Võhma Juurikas

Kui sa oled valinud oma hobiks iluaianduse, siis õnnestub väga harva reisida nii, et sul ei ole mulda kotis. :)
Lisaks ridikülis veel seemneid ja sibulaid. Muld on minusuguste pagasis tavaliselt paigutatud pottidesse või asub kilekotis botaaniliste aarete juurte ümber. Reedene päev kulus aga niimoodi käest ära, et võtsin veel videvikuski taimi välja ja varahommikul sai veelgi pakitud, sildid kirjutasin rongis paberile, sest lipikud ununesid reisipalavikus maha (siiras vabandus käekirja pärast).
Aga küll on ikka hea ilusal laupäevahommikul otse kodu juurest rongile astuda, kõigest poolteist tundi, mis kulus esimeste uute aaretega (Tänan, Helen!:) tutvumisele ja hostakataloogi sirvimisele. Uus rong sõidab Sakust Võhmasse kõigest pooleteist tunniga. Mugavad istmed ja puha. Muljetavaldav!:)
Laat oli võimas. Sel aastal juba umbes kolmandiku võrra suurem kui eelmisel aastal. Ja oh seda kauplemist ja  kõiki neid kiusatusi!:) Huvitavate taimede müüjaid oli suisa murdu. Lootsin leida rohelise topeltõielise siilkübara ja valge hispaania ebahüatsindi, mugulaskleepjasest olin ka mõelnud ning rohkem soove esialgu polnud. Taimevahetus muidugi ka. Võrratu on ühel laadal kohata üksteise järel niipalju aalujaid, see oli peaaegu nagu meite kokkutulek.:)
Väga kahju oli loobuda ühe põnevaima aia külastusest, aga rongiplaanist sõltuvatena tuli kenasti rongi peale minna ja loota, et ehk kunagi tulevikus...
Tänan kõiki kes selle päeva nii võrratuks tegid.:)
Soovid said täidetud ja enamgi veel.:) Laadapäeva tulem:
Hosta `Sizzle`
Hosta `Sparkler`
Hosta `Weinenstephan`
Hosta `Thumbelina`
Hosta `Green Mouse Ears`
Podophyllumi seemik (kasvanud kahe kaunilehelise sordi vahel, väga põnev, kes sellest kasvab.:)
Soldanella montanum
Epimedium (ilus:)
Epimedium `Pink Shampagnje`
Epimedium `Fire Dragon`
Kahelehine dzefersoonia
Symphyandra zanzegura
Gentiana paradoxa `Blauer Herold`
Primula spectabilis
Festuca glauca
pronksivärvilise tarna seemik
Martagon `Claude Shride`
Martagon `Orange Marmelade`
Trompetliiliate mix
Echinacea `Secret Passion`
Echinacea `Greenline`
Ümaralehine kellukas `Nana Alba`
Ümaralehine kellukas, sinine
mugul-askleepjase seemik
hispaania ebahüatsint `White Triumphator`
Narcissus assoanus

Vihm.

Paarinädalane kaunisilm vahetus eile otsustava vihmaga. Kastetud aeda on hea vaadata ja kruusane teejupp tagaaias väärtustub eriti, sest graniidised veerised (seal kus neid on) näitavad värve. Lapsed käisid pühapäeval külas ja arvasid, et kivila ümbrus on nagu pargis, pingid ja jalge all krudisev kruus. Ok.:)
Võtan hoogu, et välja võtta kaks äranähtud püsikuhiiglast ja nad uude koju saata. (Ja istutada kumbagi asemele 25 kribukasvulist:).
Eile õhtul sadas korralikult. Õueminek oli seega välistatud, näis mis tänane toob... Hommikul tõi ta igatahes udu, mis oli nii paks, et 25 meetri peale polnud midagi näha. Polegi varem sellises ühtlases hämus sõitnud. Oli ka õpetlik, leidsin üles kus udutuled asuvad ja puha.
Samas, peab mainima mõnede jalakäijate kuritegelikku pohhuismi või mis iganes see ka pole, astuda sellise uduga posti varjust läheneva auto ette...loomulikult ikka kapuuts ka peas.:)
Kuigi jopesid ei ole olnud veel põhjust välja otsida ja ilmad on mahedad, päiksega päris suvised, siis kassid magavad juba teist nädalat toas. Konservatiivsema loomuga Härra Tibu on omaniku õigusega tagasi võtnud oma jalutsikrundi ja Proua Muri lõbustab end huvitavates kohtades magamisega (Pokumehe reisimärsil, madratsikastis, pillikummutil mandoliini ja viiuli vahel, kuivama pandud pihlakamarjade peal). Usun, et õhtuti on meie kirjul kassil lausa probleem - kuhu küll täna võiks magama minna?:)

