"Keha"

Olen heade ulmekate fänn. Ega neid nii väga palju polegi. Ulmekas võib olla esmapilgul (esimesed 100 lehekülge) tõepoolest oivaline, kuid siis juhtub mõnikord midagi, ma ei osakgi eriti pakkuda mis see võiks olla. Kas autorit häiritakse jõhkralt tema vaimsuses (maksuamet, narkopolitsei, relvastatud mäss riigis), tema tänaval on maavärin, koer saab valed pojad või kaob kass ära...ma ei tea tõesti mille pärast, aga teos muutub mitte enam nii heaks ja lohiseb kuidagi tõesti lõpuni ära. Või teine variant, et stiil lihtsalt muutub. Olen lugenud megapõnevalt alanud eesti ulmekat, mis moondus peale 50-ndat lehekülge läägeks erootikaks...noh midagi selles laadis, et meesautor samastus peategelasega ja kukkus võlutaride ja preestritaridega (üks vingem kui teine) agaralt sugu tegema. Tegigi üle kolme lehekülje muudkui sugu ja midagi muud erilist selles raamatus enam ei juhtunud. See maitseb umbes nii, et sul on kohutavad rummikoogi neelud, topid siis rummikoogi suhu, mälud õndsalt...ja wtf!... see moondub suus kiluvõileivaks. METSIK Tüng, eksole...mitte, et mul kiluvõileibade vastu midagi oleks...:).
Ühesõnaga, hea ulmekas "Keha" moondus umbes peale 100 ndat lehekülge naistekaks. Trahh! Ei käinud kuidagi alla ega midagi, autoril on megahea väljendusoskus.
Lihtsalt naispeategelas(t)e tunneteskaala hakkas meenutama mingit läilaroosat suurt orelit, kus autor nii osavalt triblama kukkus, et mina enam ei suutnud ja hakkasin diagonaalis lugema.
Superhea süžeeidee ja puha, aga sorry, kui ma alustan ulmeka lugemist, siis ei tohiks see poole pealt naistekaks muutuda. Lihtsalt ei tohiks. Selle raamatu lõpus pulmi ei tulnud, aga ma usun, et nad jõuavad sinna järgmise (sama paksu) raamatu lõpus. Sest kuidas siis ikkagi ilma pulmadeta?

Viimaks ometi

Üle hulga aja üks sümpaatselt hubane ja soe hommik.:)
Kõigest miinus 9 kraadi.
Kahte head korraga loomulikult ei saa ja päike on sedakorda täiesti "maha keeratud".
Vaibast niipalju, et kukkusin eile raamatuauku. Pole kaua aega juhtunud, aga ju pole siis ka head raamatut kätte sattunud. Loen "Keha", autor Stephenie Meyer.
Sama kirjanik on kirjutanud ka Videviku saaga. Nautisin Videviku juttudes ta oivalist väljendusviisi, kuid teema ise ei läinud mitte peale. Pealegi kolm paksu köidet ikka üks ja sama. Teise köite poole peal oleks meeleldi poisile soovitanud, et mees, PALUN söö ta juba ükskord ära, saavad kõik ometi rahu.
Aga "Keha" on teist laadi lugu ja pole üldsegi tüütu.

Meie maailma on vallutanud seninägematud vaenlased. Inimesed muudetakse tahtetuteks kestadeks - meeled allutatakse, kuid kehad jäävad puutumata ning jätkavad oma elu pealtnäha endiselt. Enamik inimkonnast on juba alistatud.
Kui Melanie, üks vähestest allesjäänud "mässajatest", kinni võetakse, on ta kindel, et see on tema lõpp.
Rändajat ehk “hinge”, kes sai Melanie keha, hoiatati probleemide eest, mis kaasnevad inimkehas elamisega: rabavad emotsioonid, mälestused, sügavad tunded, barbaarsed meelepildid. Kuid peamist probleemi ei osanud Rändaja oodata - tema keha eelmine asukas keeldub oma meeltest lahti ütlemast. Vähe sellest, ta lausa domineerib.
Hea raamat, võtan ta täna tööle kaasa. Täna on rehepapipäev.:)

