Külm

Veel mitte päris miinuses, aga on. Lihtsalt. Sellest ka nohu. Vastik, põhjalik ja tõeline kiskja nohude seas. Maadlesin temaga terve öö. Kumbki ülekaalu ei saavutanud, aga vähemalt uudsusega ta mind enam ei raba.
Larisen niisama köögilaua taga ja joon kohvi.
On aeg aklimatiseeruda. Minusugusele suveinimesele lõppeb see traditsiooniliselt ikka nohuga. Nii on olnud ja on ka edaspidi.
Pärast, pakasega, on jälle tore meenutada, et "mitte kunagi ei ole igal pool nii külm kui okstoobris".:)
Aga enamik sügislilli ei ole oma õisi veel avanud.
Tulemas on mõlemad madalad astrid (roosa ja lilla), krüsanteemid ei jõuagi sel aastal õitseda (põuaseisak võttis ligi 2 nädalat kasvuaega maha), hiina emajuur ja haruline lursslill.
Lursslill avas eile esimesed alumised õied ühest oma tõlvikust. Lumivalgetel õitel on magus raske lõhn.
Aedsalvei moodustab ilusa halli ja mittelamanduva põõsa, aga õitseda ta meie kliimas ei jõua. Saku kliimas, tahtsin ma öelda.

Mõnikord on nii, et...

...see, mida sa tahtsid teha eile, jõuab päevakorda alles täna. Ma tõesti ei viitsinud eile metsa tagasi minna, et puhtaks teha see külmaseenetst ülepikitud känd metsaraja Pikal Sirgel. Pealegi kiskus juba hämaraks kui tolle leiukoha avastasin. Kuna nõnda hüva kraami ei saa mitte metsa jätta, siis läksin täna neid ära tooma. Juhtus aga üsana tobekoomiline situatsioon, et sattusin oma kuradima kännuga olema just mingite jalgrattavõistluste keskpunktis. Sel ajal kui mina kändu seentest puhtaks nülgisin, möödus minust umbes sada jalgratturit (wwuhh-wwwuuh-wuh!)kelle pead olid kõigil pikalt paremale keeratud, et näha, mida see seeneline seal võistlusraja ääres ometi korjab. Olen kindel, et nii mõnigi kaotas seal paar väärtuslikku sekundit.:)
Sügis võtab tasapisi maad - punase tamme pojad lillepeenras on tulipunaste lehtedega.
Kaua on veel öökülmadeni ja kas lursslill jõuab sel sügisel õitsema hakata?

Päike

Kuna viimasel ajal on päike olnud kaetud tihedate vastikute vihmapilvedega, siis on kuhjunud igasuguseid töid, mida on parem teha päiksepaistel, nagu näiteks mesilaste ülevaatus, mahlategemine, viimased ümberistutused või värvitud vaibamaterjali õues kuivatamine.
Igatahes praegu on päike väljas ja tuult ka. Viimane aeg kaltsu värvida.
Kolm tundi hiljem: sinist on nüüd kolm potitäit. Huvitavad värvid need tänapäeva värvid. Keeta pole vaja, soola pole vaja ka panna ja kuumas vees lahustatuna jääb külge nagu kitt. Panin pesumasinasse värvitud kaltsu kõrvale ka valget kaltsu, et võtab tooni külge. Tühjagi. Mis küljes see küljes. Hea värv, järelikult.:)
Õunamahlani vist täna ei jõua, aga aias mööbeldada tahaks küll.

Asjad mille peale inimesed öösel ärkavad.

Mõnikord võivad need olla näiteks tuhmid ebakorrapärased tüpsatused vastu akent.
"Fak, mis kolin see on?"
"Surnud hiir."
"Miisss???"
"Lendab vastu akent noh"
"???"
Kui poleks sama nähtusega varem päevavalgel kokku puutunud, siis ei teaks küll miskit arvata. Kottpimedas sügisöös kostab verandalt sekeldamist ning aeg-ajalt kukub midagi lihalikku tuhmi mütsatuse saatel vastu klaasi. Mardused? Purjus nahkhiired? Mõistuse ja koos sellega ka orientiiri kaotanud hiidööliblikad?
Ei, Härra Tibul on olnud hea jaht ja ta mängib oma püütud hiirega.
Hommikul palub verandal sisselaskmist kaks peaaegu näljast nõrkenud kassi, kes imesiva kööki söögikausside juurde liduvad. Kui kõht täis, tahetakse jälle välja. Lasen kiisud õue ja vaatan kuhu nad lähevad. Irw, silmakirjateenrid, - kumbki läheb oma püütud hiire juurde ja näha on veel ka kolmanda hiire rapped. Niipalju siis näljast kassirahva seas sellel rammusal sügisel.:)

