIA
Ilus ja hullutava lõhnaga ilupuud harilikku robiiniat (Robinia
pseudoacacia) tuntakse Eestis hästi ja pea igas linnas on mõni suur
eksemplar. Kahjuks jääb kaunil puul aga meie suvest ja soojakraadidest sageli
väheks, oksad ei jõua piisavalt puituda ning nii kannatavad taimed sageli
tõsiste talvekahjustuste käes. Mida vanemaks puud aga saavad ning mida lühemaks
jäävad aastakasvud, seda külmakindlamaks robiiniad muutuvad.
Samas, kui asjale kriitiliselt vaadata, ei teagi, kas õiterohkeid robiiniasalusid tasub igatseda. Tänapäevaks on robiiniatega hädas peaaegu kogu Euroopa
See taim on erakordselt elujõuline – ta paljuneb nii seemnete kui juurevõsudega, talub hästi põuda ja on mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kuna elab sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Kõige selle tulemusena võivad end juba kord sisse seadnud robiiniad kiiresti vallutada suure maa-ala, kus peale nende ei suuda kasvada ükski teine puittaim.
Kui emapuudega peakski midagi juhtuma, tärkavad juurevõsudest kiiresti (kasvukiirus võib ulatuda paari meetrini aastas) uued puud ja igaks juhuks on mullas tallel ka seemned, mis püsivad idanemisvõimelised enam kui kümme aastat.
Silmaring laiemaks
Pidevalt tuleb müüki uusi taimi ning väga raske on pidada üht eestikeelset andmebaasi, kus kõik ohtlikud või potentsiaalselt ohtlikud taimeliigid sees oleksid. Hea näide on sellest kevadest pärsia karuputk (Heracleum persicum), mille taimed invasiivseks muutumise ohu selgudes kiiresti müügilt korjati.
Kui teil tekib mõne taime elukommete suhtes kahtlus, siis sobib esmaseks infoallikaks meie keskkonnaministeeriumi koduleht, kust leiate tavalisemate Eestis võõrliigina kasvavate taimede nimekirja.
Uurida tasub ka ingliskeelset Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaasi (http://www.nobanis.org). See on liigiliselt mahukam ning teavitab, kuidas mingi taim end meie naabrite juures ülal peab.
Euroopa Liidu võõrliikide andmebaas DAISIE (http://www.europe-aliens.org/) vaatab asja veelgi laiemalt, siin on lisaks Lapimaa umbrohtudele ära toodud ka Assooride ja Kanaaride tulnuktaimed.
Rahvusvahelise invasiivsete liikide andmebaasi aadress on http://www.issg.org/database/welcome/ ja seda haldab asutus nimega IUCN SSC Invasive Species Specialist Group (http://www.issg.org). Meid puudutavaid invasiivseid liike on siin suhteliselt vähe, sest õnneks siiski enamik võõramaiseid umbrohtusid meie talvi üle ei ela.
Armastatud lillede tõeline pale.
Jaan Mettik, Maakodu
07. august 2010 11:40
Eesti ebasoodne kliima
kaitseb meid paljude umbrohtude eest. Kuid aednikud näevad ikka verist vaeva,
et neid kasvatada.
Innustunud aedniku saatus on üks lõputu rist ja viletsus.
Kord võtab taimekesed külm, kord surevad nad kuivuse või liigniiskuse kätte.
Kui selle peale jääb must masendus veel tulemata, saabub see kindlasti hetkel,
kui teadvustate, et suur osa poputatud hellikuist on tegelikult umbrohud.
Umbrohune
orhidee epidendrum.NEEDUS SUVELILLEPEENRAL
Alustan ilutaimede salakavala loomuse paljastamist suvelillepeenrast. Ilmselt olete kõik märganud, kuidas saialilled tärkavad ka viis aastat pärast külvi või kuidas päevalilled järgmisel suvel lindude söögimajade ümbrust kaunistavad. Nemad on üpris süütud, paljud meie suvelillepeenarde iludused ongi aga prügimäelt üles korjatud.