Pilves reede

Viis kraadi külmem kui eile, ehk siis miinus 29,4 (27,4).
Lugesin eelmise aasta ilmakirjeldusdest, et mulluse talve hiigelumi kadus kümne päevaga. Umbes 8. aprilliks oli maa paljas ja seda ilma uputuseta. Tahaks loota...
Aga täna on täna...õues kell kaheksa hommikul 27 miinust ja toas pole ka kuigi tore.
Pean täna tegema ühe valge vaiba mis ei ole enam nii huvitav, sest seda on juba varem tehtud. Olgugi, et naaritsatega ja puha.
Palju põnevam materjal sai eile kokku pandud - villane kaltsuvaip beezides, hallides ja mustades toonides.
Ja kummaline ilmakukerpall...taevas läks pilve ja temperatuur tõusis nelja tunniga 19 kraadi. Kell 12 näitas kraadiklaas miinus kümme. Jumala palav ju.:)

Neljapäev

Äratuskell tuli täna vara ja oli halvas tujus. Ei mingeid põsepaisid. Hüppas kapi otsast makku, tegi rinnal paar sammu ja jäi mulle otsa vahtima. Kuulge, Härra Tibu, tõmbasin ma sügavalt hinge, kui ma oleksin veidi südamehaigem, siis võib juhtuda, et ma peale sellist äratust üldse ei ärka ja...ja ebaviisakad äratuskellad veedavad edaspidi oma öö peldikus! ähvardasin mõttes ja magasin sügavalt edasi...õpetuseks...aga mida sa magad kui uni läinud.
Lõpuks pidin teesklemise lõpetama. Aga ma olin halvas tujus ja äratuskell läks konservi saamata õue...pissile või misiganes, mul savi.
Kraadiklaas näitas miinus 28,9 (27,9).
Tibu sooritas oma kuuri juurde lippamise, kükitamise ja tagasilippamise rituaali lausa ahvikiirusel.
Kuna kassid armastavad korda, siis olen tähele pannud, et kui minnakse kuuri ääre alla, siis on vaja teha plönn ja kui niisama soristada, siis minnakse maja taha või vastupidi. Aga kord peab olema. Sest mõnikord olen täheldanud eksitust - minnakse kuuri juurde, kuid seal selgub, et on vaja, silm punnis peas, lipata hoopis maja taha, sest, noh...ei olnud selle seina nael. Proua Muril on ka toas sellega kõik korras - et siis üks on plönnikast ja teine...whatever. Koomikud.

Eile panin telgesid niide. Peaaegu nagu matemaatika - ikka tehe ja kontroll, tehe ja kontroll...oeh ja nii kogu päev. :)
Niide panemine on kogu vaibanduse kõige igavam töö. Aga kiirustada sellega ka ei saa, sest kui mingi viga sisse jääb, siis vahib see sulle igal sentimeetril 25-st meetrist näkku ja segab tööd. Kui oled niide panemisel eritirõve pedant, siis on kõik hästi. Ma olin. Nüüd peaks kõik hästi olema.
Elame, näeme...