Täiskuu

Äärmiselt nauditav valgus - nagu pime päike, kuigi vajaduse korral ulataks selle valgel isegi raamatut lugeda. Iseasi, kas just peaks.
Eile tõstsin tulevase roosipeenra poolenisti tühjaks...ja istutasin sinna hosta `Lady Isobel Barnett´i`. Ajutiselt. Kuni kevadel tekkivad uued pinnad. Pistoksaroos `Ritausma` õitseb nagu hull. Käin teda iga päev nurga taga imetlemas. Ilus, lõhnav, roosa. Ümber istutamiseks on juba tsipa hilja. Teised pistoksaroosid käituvad huvitavalt - ühel on kasvatatud ligi 50 cm pikkune maad mööda taime juurest minema lohisev oks, mida ma ei raatsi ära ka lõigata, sest noorel taimel iga elujõuraasuke hinnas. Teised on niisama haprad. Loodetavasti näeb järgmine suvi ikka õisi ka.
Selle suve pistoksad läksid kõik mädanema. Kas tõesti oli liiga kuum? Peale kareda deutsia, kes minu üllatuseks juurdus väga kiiresti ja sajaprotsendiliselt (juba jahedamas augustis). Kõik, mis panin, võttis juured alla.
Iseasi, kas need õrnukesed taimed talve ka üle elavad?
Roosa madal aster avas peale vihmasid esimese õie. Väärtuslik sort - madal, kompaktne, ei lamandu ja õitseb pisut varem kui elektrisinine kaunis aster, kellel tuleb hilise õitseaja tõttu alati probleeme sügiskülmadega. Vintske olevusena õitseb ta ka peale viiekraadist külma, aga mingit erilist lopsakust ekstreemtingimustes muidugi pakkuda ei ole, pigem niisugused pakasest räsitud pässakad on need õied.
Monarda jaoks oli roosipeenras liiga kuiv, millest annab tunnistust jahukastesse haigestumine. Istutan ta juba sügisel mõnda niiskemasse kohta.
Aniisi-hiidiisop kolib roosi ja kuldsõstra vahele, kus vabanes just paras koht. Siis on suvel ka aedruudi ilusaid jaherohelisi lehti näha. Praegu varjab hiidiisop kõik ära. Saku on nii külm kant, et olen ka varem aedruuti kasvatanud, kuid seemned varem pole valmis saanud. Sel sügisel vist teeb lausa isekülvi.
Roog-sinihelmikas näitas esimast korda oma ilu. On ikka võimas kõrreline küll!
Ligi kahemeetrised nõtked pähikud pikkade tugevate varte otsas. Isegi padukaga ei lamandunud.
Panen ta järgmine suvi murusse kuuskede taustale heljuma. Kuidas küll kasside eest hoida? Kevadel on kassid kõrreliste kallal nagu kitsed. Kastik ja sinihelmikas pügatakse kuni jaanipäevani julmalt maha. Maitseasi. Muri sööb ju tomatit ka.:)
Aedsalvei hall põõsas on juba meetrikõrgune, aga ei õiekribalatki. Täitsa huvitav vaadata mis ta edasi teeb. Kuidas see wärk kõik talvitub jne? Eelmine talv võttis pakane juurekaelani kõik ära ja kevadel olid sügavad kahtlused kas üldse midagi veel elabki. Elas küll.
Sain Peipsi tõugu küüslaugu seemet. Mingi köögivili peab ikka ka olema.:)
Nägin missugused jurakad sellest kasvavad. Maitsenud veel ei ole.
Vahepeal pole tükk aega kirjutanud, aga soojustustööd on alanud ja juba seegi tekitab hea sooja tunde.:) Järgmine talv võib rahumeeli tulla, sest kõik soojalekkekohad saab enne külmasid kenasti likvideeritud.

Kui minevikku vaadata...

...siis täna 27 aastat tagasi sündis Pojakene. Kui olevikku, siis ta saab kenasti hakkama, mis teeb rõõmu.:)
Ja kui veel korra sügavamalt olevikku vaadata, siis pesu on kolm päeva väljas olnud, aga ikka ära ei kuiva. Sajab, tibutab, kallab...
Ja polegi öökülmu vaja. Lillepealsed hakkavad püstijalu vaikselt vihmas kollaseks tõmbuma.
Õnneks olen nüüd aedvaagile, kahevärvilisele käokingale ja kobarpeale uue kodu leidnud ning uudismaa ootab kevadel uusi asukaid. Noh, tegelikult ei midagi põrutavat. On ikka see vana plaan Flammentantz tagaaeda viia.
Järgmisel aastal juba õit näitavad pistoksataimedest põõsasroosid hakkavad katma koerakuudi tagumist poolt. Sinna tuleb teha maad juurde. Tõeline õnnistus, kui on selleks võimalus.:)
Tuleb kuni 40 cm sügavuselt üles võtta ehitusjääkide kiviklibu ja asendada see praegu kastides laagerdava kompostmullaga. Ja kui siis tulevikku vaadata...no muidugi, roose nigu putru.:)

Aeg enne talveund.