Turist

Proua Muri laupäevase uinaku verandal katkestas lumivalge võõras, kes kõhkleva sammuga läbi siilkübarate kahistas. Tema saba oli nagu vausulg ja ta ületas kastest takistusriba ülimalt pepsil ilmel. Proua Muri saatis valget kõutsi pika pilguga ja magas külmalt edasi...sedavärvi kasse ei ole olemas ja paljugi mida unes nähakse. Teist korda sattus Isand Lumivalgele peale Härra Tibu. Võõras isakass jõllas mesitaru avast sisse. Ulatus kõrguse poolest just parajasti vaatama ning muudkui uudistas, tõstis kõhklemisi käppagi, aga loobus siis, heasüdamlikud mummid lendasid tarusse ja sealt välja, kahelt poolt vurrulist takistust...Härra Tibu turi tõmbles seda nähes valulikult. Mesiniku kass teab mis juhtub kui kõike käppida. Seekord ei juhtunud siiski midagi ja võõras jalutas hajameelselt elupuudesse.
Kuna uustulnukal oli palju ringi käia ja uudistada, siis komistas ta varem või hiljem vana Arturi peale (kes on alati arvanud, et ta on terve kvartali kunn). Artur võttis kohe kõva laulu üles. Kuna jorinat jätkus pikemalt, läksin kaema, et mis siis nüüd lahti on. Isand Lumivalge istus vaikselt Arturi ees, täis sisemist väärikust ja ning kuulas pisut imestunud näoga a la "ma näen, et teile, mu härra, meeldib laulda...mulle näib". Artur oli teise sobimatust käitumisest täitsa närvis ja lõugas veel kõvemini. Tavaliselt vastatakse laulule lauluga ja kui ooperist küllalt saab, siis läheb löömaks. Näib, et Isand Lumivalge ei teadnud, mis on lööma (kisma, kakelung, lahinguhaavad jne.).
Kuna kassidel on territooriumid üsna rangelt ära jagatud, siis nähti valget uustulnukat paar tundi hiljem  Proua Muri jäise pilgu haardes, kes talle valjult vuntsidesse üürgas. "Te olete siin kõik nii musikaalsed..." võis valge võõra hämmeldunud näost välja lugeda. Muri läks aina vihasemaks. "Teate...proua, ma ei ole seda ilu ära teeninud." Ja lõpuni väärikaks jäädes keeras ta harpüiaks moonduvale emakassile selja ning...lihtsalt lahkus. Muri jäi talle rumala näoga järele vaatama.
Õhtul hakkas Härra Tibu verandal laulma. Põhjuseks oli ikka seesama valge, kes meile külla tahtis tulla. Kuna Tibul on liiga hea süda, et kellegile tappa anda, siis lasin tal laulda ja kutsusin võõrast edasi astuma. Ei ole vaja, et teine lävel uudishimust otsad annab.:) Tuppa ta ei tulnud, vaatas pika kaelaga (ma ei ole kunagi NII pikka kaela näinud) minust mööda toa poole ja imes infi nagu käsn. Vaatas mullegi pikalt otsa. Tema silmis oli uskumatult palju uudishimu ja lihtsameelsust. Turist mis turist.:) Kui keegi juhtub olema Terry Pratchetti lugenud....:)

Pühapäev, see suve viimane.

Lugematud seeneorgia pildid lõunaosariikidest ajasid põhjalased puhta närvi. :) Kohemaid sai ka ise metsa kaabitud, küll kuusikusse, rappa ja salumetsa, aga meite kandis on sellel aastal ikaldus - isegi kitsemampleid polnud. Küla räägib küll võitatikatest, keda hulgani koos nähtud ja korjatud, aga meitel ei olnud au neid mitte trehvata.

Seega piirdus saak vaid paari tatika, puraviku, peotäie liimikute ja pilvikutega. Üks tõmmuriisikas ja kolm männiriisikat ka.

Seevastu on pihlakaid nagu putru. Kõikjal kuhu vaatad, punab neid vastu. Ühel kenal päeval võtan ma ennast kokku ja teen natuke pihlakatarretist.