Päiksetõusu ajal on kõige külmem

Täna hommikul miinus 28 (26). Tavapärane KKK (kassid, kamin, kohv), millele lisandus veel üks K - keeks. Naine kodus - keeks ahjus. Et võiks ju kinnistuda selline meeldiv aisting tavapärase asemel ( naine kodus-kõik kohad lõnga täis :).
Ees on neli vaba päeva ja sellega peaks jõudma ära teha kaks vaibatellimust. Kütan kangasteljetoa soojaks ja asun asja kallale.
Seoses viimase kahe pakasenädalaga on selgunud, et villaseid sokke on vähe ja kui midagi targemat teha pole, siis võiks mõne paari juurde kududa.
Aga kevad on nii lähedal - käeulatuses...nina all...paraku pakasemüüri taga. Kuid lumikellukesed ning muu kevade juurde kuuluv on meetripaksuse lumekihi all. Sirelitest (muidu täitsa normaalsed sirelid, 3 meetrit kõrged) paistab välja 50 sentimeetrit. Kahemeetrised kadakad aia kõrval on lumme kadunud. Kusagile sinna alla on maetud me kanada kuused `Conica`ja `Blue Wonder`, valge mänd `Radiata` ja muu okaspuumudru. Ei noh, kena, aga sellistel talvedel kipub mõte vägisi ketserlikele radadele rändama minema.
Meile õpetati Räpinas aiakujundust, mile raudreegel nägi ette "tasakaalustatud ja läbimõeldud iluaeda, kus püsililledest, ilupõõsastest ja eriti okaspuudest on loodud igal aastaajal igast küljest esteetiliselt vaadeldav ühtne tervik"...noh või midagi selles laadis.
Kuna ma olen püsilillede ja ilupõõsaste usku, siis tegi mind alguses üsna tõredaks kui pidin oma lõputöö aiaplaanile "välja mõtlema" vähemalt ühe kolmandiku okaspuid, mida mul reaalis polnud mõtteski istutama hakata. Sest ma pole okaspuude fänn ja talvel on kõik niikuinii lumega kaetud. Liiatigi on elu näidanud, et okaspuud pole üldse mingid eriti haiguskindlad taimed. Okkapudetõbi, roosteseen jne. Ma ei eita, et mõni neist on väga võluv, näiteks kanada kuuse koonilisi vorme võiks aias lausa iga värvi olla ja elupuude hulgas on samuti huvitavaid värvilisi sorte. Aga viis kuud aastas on see kõik lume ja jää ikke all. Nii, et igal ajal esteetiliselt vaadeldav küll ei ole.
Lühidalt, minu ketserlik mõte hulgub kusagil selle teema piiril, et meie juhtivad aiakujundajad on kangesti sisse võetud saksamaa, hollandi, prantsuse ja inglise parkidest. Jah, seal on ilus. Jah, sealne aiakunst on arenenud aastasadu. Kuid kogu see ilu mis Kesk-Euroopas tõeliselt kuninglikuks tervikuks areneb, see vindub ja kängub meie kliimas ebameeldivalt suures osas haigustesse, lumepitsitusse, jäätraumadesse.
Kõik see, mis sobib lausa oivaliselt sinna, ei sobi meile teps üldse mitte.
Väike kiuslik kontrollküsimus neile kellel pole õnne elada merelises kliimas: Mis on saanud teie ebaküpressidest, magnooliatest, rododendronitest, hiina siidpöörisest, kämmalvahtrast, robiiniast, Hollandi jalakast, parukapuust ja kuidas elab teie äädikapuu?

Hull wärk

Eile oli täitsa soe ilm, kõigest miinus 23, aga täna kisub jälle kuradiks. Hommikul enne päikesetõusu näitas termomeeter miinus 28 (-26?) ja toas on pluss 12. Tavapärane rutiin:
Kamin, kohv, kassid. Vastavalt tähtsuse järjekorras. (Kui nad väga näljased on, nii, et mõni lausa selga kargab, siis on kassid, kamin, kohv.)
Mõtlen kas minna tööle...või peaks helistama? Külmapüha on niikuinii, aga kas avariiga või ilma? Õnneks tõuseb kohe päike.:)