Aeg, aeg libiseb muudkui käest. Täna peaks meil prognoositavalt algama remont... mis oleks pidanud algama juba aasta tagasi ja siis järgmisena sel suvel ja siis veel järgmisena esimesel septembril. See lihtsalt tuleb ära teha. Väljas sajab endiselt iga natukese aja tagant padukat, aga kuna tegemist verandalagedega, siis sinna vihm ei ulatu ja saab ka kehva ilmaga teha. Ma ei teagi suuremat panust küttefondi kui maja tihendamine, kuid soojade ilmadega vajub see alati tahaplaanile.
Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et verandalagede alla paneks lausa topeltkoguse tuuletõket. Eriti veel kui ka selleks talveks jääaega prognoositakse. Ja naabri üüratut küttepuude hunnikut vaadates ei pea olema hiromant. On täiesti selge, et tuleb külm talv.:)

Totaalpadukane nädalavahetus

Patseerisin kahe paduka vahel aias ringi, Sass sabas. Pidasin parajasti aru, kuhu panna hosta `Sun Power`, kes absoluutselt päikest ei armasta (päiksekahjustused) ja kreftine piparmünt, kes haub tõsist plaani kuusehekk välja süüa. Sass oli kõik vigurid ära teinud (kelmikas peaväänutamine kuuritrepil, minu krabamine kuuseheki alt, säärte poleerimine kaheksatega, üheksatega ja ilma) ja ma ei olnud ikka veel temast välja hakanud tegema. Sassile ei mahtunud see lihtsalt pähe. Istunud ivake aega paduükskõikse minu ees, hüppas ta otse üles, panin automaatselt käed alla ja Sass oli süles. JESSSS!!!!!:):):) Seda Sassi näoilmet oleks pidanud nägema, irw. Uskumatu olevus.:)
No kuidas me siis ei oleks läinud tuppa külmkapi juurde ja ei oleks sealt võtnud kassikonservi ja. Ikka läksime.:)
Aga kui sajab siis sajab. Lähen panen vaibavabriku käima.

Septembrid pole vennad

Eelmise aasta septembris nägi aed sootuks teistmoodi välja. Õitsejate ja värvimuutjate poolest. Sel aastal on lehtsed tegijad hästi varmad värvi muutma. Loomulikult hostad, jaapani enelad `Firelight`ja `Goldmound`, aga peale selle ka kuningakepp, astilbed ning jalglehed, kes huvitavalt punaseks värvusid.
Passin jätkuvalt peale momenti, et kitseenelas ära viia. Tegelikult ei oe ju palju vaja - kärusse ja 100 meetrit kärutada. Kättevõtmise asi.
Lahkuma peavad ka aedvaak ja hambulislehine kobarpea. Nad on kaunid, kuid mul ei ole ruumi.
Pealegi on mõlemad liigid Kasemetsa aias olemas.
Kevadel kolib vist ära ka sulgjas stafülea. Tallinnas oleks tal parem. Mereline kliima ikkagi. Sest kui lihtsalt peab valima kahe suure põõsa vahel, siis eelistan ma amorfat tema imelise lõhna pärast.
Praegu teevad rõõmu õied avanud kääbuskasvuline kuldvits ja madal punane sügisaster. Väga kaunid on ka kukeharjad. Hokkaido kukehari `Lidakense`, `Herbsfrude`ja samalaadne valgete õitega, kelle nime kahjuks ei tea.
Eile alustasin peenarde sügisrohimist ja mõned istutused ka. Ic, peale sügisrohimist ei ole veel kõik, sest kuskil novembris tuleb teha ka talverohimist. Et kui on soe sügis.
Naabri `Brabandi` juured on pikalt meie eliitpeenras. Kui ma tahan selle peenra edaspidi nn roosistada, siis tuleb mõelda juuretõkke peale. Võtan selle päevakorda.

