Hea raamat

Siri Hustvedt "Meesteta suvi".
Empaatiline suhteromaan armastusest ja purunenud tunnetest. Poetess Mia teadurist abikaasa armub oma tunduvalt nooremasse naiskolleegi ning kolib ühel kenal päeval kodust minema. Järsku on 30 aastat ühist elu ja kokku kasvamist tühistunud eimillekski ning Mia närvid ei pea vastu. Ta sattub hullumajja. Tasapisi lapitakse ta reaalsus seal jälle kokku ning naine otsustab alustada uut elu. Ta läheb taastuma oma lapsepõlve kodukanti, üürib seal terveks suveks väikese elamise, annab kohalikele tüdrukutele kirjanduskoolitust, suhtleb oma tütre ja emaga ning laseb ajal ennast ravitseda. Selgub, et aeg teeb seda tõepoolest. Abikaasa uus armastus lõpeb krahhiga, sest selgub, et mis eemalt kena, see ei ole koos elama hakates seda sugugi mitte ning noor armuke tõstab taadikese tänavale. Virelenud mõnda aega hotellis, hakkab mees oma endise naisega uuesti kontakti otsima. Peaks ju olema happy end, kuid kas ikka on? Möödunud on terve pikk suvi.
Hea huumoriga mõtisklev stoori pikkadeks pimedateks õhtuteks.:)

Suhted vol 4 ja süvenev sügis

Härra Tibu on aru saanud, et Bond on täitsa lahe kutt ja ei kaabi enam solvunult teisele korrusele kui kassipoega oma "krundil" magamas näeb. Siis võtab ta endale lihtsalt järgmise sooja koha. Aeg-ajalt teevad nad kohmakaid katseid veidi mängida. Mulle näib, et isegi Tibu algatusel (kes ei tahaks siis endale väikeste ja nõrkade küüntega poksikotti:), kuid varasemast üht-teist mäletav Bond ei usalda, varjub tavaliselt selili trepiastme alla ja kaitseb kõige nelja käpaga. Kuna susinat kuulda pole olnud, siis näib, et ta ei karda, on lihtsalt igaks juhuks ettevaatlik. Paistab, et Härra Tibu saab endale tulevikus võimsa maadluskaaslase ja ma parem ei kujuta ette kuidas nad kevadel raginal üle mu harulduste rulluvad. Kaklusemängud on kasside lemmikmängud. Enamasti. Proua Muri geenid paistavad sellise lihtsa maameeste lõbustuse jaoks liiga peened olevat, kuid eks vahel libastu temagi.
Omamoodi toredad on ka Bondi kohmakad ja taktitundelised katsed meid öösel üles ajada, et õue pääseda. Õieti ei oska ju ka...Ta ronib magajale oma pisikese vaevalt kilose kaaluga turjale, tallab ringi, nurrub imearmsalt ja teeb massaaži. No mis saab paadunud kassipidajal sellise malbe kohtlemise vastu olla? Heal juhul hakkab nunnumeeter korraks tööle ja juba ta põõnabki edasi. Sest olgem ausad, see ei ole mingi hüpe kapi otsast makku või psühhedeelne mittenägumine peatsis, mida siin mõned teatavasti harrastavad. Aga vanemate kasside äratusvõtted on ka aegade jooksul filigraansuseni lihvitud ja nad teavad mis tõeliselt äratab. Lõpuks Bondike ohkab, kobib voodist maha ja otsustab kassikasti kasuks.
Peale öökülmaturneed on aias peaaegu kogu õitsemistegevus lakanud ja kõik lehtsed puud-põõsad oma kasukast vabanenud. Peale hiina õisenela, astelpaju ja Alberti kuslapuu. Nemad on viimased kangekaelsed.
Uhiuus mägimätaste eluala kesk sügiselaga.

Ja teiselt poolt ka.

Meite mägitähk (Orostachys chinese oli tema nimi potisildil, kuid googeldades sattusin teistsugusele nimevariandile - Orostachys iwarenge `Chinese Dunce`s`). Lootust talve üleelamiseks on, sest peale miinus üheksat ja teisi öökülmaöid, et ole tema juures mingeid muutusi näha.