Kohanemine jääajaga

Eile olin jälle jõe ääres rehepapiks. See on ilus töökoht. Kuidagi looduselähedane ja vanaaegne tegevus. Aus amet. Segan pika roobiga tuld. Vaatan, et tal süüa oleks, hillitsen leeke kui siseruumidest viiksatusi hakkab kostma, lasen õuest mõne külmamöirge õhuvärskenduseks jne. jne. Ise käin vahepeal ukse peal päikest vaatamas. Päike teeb päeva jooksul suure kaare ja maandub aleviku taga metsas. Õhtul naaseb vahepeal varjulistes lohkudes maganud pakane oma valdusstesse. Jõgi hakkab ragisema ja naksuma ning mõni kõvem raksatus kaigub kaugele piki jõge. Vesi jäätub.
Ka kodus hakkas jää õuekraani pidi tuppa trügima. See on selline pikk ja aeglane teekond - iga päev sentimeeter või paar, aga nädalajagu pakast ja ta jõudis kohale. Terve päev mässamist selle külmunud kohaga. (See mis on täiesti hea jões ei ole mitte hea majas.:)
Nüüd on õuekraanil "kasukas" seljas ja sealtkaudu külm enam tuppa ei tule.
Pikk pai armsale koduhaldjale.:)

Mõisa köis las lohiseb...

Kui eile tööle jõudsin oli osa lage jälle kilekotiga ukse taha pandud. Kotist paistis krellrohelist, irw...Ühesõnaga, oli kõva deja vu. Elekter jälle ära, kõik rohelist vedelikku täis, soe läppund õhk, parkett irvakil ja laest tilkus rohelist lisaks. Sellel talvel kolmas uputus.
Kes on see töll, kes selle korrapärase värvilise uputuse eest vastutab? Alates eelmise aasta talvest kuni tänaseni on olnud neli rohelise vee avariid. Kaks korda on remonditud, ühe korra parkett ära vahetatud, kindlustus on plekkinud. See kõik ju puhas raha. Kas poleks odavam see krooniline avariioht ühekorraga likvideerida? Ja säästetud maksumaksja raha suunata hoopis mõne invakäru ostmisele vms. Me oleme nii vaesed, nii vaesed. Aga ruumide värvitud vees korrapäraselt leotamiseks on meil raha küll. Tramaivõi!

Julmad külmad

Endiselt lõõskab päeval päike ja sööb lund, ning õhtuti saab võimu enda kätte pakane.
Hommikuti näitab meie pisut bluffiv kraadiklaas tavaliselt miinus 22-24. Täna on miinus 29.
Isegi liialdusteta teeb see midagi miinus 27 ringis.
Huvitav, kas täna on kool (see tähendab töö)või ei ole?
Oluliselt tähtsaks on saanud küttepuude tuppa varumine, et ei peaks pimedas ja pakasega neid õue otsima minema, aga muus mõttes ei morjenda. Helde päike päeval on nii tasakaalustav, et vahelduse mõttes täitsa tore külm.:)
Härra Tibu otsib kompromisse õueskäimise ja liivakasti vahel, kuid esteet temas on liiga tugev. Sügav jälestusilme näol minnakse peale liivakastis katsetamist ikka jälle rõduukse juurde.
Lasen talvekarvata kassiisanda miinus 29-sse pakasesse ja ootan kuni ta maja taga oma "salapaigas" ära käib. "Fakkuijube, seal oli külmem kui kosmoses," ütleb Tibu pärast saba võdistades "...aga oma muti liivakasti ma ka ei pabulda! Mingi eneseväärikus peab ju olema."
Väärikust Tibul on.

