Soe ja peaaegu paradiislik, viimane aprill.

Eile võis juba toariietega õues olla, tõsi, mitte just kaua, sest tuuleke oli veel kõle.
Tii nimetu krookus on võrratut tumekollast värvi ja õitseb kaua. Väga väärt sort.:)

Kurkide toas kasvatamise idee oli rohkem niisugune katsetuse moodi, asi, et proovida ju ikka võib kuid täiesti ootamatult hakkasid nad metsiku mühinaga kasvama ja nüüd on peenrast saanud kardin.

Ja kardin on pisikesi kurke täis. Appi, mis nüüd saab, kas peaksin taimede otsi kärpima, kas taimed jõuavad kõiki neid kurke ära kanda kui latv kogu aeg ülespoole roomab?

Eile oli imeline suveilm (pluss pisike kõle tuulevine), kogu majarahvas askeldas aias, abiaednik ka oblikate vahel poseerimas.

Plehku pannud sinilillepoeg. Emapuhmik on kümne meetri kaugusel, aga tema on pisike ja häppi.:)

Asukohavahetus meelitas sibulatest õied välja. Äkki meil on siiski lootust mõne vastupidavama nartsissisordiga? Heleni `Rip Van Winkle`. On ikka ilus küll.:)

Kerapriimulad. Esimene on `Rubiin`. Reaalis on natuke rubiinim kui fotol.

`Alba`

Tumeroosa lopsakas seemik.

Ja heleroosa iidne kohalik sort. Reaalis beebiroosa.

Minu kobarhüatsindid (Tulp on tulp lillevälja võrdluseks.:)

Maadjas litterhein on kõige armsam umbrohi, keda eales nähtud. Ta leiab endale kõige kummalisemaid kohti ja vahel ma mõtlen, et kas siingi pole äkki sipelgad mängus?

Tulipa `Concerto`

Ülle valge sinilille värv osutus põnevaks helesinise varjundiga tooniks. Äkki ongi valged sinililled puhkedes sinakad ja alles pärast pleekuvad valgeks? 

Vastaklehine kivirik on koha omaks võtnud. Eelmise kevade leid Kristiinest.

Tulipa `Fire Of Love` lehed on õitetagi kenad.

Mõtlesin, et nii ilusaid tulpe võiks veelgi rohkem olla. ostsin sügisel JP-st suure paki sibulaid, aga kui pealsed välja tulid, siis selgus, et `Fire Of Love`ei ole nad mitte. Huvitav, mis sordil võiks sellised lehed olla?

Põnev sordivahe mugul-murtudsüdamete juures. Üks on tumedama lehega ja pisut varasem. Üks on Edroni oma ja teine taimevahetusest, aga kumb on kumb, enam ei tea.

Katsetus Turkmeeni tulpidega. Tagumised on Dagne omad ja eespool Imede Aia kolm. Mõlemad kasvasid ühekõrguseks. Ilmselt mõjutab ka mulla koostis kasvukõrgust. Imede Aias oli väga põnevalt madal ja dekoratiivne tulbipuhmik, peaaegu mätas.

Üheks suuremaks kordaminekuks võib lugeda Jeffersoonia kodustamist, sest meil talle lihtsalt ei meeldinud ja kõik. Ei tea mitmes katse. Lõpuks siis ometi.:)

Seda taime peab luubiga vaatama. Gentiana orbiculare. Taime endaga võrreldes on õis täitsa suur.:)

Kohe avaneb ka üks tumesinine idahüatsint. Juba need pungad on nii põnevat värvi.

Meie karukellad peenras veel ei õitse, aga Kristiines käies ei suutnud seda säravat punast õit mitte ostmata jätta.:)

Kaunis ja lihtne pidada, isetulnud Julia priimula.

Kui kiitma hakkad, keerab ilm ära.

Kohe kui olin vajutanud eelmise postituse nuppu, hakkas lund sadama. Mitte niisama natuke vaid sadas kohe südamest. Kõik oli vastikult valge. Püüdsin mitte õue vaadata. Ega aprillis vist ilma lumeta ei pääsegi. Vähemalt meil, Külmakandis.
Tõesti jäle.
Õnneks sulas SEE kohe samal õhtul ära.
Iga halva asja juures tuleks otsida ka positiivseid nüansse...jah, ka siin on need täiesti olemas. Taimedele on selline kevadlobjakas heaks väetiseks ja Sündinud Vabana Bond ei vahi enam nii palju "metsa" poole. Sest olgem ausad, kui sul on valida isikliku turvalise pesaga sooja toa ja puuriida tõmbetuules asuva pelgupaiga vahel, kust iga hetk võib läbi astuda meie kvartali kõutside kaklusklubi president, siis valib iga mõistusega olevus esimese. Mõistus paistab tasapisi Bondile tagasi tulevat. Aega läheb, asja saab. Käpp paraneb. Julgeme kassiisandat nüüd juba ka päeval ja õhtupoolegi välja lasta, sest õhtuks tuleb ta alati ise tuppa. Tänu ilgele ilmale veidi ehk ka.:)
Tahaks väga, et ta koduneks ja rahuneks, sest kõige selle kõutsinduse all on ta tegelikult üks peenetundeline ja õrna hingega olevus.