Aias on hilissuvi. Floksid, siilkübarad, kipslilled ja alustab varane krüsanteem.

Kuivalembeste kivilataimede kahepalgelisus hämmastab jätkuvalt. Ülivihmase kevadsuve järel oleks pidanud see areaal kängu jääma või miskit, aga võta näpust! Vastu vaatab rammusate täissöönud taimede kooslus, nad on veel üksteisega segunenud ja lõbusalt  igasse kanti laiali roomanud. Nõmmkannid, kaderohi, villane liivatee, alpi erinnos, kevadikud ja aubrieeta kikerdavad kruusal ja kui aus olla, siis see oligi mu eesmärk - saavutada looduslikule lähedane sundimatus paari ilusa kivi ümbruses (ilma umbrohuta).

Alpikaljul on nüüd ka selgunud kes seal elada tahab ja kes mitte. Näiteks  kullerkupud paistavad olevat arvamusel, et seal on hea kus neid ei ole. Näsiniin seevastu näeb äärmiselt mürgine ja elujõuline välja, on mitu oksa kasvatanud ja näitab lehtedel toredat tumerohelist värvi. 

Kõik muud pisikivirikud on elus ja edenenud, kes rohkem, kes vähem, aga eks kevad näitab juba põhjalikumalt, et kuda ja mis. 

Viimane aeg on veidi iiriseid ümber paigutada ja mägisibulad mulda saada. Sellega täna põhiliselt tegelengi.

Puudelõhkujate AÜ on eesaias metsikut tööd teinud ja üle hulga aja pääseb kompostikastile ligi. Ja mõnedele peenardele ka. Täna on viimane meevõtmise päev.
Edulugudest niipalju, et kevadel tellitud silmik-metspipar andis peale peenrasse istutamist otsad, aga kui varjukivirikke lahti harutasin, siis leidsin kaks väga ilusat lehte, ta on siiski elus!:)
Ja Soldanella villosa taim paistis ka väga rõõmus ja elujõuline olevat.

Varahommikul pilves mahe tuuleta pluss 7, õhuniiskus suur, päeval päike mõõduka pilvitusega ja pluss 17.
Kivila koos teerajaga, mis tegelikkuses sugugi nii lai ei näi olevat.

Ja tagantpoolt ka.

Kuivalembed taimed armastavad millegipärast vihmaseid suvesid.:)

Alpikaljul on märgata juurdekasvu.

Ahtalehise punanupu graatsiline kummardus.

Kõige paremini kasvab vaipsasik kivipraos.

Mägisibulad ei mahuks enam oma ümbrikesse ära.

Väga väikese hosta väga suur õis. Teeny-Weeny Bikini.

Hostapeenra rajamine on nagu ühepajatoidu tegemine, sellega lihtsalt ei ole võimalik bambusesse panna. Nad sobivad igal juhul kokku ja aias on vähemalt üks kooslus millega aednik täiesti rahule näib jäävat.:)

Vihm on neljandat päeva...

Hommik: No sajab. Hommikul tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun autosse, sõidan tööle, kojamehed siblivad nii, et klaas hõõgub, rataste alt paiskub külgedele kaks veetiiba...Õhtul täpselt sama, ainult, et vastupidises suunas, kodu poole. Vihmavariatsioonid vahelduvad päeva jooksul mitu korda: uduvihm, mõõdukas seenekas, ähvardav pilvitus ilma sajuta, salakavalad märgpilved siis kui päike paistab, padukas, ühtlane laussadu, alatu viltusadu tugeva tuulega igast suunast, tugev alatu viltusadu tugeva tuulega igast suunast jne.
Tänan. Aitab. Aed on juba kastetud...tahaks nüüd juba istutama pääseda. Aga soovunelmaid on aednikul alati nagu varrukast võtta.:)
Eile tundus hetkeks, et nüüd on see hetk kus ma saan veidi rohida, aga tühjagi. Kui ämbrid olid kokku otsitud, kindad kätte tõmmatud, siis hakkas progresseeruvas joones tibutama ja  varsti sadas juba solinal.
Paistab, et täna on parem päev.:) Päike hakkab pilvede vahelt aina rohkem välja paistma.
Komistasin koduteel neljale sibulapakile. Need on tulbid `Fire Of Love`, `Concerto`ja õrn ülane `Lord Lieutenant` ning Crocus tommasianus roseus. Kevad ilma sibullilledeta pole miskine kevad ja olgu neid ikka kohe paksult.:)

Eile ja täna.