Aednikumõtted hakkavad tärkama

Eile öösel oli tööl jälle "rohelisi mehikesi tapetud" ja hommik kulus krellroheliste "verejälgede" kaotamisele. Muidugi polnud võimalik kaotada neid laest ja elekter oli ka kohati ära. Mingi sissekodeeritud toruavarii? Nii kui on pakast, nii on maa ja ilm jälle roheline!
Aga seevastu oli vähe lapsi (ikkagi külmapüha), lauspäike taevas lõõskamas ja missa hing veel tahad.:)
Niisuguse helde päikesevalgusega jätkub energiat ka õhtupoolseks päevaks. Head koduhaldjad olid auto aku ära laadinud ja nii me läksimegi algul Hortesesse ja pärast vaibamaterjali järele.
Hortese püsilillevalik on väike ja üsna samad asjad mis eelmine aasta. Vaatasin laikelluka seemneid ka seekord igatseva pilguga, aga tänan, ei, isegi pakend oli sama. Klienti saab tüssata ainult üks kord. Eelmine kevad jälgisin hardalt kuidas Hortesest ostetud "laikelluka seemnetest" tärkas massiliselt teelehe taimi. Vähe sellest, ma jagasin naid laikellukese pähe ka sõpradele. Metsik tüng!
Sel aastal oli seemneriiuli ainus hea üllatus vürts-peiulille (Tagetes lucida) seemnepakk, mis on küll üheaastane, kuid paiknes kogemata püsikute riiulis. Ükskõik, muidu poleks ma seda ka leidnud.
Sigasümpaatne lõhna- ja maitsetaim. Kuivatatuna lõhnab nagu ambroosia. Võib teha ka teed. Kord sain Saku laadalt ühe taime ja hiljem olen seda kevaditi jahtinud ca 3 aastat, aga seni pole õnnestunud leida.
Kuna muud põnevat polnud, siis võtsin aasnelki, talinelki ja karvast nelki. Ja ühe purpur-siilkübara seemnepaki ka. Saagu neid palju, sest siilkübar on ilus ja kauaõitsev lill. Ja ehk raatsib miskit teesegu jaokski lõigata kui neid rohkem on.
Ja muidugi ludiisia - meie kodu kolmas orhidee. :)
Kuna teda peaks olema lihtne kasvatada ja tal on väga ilusad lehed, siis olen talle juba ammu pilgu peale pannud. Väga sümpaatne taim, õis meenutab ööviiuli oma.
Helen oli hiljaaegu netist avastanud mõned huvitavad taimed ja eriti imponeeris mulle Goji mari (Lucium barbarum), mis pärineb Hiinast ja mida peaks olema võimalik ka eesti tingimustes kasvatada.
Teine sümpaatne ning minu jaoks uus taim (igihaljas sügisel õitseja) oli laiuv sinimätas (Lithodora diffusa). Ning kolmandana söödavate marjadega Kamtšatka kuslapuu, mida peaks olema meil ka müüa. Kuigi seni pole ma seda müügilt leidnud.
Horteses oli aasia liilia sibulaid, aga ei viitsi nii vara hakata potimajadusega tegelema, ehk jätkub neid ka veel märtsikuusse.

Külmarekord

Täna hommikul miinus 28,4. Ok, võtame kaks kraadi maha, aga ikka on palju. Kaks kraadi maha sellepärast, et naabrite kraadiklaaside näitudega võrreldes on sugenenud teatavaid kahtlusi, et meie õuetermomeeter "paneb pisut juurde" (ilustab, dramatiseerib, luiskab...viskab villast).
Ma ei tea kas suvetemperatuuridega ka...noh, et meil siis suvel ei olnudki nii kuum nagu meil vahepeal oli või...Whatever. Igatahes kui majja sigineb üleliigset rikkust, siis oleks vaja osta uus termomeeter...hmh, irw...ja siis veel ka kolmas, et kontrollida kumb neist valetab. Sest meie termomeeter "paneb pisut juurde" algusest peale.
Samas...võibolla külma pärast ei näitagi õieti.
Hakkan tööle minemiseks riietuma ja see võtab kaua aega.
Sest Saku on hetkel üks äraütlemata külm koht.

Imekaunid päevad...