Hämarduvad ilmad

Nii see siis algabki. Sügis. Viimasel ajal on pilves ilmad. Igasuguste variatsioonidega (pilvitus koos uduvihmaga, pilvitus nukralt ladiseva sügisvihmaga, päevade viisi kestev lauspilvitus vihmata, pilvitus ägeda tuulega mis loobib kasse jne). Nõme.
Juba olen ma hakanud päikese järgi puudust tundma.
Kõigest hoolimata on sellel sügisel tohutut hea seeneaasta. Piisab vaid kui nina metsa pista ja suvalisest kohast võib poole tunniga korvitäie saada. Mitte igaüks, muidugi. Olen metsas kohanud ka paari kurba seenelist tühja korviga kodu poole minemas. Näitan uhkelt enda korvi, et kohe saab täis. Wõeh, ütleb teine seeneline, wõeh, mis rõngaga seened need sellised on? Mina küll selliseid ei julge korjata. Ja vaatab mind imelikult. Need on kitsemamplid, seletan mina. Kolme tärniga seen. Wõeh, ütleb ta veel korra mõttes ja ei vaata isegi maha kus kitsemampli nupsukesi kõik kohad täis. Nujaa, siis ongi tühi korv kui ainult kuuseriisikate järgi tuldi. Muide, selles metsas ei kasvagi kuuseriisikaid (sosinal).
Aeda pole nädal aega saanud. Võtsin puhkuse välja. Mis ümberseletatult tähendab üle hulga aja sügaval raamatuaugus olemist. Kolm päeva muidugi lapselapsetamist ka sinna vahele, aga Eragoni triloogia saab varsti läbi. Esimene osa oli hea. Teises ja kolmandas osas on palju sentimentaalset takerdumist ebaolulisse. See mõjub tüütult ja kohati ka naivistlikult. Isegi sel moel, et olen Eragoni mõttes lastekate hulka liigitanud. Iidsest keelest kubisev küll, aga ikkagi lastekas. Haha! Samas, tahaks tänapäeval näha last, kes viitsib selle läbi lugeda.
Kui kolmest raamatust teha kaks ja ebaoluline uina-muina vahelt ära võtta, saaks superhea lohesaaga.

Täiesti rütmitu laupäev

Näljane "Kräuuu!" ja teravad käpad (kolmekilone Tibu)une pealt on liig mis liig. Ma tean kedagi kes mitte kunagi öösiti toas magama ei hakka. Härra Tibu on vahetu ja kompleksivaba, ning tal ei ole taktitundest vähimatki aimu.
Rünnaku saab lõpetada ainult veerandiku kassikonserviga. Vaarun kööki. Käigul teravalt tunnetades, et keegi on minu kerega eile raskel maastikul pikki vahemaid läbinud. Õigus, ma ise ja seened jne. Elustun pikkamisi ja kuulan kasside matsutamist. Söövad nagu siilid.
Ka hommikukohv jääb pooleli, sest kohe vaja prusse lapata. Lappan. Ei sobi, sest mõõdust väljas. Ok, seda parem, jääb hulga meiepoolset sebimist ära ja päev võib alata.
Päev algab...uue kohviga, sest väljas on sitem ilm kui ma arvasin ja enne telgede juurde minemist vajan väikest mõttepausi.
Terrassivaiba alla oli jälle topitud rott. Joon kohvi ja püüan mitte meenutada tema haprate luude summutatud raginat kui talle peale astusin. Hakka või vaipu kartma.
Midagi on tänavu lahti selle hiirerahvaga. Neid peab tavalisest rohkem olema, et muudkui tuuakse ja tuuakse.

Täiesti unetu uss, ehk sündmuste kuhjumine

Olin täna seenel. Seeni oli. Ilm oli ilus. Ja soe. Märkasin ühes kohas kahte kasepuravikku, oi, kolmas ka! Ja nende kõrval tõmmuriisikas ja kaks kollast pilvikut...ssshhhh!!!...oops! Juhuslikult kasvasid kõik need seened ümber rästiku. Kes ei olnud uje nagu kõik seni minu nähtud rästikud tavaliselt, vaid sigatige. Ta seisis lausa kikivarvul ja susises vahetpidamata. Siis helises telefon. Lapsed ütlesid, et nende maja seinas on auk ja kas meil on kahte 10 x 20 prussi...ma isegi ei küsinud, et kas neil on sõda või muidu midagi, helistasin kohe Pokule, et kas meil on, ise püüdsin seeneämbrit enda ja rästiku vahele pressides seeni kätte saada. Selgus, et meil on ja samal hetkel sain ma ka puravikud kätte. Helistasin lastele, et meil on ja siis ründas rästik ämbrit. Sisin oli selline, et kohe ta kas lämbub või hakkab lõrisema. Misse sisiseb, küsisid lapsed. Ah, see on üks rästik.
????
Kuna olin häbematu, siis sain kõik seened kätte, aga igatahes see jutt, et ussimaarjapäevast kõik ussid maa all ja magavad, on lamba jutt.
Võib ka olla, et tõesti kõik on maa all, aga kuna neid sel suvel nii palju oli, siis see enam ei mahtunud ja on seda kurjem.
Aga muidu on tavaline sügispäev, moorin juba kolmandat õhtut järjest seeni. Eile oli kitsemamplite rekordsaak - nimelt kaks kilo kahe peale kokku.
Praadisin võiga ära ja panin sügavkülma. Talvel pole siis enam mitte lihtsalt seened vaid kitsemamplid.:)