Brasiilia prügimägedelt ja Argentina jäätmaadelt tuleb näiteks kaunis suvik harilik ämbliklill (Cleome hassleriana). Meil vajab ta varajast külvi, hoolikat ettekasvatamist, sooja päikeselist kasvukohta, parajalt süüa ja juua ning siis, kui kõik klapib, rõõmustab ta aednikku oma kõrge kasvu, ulmeliste õite ja vahvate pikkadel varrekestel värelevate viljadega.
Meil nii pirtsakas hellik näitab aga veidi soojemas kliimas oma tõelist palet, andes rõõmsalt isekülvi ning kippudes igal võimalusel loodusesse putkama.
Mandri teise kalda jäätmaadelt Andidest on pärit suur mungalill (Tropaeolum majus). See üheaastane rohtne ronitaim on paaria juba päritolult – teda peetakse sageli looduses tekkinud hübriidliigiks. Nagu segatud verega olenditele kohane, on ta väga elujõuline. Ta suudab end isegi Eesti suvega mitme meetri kõrgusele hiivata ja kõik ümbritseva kinni katta. Hawaiil ja Uus-Meremaal on suur mungalill aga lausa ohtlikuks umbrohuks kuulutatud.
SAATAN PUNASES
Tõeline needus on riitsinus (Ricinus communis), kes laamendab pea kogu maailma troopikas samal moel kui Eestis Sosnovski või hiid-karuputk.
Põhja-Aafrikast või Ees-Aasiast pärit riitsinus on sobivas kliimas vähemalt sireli mõõtu põõsas või mitmetüveline puu. Tegu on tõelise oportunistiga, kes kasutab kiirelt ära iga eluvõimaluse. Ta talub kuivust ja liigniiskust ning kasvab nii viljakal kui lahjal mullal; tärkab esimesena seemnest pärast tulekahjusid, üleujutusi ja igasugu mullatöid.
Ta kasvab kiiresti, jättes teised taimed enda varju ning siis, täiskasvanult, hakkab järeltuleva põlve eest hoolitsema. Seda, mille eest hoolitseda, riitsinusel aga jätkub. Üks suur kuni 8m võraläbimõõduga riitsinusetaim võib anda 150 000 seemet, samas kui meetrine riitsinus “ainult” 1500. Neid suuri, inimesele surmavalt mürgiseid seemneid loobib ta oma paiskvilju avades ise laiali ning lisaks levitavad seemneid ka linnud ja rotid.
Samasugused umbrohud on oma päritolupaigus ka näiteks sultan-lemmalts (Impatiens walleriana), india kanna (Canna indica) ja roodne raudürt (Verbena rigida). Ka meie rukkilill on viljapõldude umbrohi, mida ei soovitata invasiivsuse ohu tõttu kasvatada ei Põhja-Ameerikas ega Austraalias.
Umbrohud rõdukastis
Sama kurjakuulutava seltskonna kui suvelillepeenrale, saab kuhjata ka rõdu lillekasti. Istutage keskele fuksiapõõsas ja kahele küljele talle seltsiks kaharad lantaanipõõsad ning kasti äärtesse rippuma mõned hõbepaela taimed. Tulemus on igati värvikas, see ei riiva ei heakorrapolitsei ega keskkonnainspektorite silma. Samas võib sellise kasti eest mõnes teises riigis kui mitte vangi minna, siis päris korraliku trahvi saada.
Kõige ohtlikum sellest seltskonnast on ogaline lantaan (Lantana camara). Ta on kuulutatud üheks sajast maailma kõige invasiivsemast elusolendist. Samasse väärikasse seltskonda kuuluvad näiteks veel koduhiir, rändrott, malaariat levitav sääsk Anopheles quadrimaculatus ja jalakasurma põhjustav seen Ophiostoma ulmi.
Lantaan võib aastatega moodustada tihedaid, mitme meetri kõrgusi läbipääsmatuid võsastikke, kus ei suuda kasvada ükski teine taim. Tänapäevaks on seda jõudsalt nii seemnetega kui vegetatiivselt paljunevat umbrohtu täis pea kogu maailma troopika ja subtroopika.