Aiane nädalavahetus.

Olen kevadega ülimalt rahul. Ühtlane soojenemine, järske tagasilangusi (aprillilund) pole olnud ja tulpide julgetest ninakestest on tänaseks juba mõned õied saanud. Üleeile tegi Turkmeeni tulp silmad lahti. Täna on need kinni, sest sajab.
Soojemas nurgakeses sirutab ennast välja esimene kerapriimula.
Blogiwärk annab tegelikult hea võimaluse kevadeid kõrvuti panna.:) Võrreldes eelmise aasta blogi piltidega on näha kuidas roosaõieline kivirik on palju suuremaks kasvanud, kuidas topeltõielisel sinilillel on palju rohkem õisi ja kui võimsaks on  taim tänavuseks saanud.
Reedel jäi tööpäevast niipalju auru üle, et vuhisesin peale tööd ämbriga aeda. Õigemini, terve komplekti tööriistade ja potsikutega. Jumalatelillele happelist turbamulda, äärispriimulale lubjakiviklibu, teistele tavalist komposti. Ja kõik sinised scillad, võililled ja muud umbrohud peenrast välja. Lohkudesse komposti jne. See on niisugune kevadine posserdamine.
Tänavu on see teine rohimine.
Asja käigus ilmnes igasuguseid fakte. Vaipsasik ei ole hävinud. Paekivide vahel roomanud stooloneid uurides selgub, et alumised on elus. Ja ka oganupp julgeb mõne lehekese lahti teha. Aga mägisibulaid hävib ükshaaval edasi. Talvise liigniiskusneeduse jätk. Viimati läksid ära Happy ja Pacific Blue Ice. Korjasin peenrast veel mõned kahtlusalused pottidesse kosuma. Parem karta kui kahetseda.
Huvitav moment oli Gentiana orbicularega: pisike mägilane alpikaljul arvas, et november võib sobida õitsemiseks ja tegi õie. Ühel päiksepaistelisel päeval nägin seda isegi avatuna. Siis tulid pakased ja lumi. Kui lumi ära sulas, algas pikk sula, mis lõppes jälle mõningate lumede ja külmadega. Siiamaani mägilane magas, aga 20. aprilli paiku arvas ta et on jälle piisavalt sobiv kliima ja tegi oma kauahoitud õie jälle lahti, et korralikult lõpuni õitseda.
Mõnusad aiahetked - istutamine, kärpimine, nimesiltide värskendamine. Kaks pikkade vurrudega abiaednikku kössitavad (üksteisest väärikasse kaugusse hoidudes) mu läheduses. Kaks musta kassi mustal mullal. Must värv on umbes sama nüansirikas kui valge, sest kõik kolm musta on erinevad.:)
Üle kõige heljub näsiniinelõhnane tuul...
Illustratsioone pole, sest fotokas pani pildi tasku ja ma ei leidnud akulaadijat üles. Kui leian, saab pildid ka.

Alpikalju kribumajanduse kaardistamine

Siit tuleb pikem jutt puhtalt alpitaimehuvilistele. On tulnud signaale, et võiks lahti kirjutada mis ometi kasvab sellel salapärasel alpikaljul. Hea küll. Kuna vihm midagi muud eriti teha ei lasknud, siis võtsin pühapäeval selle asja ette ja kaardistasin alpikalju ära. Mõnevõrra abitu sai see pongestus ehk olema, kõiki taimi nimetada ei jõudnud ja kindlasti on nimedes vigu. Samas on väga hea, et sai tehtud ja üles võetud, sest tasapisi hakkas ka endal ülevaade ära kaduma, eriti peale talve kui sildid rändama kippunud jne. Nüüd on jälle pilt selge.:)
Alpikalju ise on veel noor - kõigest aasta vana, ta on ehitatud Tšehhi kiviktaimlat eeskujuks võttes, kuid stiilipuhas ei ole ja näeb välja nii:

Sellel istutusalal kasvab umbes 130 taksonit, kõige kõrgem neist on Dalmaatsia mikromeeria, mis õitsedes 20 cm-ni küünitub, aga muidu üsna tagasihoidlik minipõõsake on. Kõige väiksemaid taimi on palju, et siis tegelikult enamik. Ja lisaks veel mägisibulad.
Aga alustame algusest, ehk astelpaju alt. Vasakpoolne serv.