Kassipoega on väga raske ehk üsna võimatu olnud pildi peale saada, sest ta on pidevas liikumises. Pika peale õnnestus tabada ometi üks paraadpildi vääriline. Saage tuttavaks, Bond. James Bond.:)

Ja mõnikord unustavad nad oma pokkerinäo.:) Bond on üllatunud, sest ta arvas, et tooli seljatoe alt ei saa pildistada.

Väga ilusad ilmad.

Hingematvalt. Päike, ere, kuid leige, karge tuul, külmunud maapind ei jõuagi ära sulada. Ja mul on tunne, et ma kaabin orhideede pealt selle üleliigse 5 cm pinnast ära hoopis kevadel. Viskasin lehti ka veel peale ja las nemad olla...sest täna öösel käis Urr.
Praegu on tõesti selline aialõpetamise meeleolu. Oli küll ilus ilm, aga tegin eile hoopis toas nõelatööd ja läksin välja ainult Kiskjasiili jaoks Orostachist pildistama. Ja teisi asju ka, mis silma hakkasid...väga ei hakanudki.  Sügisesed pisikrookused on keegi tark tüdruk kevadel sellisesse kohta istutanud kuhu sügisel päike enam üldse ei ulatu. Ju paistis kevadel see koht nii päikseline. :) Nii, et sel sügisel ongi sellised püsisuletud krookuseõied peenras.
Täna hommikul enne päiksetõusu 9,3 miinust.
Näis, kas võttis ka kanarbikulehise ja vitsastri ka ära...Nende õied ei jõudnud veel avaneda. Taevassinine aster õitses eile täies ilus.

Suhted vol 3

Härra Tibu oli end juba diivanil sisse seadnud. Tagurdanud ennast õdusasse koopasse tekisiilude vahel nii, et ainult pea ja käpad välja paistsid. Mõ-õnus. Uni ka juba tuli. Ja siis tulime meie. Mina raamatuga pärastlõunaunele ja rõõmsalt nurruv Bond kellel on kõigi seltskonnast alati säravalt hea meel. Aga kuna Bond pole veel teismelinegi, siis käib tal aeg-ajalt tissitusk peal. See võib teda tabada suvalisel hetkel. Tavaliselt haarab kassipoeg padjast, tekist või kellestki, langeb transsi, sõtkub kõige nelja käpaga ja kujutab ette, et on veel imik. Kuna Härra Tibu oli teki sees, siis ei jaganud Bond matsu, haaras kõige tekiga Härra Tibu kõvasti kaissu ja kukkus sõtkuma. Härra Tibu näole ilmus tohutu kimbatus, selline nägu võib olla näiteks Rooma Paavstil kui ta Taevase Rahu väljakul kõnet pidades avastab oma ametirüü taskust järsku viiekilose küüliku. No ei või olla! Mis toimub? Teinud taha vaadates kindlaks, milles on asi (Kuulge, see on ju TÄIESTI nilbe!!!), otsustas Härra Tibu jätta oma mugava pesa ja evakueeruda. Aga siis jäi kade kass mind silmitsema. Kui ma ära lähen, siis jääb perenaine selle väikese vastiku pugejaga kahekesi. Ei! Härra Tibu ei jätnud lahinguvälja seekord maha. Ta väljus tekinutsakust vihase täpsushüppega, maandus diivaniserval teisel poole mind, plaasterdus sinna ja uinus peaaegu silmapilkselt uuesti. Bond vaatas talle vääga pika kaelaga järele, aga järgi ei läinud. Täitsa huvitav kumb see nüüd oli, kas eluisu või taktitunne?:)