Ligilähedased elukombed on ka fuksiatel ning kõige “tegijam” neist on perekonna külmakindlaim liik patagoonia fuksia (Fuchsia magellanica). Ta moodustab tihedaid võsastikke Iirimaal, Austraalias ja Tasmaanias, Uus-Meremaal ning Hawaii saartel. Patagoonia fuksia potentsiaalne kasvuala ulatub peaaegu Eestini välja. Lätis Salaspilsi botaanikaaias on see liik juba aastaid vahelduva eduga väljas kasvanud.
Hõbepael (Dichondra) on eelmainitutest kõige viletsam. See Austraaliast pärinev hõbedaste lehtedega roomav taimeke on seni suutnud probleeme põhjustada vaid USA lõunaosariikides, eriti Californias, kus teda alles mõnekümne aasta eest propageeriti kui niitmist mitte vajavat muruasendajat.
Umbrohud aknalaual
Toalillede hulgast on umbrohtusid vast kõige lihtsam leida, ja kui kirjandusklassikat tsiteerida, siis “läheb issanda päike enne looja”, kui me kõikide toas kasvatatavate umbrohtudega ühele poole jõuame. Õnneks ei lase kitsuke potiruum taimedel teie korterit vallutada ning õue ei lase neid talvised miinuskraadid.
Kurikuulsaim toataim on viigikaktus (Opuntia). Tema “vägitegudest” Austraalias – kuidas ta vallutas kõikmõeldavad kasvukohad nii, et isegi küülikud oleks peaaegu nälga jäänud, kängurutest rääkimata – on kuulnud needki, kes taimedest kaarega mööda käivad. Samasugusid trikke teevad praegu Vahemere ääres, Vaikse ookeani saartel ning Aafrikas ja Austraalias sinna kunagi ilu- ja kiutaimedena sisse toodud agaavid (Agave spp.).
Maailma üheks jubedamaks umbrohuks peetakse ingveri kaunist sugulast Gardneri hedühhiumi (Hedychium gardnerianum). Temagi on saja invasiivseima taime nimestikus. Oma ilu tõttu on ta külmades maades hinnatud talveaiataim, troopikariikides aga aialill.
Hedühhium kasutab aedadest plehku panemiseks iga võimalikku viisi, ja sinna, kus ta on end sisse seadnud, ei jää ruumi enam ühelegi teisele rohttaimele. Lõpeb isegi puittaimede uuenemine, sest kui mõnel puulapsel õnnestubki end risoomipusasse kasvama sättida, ei jagu talle tiheda lehestiku varjus piisavalt valgust, et suureks sirguda.
VANAEMA UMBROHUPOTID
Ka teada-tuntud potilillede hulgas on umbrohtusid ridamisi. Lõuna-Aafrikast pärinev tihe aspar (Asparagus densiflorus) on end juba ohtlikult sisse seadnud Austraalias, Uus-Meremaal ja Californias ning laiendab jõudsalt levilat Vahemere maades. Austraallane südajalehine nefroleep (Nephrolepis cordifolia) laamendab USA lõunaosariikides ja ähvardab teistessegi soojadesse maadesse levida.
Saalomoni saartelt pärinev kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on juba vallutanud Florida ning praegu vallutamas Hawaiid ja Vaikse ookeni lõunaosa saari. Kaks juudihabet – sebralill (Tradescantia zebrina) ja brasiilia tradeskantsia (Tradescantia fluminensis) – on oma Ameerika kodust plehku pannud ning matavad kinni metsaaluseid Austraalias ja Uus-Meremaal. Kolmas ameeriklane, sõrgköis (Syngonium), hoiab hirmu all aga Vaikse ookeani troopilisi saari ja Lõuna-Aafrikat.
Umbrohtusid on isegi orhideede hulgas. Hawaii saartel peetakse ametlikuks invasiivseks nuhtluseks hübriidset epidendrumiliiki Epidendrum x obrienianum.