...ja julmad ööd.
Päeval valgub soe päikesevalgus üle maailma ja painab igal pool lasuvat lund üsna korralikult. Puistekruus söövitub läbi teeraja, tume sopane jää sõidutee veertes uurdub halliks pitsiks ja koer istub õues silmad kinni, selg vastu lumemüüri, lastes päiksekiirtel ennast sugeda. Suurest mõnust vajub mehikese lõugki rinnale, ikka tonksti ja tonksti. Päike on soe ja annab energiat.
Toas on ühtäkki nii palju valgust! Inimesed räägivad üksteisega särasilmil ja püüavad mitte välja teha heledas päikses äkisti nii märgatavaks muutunud talvetolmust ja räämulistest akendest. Sai ju sügisel pestud, mõtlen ka mina. Tõsi, väga sombuse ilmaga.:)Päiksekiir soojendab kamina kõrval rippuvat kraadiklaasi ja see näiteb pluss 32. Nirvaana.:)
Õues on natuke vähem tore, varjus on miinus 12.
Õhtul kõik muutub. Päike loojub, kraadiklaasi näit muudkui langeb ja langeb...
Lumi ei krudise enam jalgade all vaid vingub teravalt nagu hambavalus siga. Peremehed toovad puid sisse, ahjud huugavad ja õhtuks tõmmatakse paksud kardinad ette. Sest Urr on liikvel. Või nimetatagu seda pealegi lihtsalt pakaseks.
Maja hakkab nagisema, nurkadest õhkub jahedust ja kass trügib voodisse. On väga, väga külm. Näiteks miinus 20 või üle selle.
Hakkasime eile õhtul Laulasmaa kandist tulema. Mere ääres näitas kraad miinus 16. Mida Saku poole, seda külmemaks läks. Sakus vihjas auto termomeeter miinus 20-21.
Koduaparaat näitas miinus 24! Vist ikkagi veidi valetab...

Tõde otsimas

Ühes väga sümpaatses foorumis tekkis arutelu: Kas imikule võib mett anda? Osad arvasid, et võib, osad olid kuskilt kuulnud, et ei või. Tekkis küsimus, et kui ei või, siis miks? Vastuste otsimisel jõuti kahe punktini:
1. Mesi on väga tugev allergeen ja võib imikul käivitada allergia, kuna maimuke veel välja kujunemata organismiga.
2. Mesi võib tekitada botulismi (!), kuna botulismi eosed võivad koos meega jõuda lapse seedetrakti ja hakata seal massiliselt paljunema, tekitades mürgistuse.
Täiskasvanu seedetrakt suudab eosed hävitada, aga imiku oma veel mitte.

Jäin mõtlema. Selles jutus on täiega mingi kala. Olen ise üles kasvanud maal, kus lehmapiim (rasvaprotsendiga 3,5 - 4,2)ja mesi olid lapse (ka imiku)igapäevased leivakõrvased ja viga pole siiamaani mittekuimidagi. Mesi seisis suures piimatünnis ja sellega ei koonerdatud. Segastel kuuekümnendatel tuli ette olukordi kus poes suhkrut ei olnud ja siis söödi lihtsalt mett.
Nii oli see olnud ka minu ema lapsepõlves ja keegi sellest suurest perest pole kunagi põdenud midagi allergiataolist.
Vabandust, aga kõikvõimalikud allergiaallikad peavad asuma uuemates ajakihtides.
Kuid ikkagi see botulismijutt...
Tõe huvides võttis üks tubli foorumlane ühendust TRÜ teadlasega. Tark mees selgitas, et esiteks ei ole see võimalik, et mees miski areneks. Kasvõi botulismieosed. Selleks, et see juhtuda saaks, tuleb meest teha vesilahus. Ja sellegipoolest...
Ta ütles, et tegemist on sääsest elevandi tegemisega.
Võimalus midagi sellist juhtuda on olemas, kuid väga väike.
Inglismaal elab 62 miljonit inimest ja seal on esinenud kolm registreeritud sellise botulismi juhtumit. Isegi kui lisada veel samapalju, mis ei ole registreeritud, siis on see ikkagi väga väike protsent.
Allergiaküsimuse kohta vastas teadlane, et, jah, mesi võib imikul tekitada allergiat.