Ikka talve poole

Reedene päikesesse uppunud aiamaastik kutsus kangesti teist osa "konstruktorist" kokku panema. Lohistasin rajatise juurde liivakotid, moreeniämbrid ja mulla ning hakkasin neid kokku segama. Kivid olid juba varem paika pandud. Peale viite ämbrit "segu" hakkas me alpimaastiku teine pool kah ilmet võtma. Istutasin Kristiinest viimati toodud mättad maha ja raputasin kõigi ümber jämedamat sõelutud kruusa. Meie kandi nurrtotud ei armasta munakivide peal käia ja siinkandis aitab jäme kruus kassitekkelise kahju vastu. Kui juba kruusakiht peal, siis keegi enam ei puutu. Ning pühapäevasele koerailmale olen ma lausa tänulik, sest see kastis ja loksutas kõik paika mis vaja, pinnase tihendamisest rääkimata.
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad. Kuigi aias oleks vaja rohida ja pealseid lõigata, ei taha enne midagi teha kui korralik külm üle käib, pärast üks koristamine. Tõmbusin urgu. Parandasin katkiseid asju, lugesin ja naersin kaks päeva nagu hüään vaadates dr. Martini nägemata osi. Võrratu situatsioonikoomika!:) Soovitan soojalt seda sarja kui DVD-na kuskil müüakse.
Laupäeval käisin Bondi perenaisele sukanõela viimas. Asi on nüüd ametlik. Aga kassike seab oma elu ikka nii nagu tema tahab. Kuigi ta peatub lõviosa nädalast meil, on tema kalendris mõistatuslikke äraolekuid. Kolme päeva pärast tuleb ta näiteks jälle, viskub padjule nagu lord ja nurrub, nurrub, nurrub...Ning muutub paari päeva pärast ühtäkki taas rahutuks, küsib välja ja kaob nagu mutiurgu. Kindlasti käib ta vahepeal ka sünnikodus, kuid mul on tunne, et me ei ole oma kvartalis ainsad selle musta kassi poolt ärataltsutatud konserviavajad.:)
Kuigi tegelikult armastab Bond üle kõige liha. Kui Muri ja Tibu nõuavad, et see enne väikseteks tükkideks lõigataks, siis Bondis ärkab liha lõhna tundes tõeline elajas. Sõna otseses mõttes. Hoidsin sügavalt magava kassipoja nina ees pekist lihasuutäit, ninakene hakkas käima, silmad plaksatasid lahti ja siis ta tuli. Välkkiirelt  nagu väike must krokodill, lõuad tegid laks-laks-laks! Ja isegi kui mul oligi alguses plaan ta lihalõhnaga ainult üles ajada ja pärast praad parajateks paladeks lõigata, siis ei tulnud sellest midagi välja. Ta andis täiesti ühemõtteliselt mõista, et saab käntsakaga ise hakkama ja sai ka.
Pühapäeval oli Jõgeva kandis ja mujalmaal sadanud esimest lobjakat. Meie kandis oli vihmas ja tuules pluss kolm, kuid auto prääksus linnasõidul terve tee võimalikust jääohust.

Juured. 1977.

Kui kogu soojus on koos metshanedega lõunasse lennanud ja akende kallal logistavad öösiti kõledad tuuled siis on hingede aeg käes. See tähendab raagus metsi, vihma lõputut rüma või kargeid metalseid hommikuid leige päikese ja väga sinise taevaga, mille all hääled kaugele kostavad. See tähendab külmunud maapinna kohmetanud lõhna, millesse lõikub pliidialuse tulehakatise magus suitsuving. Ja kusagil teisel pool jõge haugub Karuse vana koer, muudkui haugub ja haugub. Ei tea mis see peaks küll tähendama..."Midägi ta`i tähenda, va krantsirajakal jälle jooksuaig, ei sie sikk ka väsi" kohmab vanaema möödaminnes.
"Ja missa vahhid, silm pikal, tule kanu kitkuma, enne ku är` jahtuva!" Maaelu on tööelu ja maaelu on mis lonkab see käib ja maaelu annab leiva lauale. Siin on asjad väga lihtsad. Löön tagamaade ukse kinni,  lähen memme järel saunakööki, seon põlle ette ja hakkan eluleiget kukekeret sulgedest puhtaks noppima. Paku peal lakub kass maia näoga verejälgi. Memm arutab kas teha suppi "kardulatega" või "makaroonidega".
Sauna paokil uksest hingab veel kaselehelõhnalist sooja ja põrand on puhtaks pühitud. Eile oli saunapäev.

Pisibond

Ta istub (väga ilusasti!) su ees põrandal ja vaatab sulle otse silma. Nagu võrdne võrdsele. Öömust miniatuurne molukene on arukas ja juurdlev, merevaigukollased silmad põhjatud nagu igavik ning neis on üks tume täpp igivana tarkust, mis paneb su selle pisikese olevuse ette kükitama ja küsima "Mis sul mureks on?"
Aga temal ei ole midagi mureks, ta jätab oma liiga targa oleku, paneb pealae maha ning teeb nurrmootori mürina saatel kohmaka kukerpalli ning sa võiksid juba võtta selle nöörijupi ja temaga mängima hakata, kuidas sa siis OMETI ei taipa!