Taimseid pahandusi on põhjustanud isegi akvaristid. Osaliselt tänu neile on maailma vallutama läinud Amazonaselt pärit harilik vesihüatsint (Eichhornia crassipes) ja salviinialiik Salvinia molesta ning ilmselt troopilisest Aafrikast pärit vesisalat (Pistia stratiotes).
Vaikse vooluga soojadesse magedatesse vetesse sattudes kasvavad need taimed nii paksuks hõljuvaks taimematiks, et peatavad isegi laevaliikluse, rääkimata sellest, et soodustavad veekogude kinnikasvamist ning hävitavad seal kohaliku floora ja fauna.
UMBLIAAN JA UMBPÕÕSAD
Ohtlikke umbrohtusid leidub ka puittaimehellikute hulgas ja üks neist – harilik luuderohi (Hedera helix) – on meil isegi looduskaitse alla võetud. USAs olevat olukord luuderohuga isegi nii hull, et temaga võitlemiseks on asutatud kaks rahvaliikumist – The NO-Ivy League ja Ivy-OUT.
Loomulikult ei tähenda see, et ka meie peaksime oma loodusliku luuderohu vastu võitlusse asuma, kuid harilik luuderohi on persona non grata USAs, Austraalias, Uus-Meremaal ja Brasiilias ning eriti invasiivseks loetakse kultivari ‘Baltica’. Ameerikas laamendab teinegi meie aednike siniunelmate liaan – rohkeõieline visteeria (Wisteria floribunda).
Parem pole tegu ka sissetoodud hellikpõõsastega. Meil külmaõrn ja seetõttu vähelevinud ning aedniku kõrget taset näitav harilik tamarisk (Tamarix ramosissima) kuulub samuti maailma saja kõige invasiivsema elusolendi hulka ja paljudes edevates eesaedades eputav eksootiliseilmeline äädikapuu (Rhus typhina) on kodumaal Põhja-Ameerikas kõige tavalisem võsamoodustaja.
Kindlasti peame saatust tänama selle eest, et talv hoiab meie aedades paigal Davidi budleia (Buddleja davidii) ja pontose rododendroni (Rhododendron ponticum) – need põõsad põhjustavad muresid Briti saartel ja Uus-Meremaal. Budleia suudab kasvada isegi vihmaveerennides, katusekarniisidel ja müüripragudes ning lagundab nõnda ehitisi; toksilisi ühendeid sisaldav pontose rodo aga moodustab nii tihedaid padrikuid, et neis ei suuda kasvada isegi samblad.
VALGE AKAATSIA
 |
Samas, kui asjale kriitiliselt vaadata, ei teagi, kas õiterohkeid robiiniasalusid tasub igatseda. Tänapäevaks on robiiniatega hädas peaaegu kogu Euroopa
See taim on erakordselt elujõuline – ta paljuneb nii seemnete kui juurevõsudega, talub hästi põuda ja on mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kuna elab sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega. Kõige selle tulemusena võivad end juba kord sisse seadnud robiiniad kiiresti vallutada suure maa-ala, kus peale nende ei suuda kasvada ükski teine puittaim.
Kui emapuudega peakski midagi juhtuma, tärkavad juurevõsudest kiiresti (kasvukiirus võib ulatuda paari meetrini aastas) uued puud ja igaks juhuks on mullas tallel ka seemned, mis püsivad idanemisvõimelised enam kui kümme aastat.
Pidevalt tuleb müüki uusi taimi ning väga raske on pidada üht eestikeelset andmebaasi, kus kõik ohtlikud või potentsiaalselt ohtlikud taimeliigid sees oleksid. Hea näide on sellest kevadest pärsia karuputk (Heracleum persicum), mille taimed invasiivseks muutumise ohu selgudes kiiresti müügilt korjati.
Kui teil tekib mõne taime elukommete suhtes kahtlus, siis sobib esmaseks infoallikaks meie keskkonnaministeeriumi koduleht, kust leiate tavalisemate Eestis võõrliigina kasvavate taimede nimekirja.