Astelpaju tüvest tagapool asuvad Tii aia elupuu, jugapuu ja Spiraea jap. seemik, Thujopsis dolabrata pistoksataim. Tüvest vasakul on arendsi kivirik, temast allpool kaks Mõdriku nelki. Keskel kasvav roheline rosett on Ranunculus alpestris. Temast vasakule vaadates on valge kivinukk, mille teisel küljel kasvab rukkilillesinine lauk. Aga kui vaadata ranunculusest üles, siis seal on minikasvuline Ulmus parviflora, kivist paremal on pukspuu, pukspuust allapoole on kolm pesa Farreri kuldjuurt, hall pässakas on Vallishi aruhein ja parematel päevadel on ta üsna sinine. Ei ole vist vaja mainida, et praegu pole tema parimad päevad. Piisab kui öelda, et elu on sees. Loodame paremat.
Parem pool:

Astelpaju all, taga on Polygonatum hookerii, kes ei ole veel välja tulnud. Kui ei tule ka, siis rohkem ei ürita, see oli mu kolmas katse teda meil kasvama saada. Ääre peal on Ülle nelgiseemikud, nende kõrval see rohelisem tutike on Campanula ciliata. Astelpaju all on hiina emajuur ja mägisibul `Elf` .
Aga juba tekkib kirjelduses lünki, kribusid on liiga palju, osad neist on nähtavad vaid lähedalt vaadates. Igatahes põnev on.:) Astelpaju all on Daphne hendersonii `Kath Dryden`
Järgmine viil, vasak pool:

Pisike roheline kribu vasakul keskel on Prostranthera cuneata, üle kivi paremal pesitseb pisilobeelia, kes jäi selle sandi talvega ellu, temast paremal on saxifraga `Haagi`, kellel kena lopsakas kasukas, aga õitseda ei taha, veel paremale üle kivi on harilik kuusk `Nana`, mägisibul `Rotsteinslese` ning kuusest allapoole mägisibul `Sioux`, üle kivi paremal elab Arendsi kiviriku sort.
Parem pool:

Suhteliselt keskel on Daphne arbusto, temast paremal Arendsi kiviriku sort (suur heleroheline laik), temast paremal ja peal on erinevad nõmmkannid. Daphne arbustost vasakul on Saxifraga marginata ssp. rocheliana. Tume mägisibul paremal ülal on `Tokajense`.
Rohelaigust allpool on Grassula milfordiae, tollest vasakul roosaõieline saxifraga kultivar jne.
Tegelikult jäid ikka mõned nimed vahelt ära. :)
Vasak pool:

Keskel ülal on mägisibul `Sioux`, tema all mägisibul `Pilatus`, temast all paremal peaks olema torkav kivirik. Keskel vasakul imepisike roheline tutike on Azorella lykopoides, temast ülevalpool Physaria alpina ja kusagil seal on ka Phlox Kelsey. Azorella lykopoidesest allapoole ja veidi vasakule jääb väike aare, mägisibul `Goldsternshen`(tervitused Tistoule!:).
Ja parem pool:

Vasakul keskel on Dalmaatsia mikromeeria. Temast paremal mägisibul Sha-Uri, temast paremal Itaalia kelluka jäänused, veel premale mägisibul `Little Miss Sunshine`ja `Chilly Pepper`. Kui viimase juurest pilguga päris üles liikuda, siis väike hall nupsuke on Saxifraga grisebachii ja natuke allpool mägisibulad Hey-Hey, Hordubal ja Chocolate Pepper. Roosaõielisest kivirikust allapoole kasvab kolme kivikese vahel Taivi aia aare, mägisibul `Bedivere Cristata`.
Veel paar viilu, vasak:

Vasakul keskel sinakashall on Mõdriku nelk, temast natuke allapoole keskel on Saxifraga X Boydii, `Penelope`, üle kivi paremale on jälle Mõdriku nelk, all keskel on mägisibul Sparkler ja temast paremal Campanula rainieri (kes läks kasvama, talvitus hästi ja kellest paistab tulevikus paras nuhtlus saama:). 

Eelmisel pildil on vasakul keskel Saxifraga longifolia, temast paremal mägisibul `Beatles Memory`, , siis Saxifraga `Cooloc Gem`´, nõmmkann ja lehvikjas kurekell. Kurekellast ülalpool on väga kaunis Spiraea Jap. `Magic Carpet` Tii aiast, Sax. longifoliast allpool on Minuartia stellata.