Enne imelisi ilmasid

Päikest lubati. Samuti ka pakast, aga see jääb öö peale. Kui veebruaris päeval päiksega õnnistab, siis pole enam kaminasse puid vaja - päevane päikseküte on kõige tõhusam. See jaksab juba isegi lund sulatada.
Kevadejutte on palju õhus. Inimesed on pikast talvest väsinud.
Bändi debüüt laupäevasel juubelil oli võimas. Pühapäeval järgnes luksuslik sünnipäevamäng kahe viiuli ja lisamandoliiniga.
Teljendus ja tellimused seisavad. Samuti kõik ideed. Õhtud on valguse poolest veel liiga lühikesed ja nädalavahetustel pole aega. Ootan viite vaba päeva veebruari lõpus, et ree peale tagasi saada. Ikka see 230 lõime lugu, mis tuleb alguses panna niide ja siis soasse.
Härra Tibu iseseisvub. Täna öösel magas mürsik õues. Ma ei saa öelda, et ei muretsenud üldse. Öösel tulevad metsaelanikud alevikku ja siis on noortel lollidel kassidel parem kodus olla.
Eile murdis rebane aleviku lähedal paikneva väikse talu kümme kana ja kuke. Oli laibad saras kenasti heinte alla matnud, et saagile hiljem järele tulla.
Naised saunas rääkisid veel, et Sakus olevat nähtud ilvest, aga see on natuke ebareaalne. Kuni metsas rebastest kubiseb, ei tule ilves inimeste tanumale...kui siin metsas üldse ilveseid leidub. Liiga palju inimesi suusaradadel ja mets ise kah väike. Ehk oli hoopis mõni koll, keda alevikus nähti.:)

Uued trikid

Kuna elektrooniline äratuskell läks ära, siis on Härra Tibu jälle oma kohustusi korralikult täitma hakanud. Umbes poole seitsme paiku läheneb pimedusest vaikselt lumivalge manisk, palju vurre ja lai naeratus. Panen naeratusele käe peale, keeran end kummuli ja magan edasi. Aga see pole küünal, mis kustuks, ei. Ta vangerdab heatujuliselt peatsisse ja hakkab kasukaga minu nägu poleerima. Ikka üks siidine külg ja teine, üks ja teine...
See tegevus võiks isegi uinutav olla kui see poleks nii huumor.:)
Täiesti tunnetatav äratustehnika areng. Uued võtted jne.
Kannatan umbes kolmekümne viienda kaheksani.
Huvitav, milline näeb kassäratus välja aasta pärast?:)

Pikk, märg ja pime nädal

Kui on sadanud, siis lumi pole see küll olnud. Vaheldumisi jäidet, vihma, lobjakat...
Päevast päeva sula. Tulin tänagi märjas lumes kahlates koju. Siiski kuidagi seletamatult tore. Igal juhul parem kui pakane. Irw, eriti kui bootsid vett ka peavad. Vahel mõtlen, et oi kõrvad ja karvad, millega (loe: millise uputusega) see lõbu küll lõpeb?
Väljas pimedas kriimustavad jäänõeltega segunenud jäised röövtuuled aknaid ja täna õhtul koerad ei haugu.

Soe ja hämar

Juba kaks sulailma - eile veidi kargem, täna räästad lausa tilguvad. On hallid madalad taevad ja õhus palju magusat sulalume lõhna. Kassid kobivad juba hommikul vara õue ja keelduvad tükil ajal tuppa naasmast. Proua Muri võtab rõdul õhuvanne, Tibu lailatab kusagil kaugemal.
Naudin Frances Hardinge "Öökärbse lendu". Jabura pealkirjaga ja lasteraamatu välimusega "klots" osutus tõeliseks maiuspalaks. Lugesin eile õhtul esimese kolmandiku raamatust ja aplodeerisin mõttes iga natukese aja tagant. Võrratud kalambuurid ja niuks!, millised kirjeldused.
Aga muidu on progress, Liisuke kõndis omal jalal eile ilma toetuseta üle kümne sammu. "Tõin siia, las hakkab ükskord käima ka," itsitas emme.
Jah, meil on siin ärgitav aura, isegi lapsed hakkavad meil olles käima ja rääkima.:)
Kusjuures hakkaski.
Kõndis ja rääkis nagu väike jumal aga jutust ei saa keegi endiselt mitte midagi aru.