Uurida tasub ka ingliskeelset Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaasi (http://www.nobanis.org). See on liigiliselt mahukam ning teavitab, kuidas mingi taim end meie naabrite juures ülal peab.
Euroopa Liidu võõrliikide andmebaas DAISIE (http://www.europe-aliens.org/) vaatab asja veelgi laiemalt, siin on lisaks Lapimaa umbrohtudele ära toodud ka Assooride ja Kanaaride tulnuktaimed.
Rahvusvahelise invasiivsete liikide andmebaasi aadress on http://www.issg.org/database/welcome/ ja seda haldab asutus nimega IUCN SSC Invasive Species Specialist Group (http://www.issg.org). Meid puudutavaid invasiivseid liike on siin suhteliselt vähe, sest õnneks siiski enamik võõramaiseid umbrohtusid meie talvi üle ei ela.
Sügise esimene päev
Härra Tibu kössutas küttepuude hunniku otsas ja pidas ümbrust silmas. Kõrge koha pealt oli kõik kenasti näha, eriti perenaine, kes naaberaias vaateid rajas ja mitte ei tahtnud koju tulla. Härra Tibu oli juba kõike proovinud, aga nii kraenipp kui teised moosimise võtted ei olnud aidanud. Vanahärra Arturi (naabrite kass) territooriumil Tibu väga lailatada ei tahtnud ja peale täiesti kasutut etendust tuli ta ära oma aeda.
Puuvirna otsa materialiseerus mureliku näoga Otu, "Kas tohib?".
"Aga palun." Mehed panid tervituseks ninad vastakuti, sest Otu oli kassi kohta niisuke lahe tüüp ja nad olid varemgi koos hänginud.
"Mis? Nad sul jälle põristavad, ma kuulen," küsis Tibu.
"Niidab, sunnik jah, ei ole elu, ei ole..."
"Haah...minu oma jälle tuhnib mullas.":)
"Ma näen jah, mis ta tuhnib seal?"
"Seda ma siin vaatangi. Ma ei ole ka aru saanud. Söögi pärast see igatahes ei ole."
"Mäng mingi vä? Nad ju ka mõistusega olevused." Otu asus asjalikult une eelset rituaaltualetti tegema.
"Kuule, põõname jah natuke, päike paistab nii soojalt," oli ka Härra Tibu huvitava meelelahutuse poolt.
Möödus käbeda käiguga Proua Muri. Pidas perenaisele omakorda läbi aiavõrgu pika kehakeele jutluse teemal kuidas oleks aeg justnagu midagi põske pista ja et isegi oled kauaks siia jäänud jne. Kehakeel seisnes koibade sirutamises, saba kunstipärases vonklemises, erinevates poosides kivimüüril kössitades ja perenaisele silma vahtides. Too ei teinud väljagi. Nõme! Tusane emand loivas tagasi veranda poole, kus oli tema lemmikkoht. Otut nähes võngutas ta kurjalt turja, aga hetkel lamenti teha ka ei viitsinud. Ilm oli liiga ilus. Muri oli selline pisike, aga tujukas ja ohtlik. Mehed hingasid kergendatult ja käivitasid unenurru uuesti...sügisene päike oli nii mahe ja leebe...
Puuvirna otsa materialiseerus mureliku näoga Otu, "Kas tohib?".
"Aga palun." Mehed panid tervituseks ninad vastakuti, sest Otu oli kassi kohta niisuke lahe tüüp ja nad olid varemgi koos hänginud.
"Mis? Nad sul jälle põristavad, ma kuulen," küsis Tibu.
"Niidab, sunnik jah, ei ole elu, ei ole..."
"Haah...minu oma jälle tuhnib mullas.":)
"Ma näen jah, mis ta tuhnib seal?"
"Seda ma siin vaatangi. Ma ei ole ka aru saanud. Söögi pärast see igatahes ei ole."
"Mäng mingi vä? Nad ju ka mõistusega olevused." Otu asus asjalikult une eelset rituaaltualetti tegema.
"Kuule, põõname jah natuke, päike paistab nii soojalt," oli ka Härra Tibu huvitava meelelahutuse poolt.