Keskel, paremal on nimetu kukehari oranzides toonides (tervitused Tiiale!:), kivi taga vasakul keskel on peidus Saxifraga `Paula`, temast ülalpool vasakul ääres elab Papaver radicatum, allpool vasakul on pisike roheline sõnajalg Ceterah officinarum, Tumedast kivist paremale jääb Asperula nitida ja kukeharjast paremale jääb Phlox caespitosa. Kukeharjast allapoole pika valge kivi otsa jääb Gentiana orbiculare (sügistalvine avanemata õis jäi jää ja lume all peale, kanged on need mägilased:), keskel roheline kribu on nimetu Mõdrikult, rajatise teravas otsas on Dianthus haematocalyx ssp pindicola ja päris tipus mägisibul `Azrael`.

Alpikalju  elanikud peaks lõplikult oma kohale kinnistuma umbes kolmandal aastal. Kaks esimest aastat on silm kõvasti peal, et kes kellele kukile hakkab kasvama, kellele tuleks uus elukoht vaadata või kes nii vohama kipub, et pisielanike vahele üldse ei sobigi. Taimed on istutatud umbes sellise arvestusega, et aeglaselt kasvavad mättalised üksteisest piisavalt kaugele jääksid. nemad peaksid olema tulevikus püsielanikud. Nende vahel figureerivad siis mägisibulad, mida on kerge vajaduse korral välja võtta ning muud karvased ja sulelised. Kivid on tühja ruumi täiteks ja ka niiskuse hoidmiseks (nagu ka kiviklibust multš), sest suvel põuaga on iga niiskusekübe sellel kasvukohal eluvajalik.

Kevadvihm, see tõeline.:)

Vaiksel sabinal sajab ülevalt õnnistust. Kõik äsjaistutatud ja vanad olijad saavad hingekosutust. Eriti on seda vaja uustulnukatele ning äraehmatatud ja pottidesse kosuma pandud paarikümnele mägisibulale.
Ka esimesed kevadhamsterdused on tehtud. Tii aeda vaatama minnes sai kokku lepitud kahe krookusesordi osas, aga kussa sellega.:)
Tii metsikult liigirikkast laborist tulid veel kaasa spiraea `Firelight` pojad, erinevat värvi jugapuude pojad, üks võrratu priimulapoeg ja kauaihaldatud Dianthus arpadianus.
Laupäeval oli ilus soe ilm, lasi aednikel istutada ja siblida. Istutasin uued aarded maha, tõstsin liiliapeenrast välja palmilehise tarna ning panin ta varjulisemasse kohta. asemele tippisin kaeralille sibulad. Siis sai eesõue apialasid veidike tõstetud ja kohendatud.
Täna sajab...
Minu üllatuseks ei pane osad kivirikud vihmasaju ajal oma õisi kinni. Ja nõnda siis vaatavadki nad vihmale otse silma. Näha on lopsakamalt taimestunud alpikalju osa, mis on muust alast aasta vanem.

Siin ja seal moodustub õrnadest kevadlilledest kogemata kompositsisoone. `Vanguard`, pisiputk ja isehakanud lõokannus.

Skopoolia on viimaseid päevi must, juba kumab lehtedest rohelist.

Näsiniined on täies õies. Ja nende lõhna on kaugele tunda kui tuule alla jääd.:)

Bondiaana.