Eile sain oma isu küll täis sõita.:)
Plaanisin alguses lihtsalt ainult näsiniineseemnetele järgi minna, aga järjest tuli muudkui häid mõtteid juurde. Lõppkokkuvõttes jõudsime õhtu jooksul ära vaadata Köögikata väikse armsa aia ja pärast seda veel savikojaski oma teosed ära glasuurida. Tänud Katale ja Kadakale.:)
Kata aed on pisike kuid liigirikas ja igal pool taimede juures vaatavad vastu ühtemoodi tumedad veerised kuhu valges ilukirjas peale maalitud taime nimi. Mereroosimarjamoosi põõsad olid marju täis ja punerdasid uhkelt. Kibuvitsa on aias muidugi raske hillitseda, aga midagi pole öelda, ilus on ta, sunnik, ilus.:) Üldisemalt ringi vaadates oli Katal kõike - puid, põõsaid, okaspuid, püsikuid, suvikuid. Isegi varjuaed oli esindatud.
Ja loomulikult saime osa ka Kata küpsetuskunstist. See pitsa oli tõesti maailma parim.:)
Täna võtsin üle hulga aja aia ette. August on jälle see aeg kus tohib üht-teist jälle ümber tõsta ja mis seal salata, umbrohi on ka peale vihmast nädalat päevakorda kerkinud.
Lihvisin kivilat, istutasin sibulaid maha ja tõstsin tihedaks muutunud kohtades mõne laiutaja välja. Päris põnev osa oli ka sügiskülv. Pottidesse läksid näsiniined ja pisipihlaka seemned. Plaanin veel panna ka karatau lauku ja kribulille. Eks näis, mis homme toob. Tahaks varjutaimede nurga veidi ümber teha ja tagaaia peenart kõpitseda. Ehk on lahkelt homseks lubatud vihmade vahel ka mõni paus...

Meremaa kaunitel kallastel

Vahepeal olid pühad ja pole midagi paremat kui võtta peale päevatööd aeg maha, laadida magamiskotid, pillid ja õlled autosse, ning...ratsutada loojangusse.:)
Meremaal on alati taevad pilvitumad, meri sinisem ja muru...murust ma üldse ei räägigi. See on alati akuraat, 5 cm kõrge ja hoolega väetatud. Pole ka midagi imestada, sest pügatakse nii öösel kui päeval. Meremaal oli pidu, hea seltskond, kolm pillimeest ja Solist. Oh, neid vanu häid laule...Kaifkaifkaif:D
Läksin vahepeal öist merd nuusutama. Tagasiteel lähenes hoogsalt miski, mis oli kottpimedusest tunduvalt tihedam, paksud mokad tegid juustes kõrvu otsides klop-klop ja ma sain aru, et kui ta oleks olnud pahuramas tujus, siis ehk...Aga sügamise vastu on kõik hobused nõrgad ja ta läks varsti tagasi muru pügama.
Kui koht vabaks jäi, sammus ka Paula hoogsalt ligi, et oma doos krõhvitsemist kätte saada.
See võib ollagi neil selline oma väike lõbu, tulla pimedas peale ja vaadata kas porgandit on. Kui ei ole, siis sügad nagu jaksad.:)
Iiri hundikoerad on hobustest natuke väiksemad ja kuigi ma olen neid korduvalt näinud, ei suuda ikka veel täiesti imestusvabalt silmitseda. NII suur, NII eriline, NII huvitavate tõprahalli varjunditega, NII hea ja issandkuiistubsiisonpealauasistujagaühekõrgusel!!!...jne. See oli siis isand Tullamoore`i kohta, aga De-Dee oli habras ja graatsiline nagu haldjakoer ja hoidis rohkem omaette. On ikka üks väga eriline ja sümpaatiline koeratõug.
Ja mopsi kutsikad! Mopsiemand ise oli väga rahulolev ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Pisipere miniatuursed tumedad molukesed olid täpselt sama voldilised kui emal, ainult väga-väga väikesed.
Meremaal läheb aeg ruttu. Hommikul olid mõnusad kohvihetked kerges meretuules ja siis tänud pererahvale ja kodu poole tagasi.
Kodus jälle kompsud näppu ja padavai Lapse sünnale. Tagasi jõudsime täpselt lipu langetamise ajaks.:)