Möödus käbeda käiguga Proua Muri. Pidas perenaisele omakorda läbi aiavõrgu pika kehakeele jutluse teemal kuidas oleks aeg justnagu midagi põske pista ja et isegi oled kauaks siia jäänud jne. Kehakeel seisnes koibade sirutamises, saba kunstipärases vonklemises, erinevates poosides kivimüüril kössitades ja perenaisele silma vahtides. Too ei teinud väljagi. Nõme! Tusane emand loivas tagasi veranda poole, kus oli tema lemmikkoht. Otut nähes võngutas ta kurjalt turja, aga hetkel lamenti teha ka ei viitsinud. Ilm oli liiga ilus. Muri oli selline pisike, aga tujukas ja ohtlik. Mehed hingasid kergendatult ja käivitasid unenurru uuesti...sügisene päike oli nii mahe ja leebe...
Saturday, September 22, 2012
Tere kirju sügis!:)
Uurisin millise maitsega "naistekas" juba on ka. Likööri kohta oli üsna...hmh...krõbe. Kuna maitset saab tempida, siis panin kuni pudelikaelani suhkrut juurde ja ikka see loksutamine. Selle jabura joogi mõte on sündinud kunagisest Tutti-Fruttist (viina ja suhkrusegusse hakati alates kevadest poetama erinevaid hästi küpseid marju - maasikaid, tikreid, muulukaid, sõstraid, jõhvikaid, pohli. Pärast maitses ikka nagu mustsõstraliköör, aga sellest polnud midagi:).
Nüüd hoian pudelit külmkapis, sest mingi väike korgilükkejõud oli sees. Aga kui läbi kuumutada, siis pole jälle see. Istugu parem külmikus.
Täna korjab Suvi viimased klaarõunad seelikusse ja hakkab suvemaale ära minema. Troonile asub Sügis. Kui väikest kokkuvõtet teha, siis oli see selline püsikute liigirohkuse sügavuti avastamise suvi. Ja Vaate märkamatu sünd, sest nüüd on TA olemas. Hoolimata pidevatest uustulnukatest, ei tekkinud suve lõpuks "taimelao" sündroomi, sest tänu ära läinud materjalile said uued kohe endale sobiliku koha. Mõnes mõttes ka aia korrastamise suvi, sest Vanaraud ja Koli läksid minema. Asemele tuli Ahjuküte, millele mõtlemine annab mõnusa kindlustunde.
Globaalse soojenemise jutud ja arktilise jäämütsi kiiret kahanemist näitavad fotod pole üldse midagi toredat. Kliima on heitlik. Seda ei oska isegi ilmauurijad ennustada milline tuleb järgmine suvi...või talv. Sügisega on natuke lihtsam...koerliblikaid lehvib igal pool - tuleb vist kirju.:)
Nüüd hoian pudelit külmkapis, sest mingi väike korgilükkejõud oli sees. Aga kui läbi kuumutada, siis pole jälle see. Istugu parem külmikus.
Täna korjab Suvi viimased klaarõunad seelikusse ja hakkab suvemaale ära minema. Troonile asub Sügis. Kui väikest kokkuvõtet teha, siis oli see selline püsikute liigirohkuse sügavuti avastamise suvi. Ja Vaate märkamatu sünd, sest nüüd on TA olemas. Hoolimata pidevatest uustulnukatest, ei tekkinud suve lõpuks "taimelao" sündroomi, sest tänu ära läinud materjalile said uued kohe endale sobiliku koha. Mõnes mõttes ka aia korrastamise suvi, sest Vanaraud ja Koli läksid minema. Asemele tuli Ahjuküte, millele mõtlemine annab mõnusa kindlustunde.
Globaalse soojenemise jutud ja arktilise jäämütsi kiiret kahanemist näitavad fotod pole üldse midagi toredat. Kliima on heitlik. Seda ei oska isegi ilmauurijad ennustada milline tuleb järgmine suvi...või talv. Sügisega on natuke lihtsam...koerliblikaid lehvib igal pool - tuleb vist kirju.:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