Meie kassiisandad on erinevad nagu öö ja päev. Härra Tibu on pehmo, Bond matšo. Kui Härra Tibu eelistab öid turvaliselt toas veeta, siis tahab Bond ööseks õue, sest see pole elu kui kellegagi rüseleda ei saa. Tibu ei armasta kakelda, eriti veel ülekaaluka vastasega. Bond võitleb kui hull ka haavatuna, muidu pääseks ta vähemate vigastustega. Bond varastab ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta a la kass tahab - kass võtab, Tibu käib laua peal vaid sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Elu on näidanud, et pehmodel läheb paremini, nad ei külmeta kunagi õues, nende manisk on säravvalge, neil on suvel vähem puuke, nad toituvad korrapäraselt, nad on õppinud paremini inimest mõistma, mis teeb nende elu lihtsamaks ja pehmod on ka intelligetsemad.
Ja nüüd käib meil Bondist pehmo kasvatamine ja temas elava tõpra taltsutamine, et lõpeks ometi ära see öine kasukalõhkumine. Hommikul ja päeval on Bondil jälle linnaluba kuid ööseks õue enam ei saa. Kui toas, siis toas. Ja võimalikult inimeste juures. Ei ole mingit ülakorrusele marssimist kui saab palju pai ning kõhtu ja kõrvataguseid sasitakse. Ja sedasi ongi meie pärastlõunad umbes sellised, et perenaine loeb raamatut ja Bond sätib ennast tema käeulatusse, et oma sasimisseanss kätte saada. Mõlemad on häppid, sest Bond vastab nurruteraapiaga ja see on igavesti mõnus kui sul hea raamatu kõrvale ka selline siidpehme loomake kõhu peal põriseb. Bondi pehmostamine ja eriline tähelepanu tema vastu on aga tõsiselt närvi ajanud Härra Tibu, kes protsessi kadeda pilguga arvutitoolist jälgib.
Ta on proovinud õues Bondile isegi omal saamatul moel kolki anda kuid see pole Tibule kasulikult lõppenud ja Bond ei võta seda ka eriti tõsiselt. Pigem nii, et jäta mu hing rahule kui surma ei taha saada. Seda respekteerivad mõlemad, et ühepere kassid ja rahu peab olema. Bond on isegi diplomaatilisem, kannatab Tibu autoritaarse käitumise viisakalt ära, et ikkagi vanem härra jne. Aga päris niisamajutt see ei olnud, nimelt üritan oma jutuga triivida sinna, et parem on õppida teiste vigadest kui enda omadest jne.
Kui te võtate isase kassipoja, siis peaks ta kastreeritama enne aastaseks saamist. Aktiivne isakass kakleb ennast küla peal varem või hiljem nii katki, et tuleb loomaarsti juurde õmblema minna. "Tüliõunte" eemaldamine selles vanuses ei anna esialgu mingeid tulemusi. Välja kujunenud võitlejaloomus jääb loomale alles. Kui palju annab seda muuta ja kas annab? Eks aeg anna arutust.
Kevad on soojatuurid maha võtnud ja õhus varitseb kõle tuul. Öösiti öökülmad, päeval päike, aga vahepeal ähvardati isegi lörtsisajuga. Olekski palju soojemat tahta, ikkagi aprill.:)

Suhteliselt eufooriliselt

Päikest antakse, lund pole sadanud, aed sätib õide - elu nagu lillhernes.:)
Üleeile varahommikul oli Külmakandis enne päiksetõusu -5,5, eile -4,5 ja täna -6, aga see käib asja juurde. Aprill ikkagi.:)
Üldiselt on palju positiivseid emotsioone. Kui kõige selle pisialpinduse juures ikka prillid ninale panna ja asjasse süveneda, siis selgub, et väga kenasti on talvitunud ja hea tervise juures on eelmisel aastal tulnud pisikribulad Aquelegia jonesii, pisilobeelia, Primula angustifolia ning aias juba pikemat aega elanud Anemonella thalictroides, kelle arvasin peale talviseid vintsutusi loojakarja läinud olevat. Ka lambavaip on elus (hurraa!!!:), mis vihjab sellele, et kasvukoht on õige. Kõik varasemad katsetused (4) on läinud aia taha, sest tavalisel mullal see taim eriti kasvada ei taha. Ka poolvarjus, kiviklibusel mullal ei elanud ta talve üle. Kuid täispäike ja lubjakiviklibuga segatud liiv, muld ja kruus on lambavaiba nii tugevaks teinud, et kasukas oli küll hatune, kuid eluvaim kindlalt sees.
Sinililled õitsevad

Lõokannused ka

Kivirikud, Saxifraga kultivar

Aqualegia flabellata ja pisike enelas

Tundmatuks jäänud kuid väga dekoratiivne kukehari, Tiia lahke and.

Saxifraga X boydii `Penelope`

Crocus `Vanguard`

Näsiniined, tihnik on õites.

Ka aedniku kass oskab ilu nautida...tegelikult, kui kristalselt aus olla, siis sumab näsiniintes hetkel üks koerliblikas ja Härra Tibu peab teda teraselt silmas.

Kivilas on päikse käes juurdunud must sametkäpp, aga orhideeline ei ole tema mitte.:)

Scopooliad, must ja valge. Huvitav, kas seemikud tuleks mustavalgekirjud?:)

Reisijad. Külast tulnud epimeediumi puhmikus on kanna kinnitanud kaks lõokannuse seemikut. Tore lisaväärtus.:)

Paistab, et tulp `Fire of Love`on vitaalne. Ka sel aastal on kenad pealsed tehtud.

Külast tulnud võrkiirised õitsevad esimest aastat. Tervitused Rahmeldajale!:)

Isand Tibu poseerib.