VIIKS!

Pall on koera kõige suurem aare. Pall on tehtud sinisest närimiskindlast plastikust ja ühe Palli eluiga kõigub 5-6 kuu vahel. Väärtuslikematel Pallidel on sees VIIKS!. Tore. Sest nüüd jõudsingi asja tuumani välja.
Ilus päev peenardel siblimiseks. Kuna ruumi on vähe, siis võtan tagaaiast välja kaks varjulembest hostat ja tipmise puksrohu, laon kärusse ja viin nad etteaeda. Läbin edukalt trepiesise väljaku. Koer magab trepil. Isegi silmad on kinni. Istutan taimed maha, kastan, korjan tööriistad kärusse ja asun tagasiteele. Koer magab trepil. Isegi silmad on kinni. Küll on hea uni, mõtlen. Jõudes trepi ette koperdab käru ratas millegi tüütu ja pehme otsa, ühtaegu kostab VIIKS! ja koer avab rõõmsas üllatuses silmad.
Tegelikult on see tüütuseni tuttav stsenaarium. Ma pole tööd tehes kuigi seltsiv ja veel vähem meeldib mulle täis ämbrite või käruga millegi otsa koperdada, mis veel VIIKS! ka teeb ja koer on sellest teadlik. Samas on ta ka sellest teadlik, et kui ta teeb sellise näo, nagu oleks vanajumal ise selle palli mu teele (väga täpselt) asetanud ja koeral pole sellega vähimatki pistmist, siis ma lihtsalt hüppan õhku, vannun natuke ja lähen käruga edasi. Ja koeral on päev jälle korda läinud. :)

Mõned müüdid

1. Sirel kasvab aeglaselt.
Valejutt. Anna head mulda, kasta ja viskab suve jooksul igasse kanti 50cm juurde.
Sama kehtib hariliku ebajasmiini kohta.
Tõsi, ebasoodsate tingimuste puhul (varjus või kastmata) kasvab sirel (ebajasmiin)tõesti 5cm suve jooksul.

2. Äädikapuu talub hästi põuda.
Ei talu üldse. Lehed lähevad kollaseks ja ta laseb nad enne sügist maha. Õied ka.

3. Äädikapuu on külmakartlik.
Näib, et ei ole. Külm võtab küll ära puitumata oksatipud kuid meie äädikapuu elas ilusasti üle 2005 aasta talve, kui pakane isegi nartsissisibulad maa seest ära võttis.

4. Kadakat on raske loodusest aeda ümber istutada, sest ei juurdu uue koha peal.
Kümnest taimest juurdub kümme...kui kasta, kasta, kasta. Ilmakaartel pole jälle seevastu üldse mingit tähtsust. Pigem on tähtis taim tervete juurtega kätte saada ja ta ei tohiks olla üle meetri pikk. Parim pikkus on 60-70cm. Pole väga lühike ja juur on ka kättesaadav.

5. Sõnapaar "haiguskindel roosisort" on puhas vale. Igal roosil on vahelduva eduga midagi peal, aga vinskemate jaoks ei ole see fataalne ja nad elavad nõrgaks muutumata oma elu edasi. Õitsevad, talvituvad hästi jne.

Vihmane õhtupoolik millalgi septembris

Vihm plagistab eile õhtust saadik õues tiibu. Verandal, plekkkatusel, vana tamme lehtedes ja vihmaveetünnis. Ühesõnaga, sadas terve öö ja päeva ning sajab veel nädalavahetuse takkaotsagi (huvitav, ühe asemel tuli millegipärast kümme sõna).
Kassid elavad õues oma varjatud elu. Kui kella kolme ajal Pokule tööle lõunat viisin, siis lebas verandal roti...hmh...lihakeha. Ei hakanud veel minema viskama, et äkki läheb seda veel kellelgi vaja. Mu intuitsioon ei petnud. Kui tagasi tulin, oli ta kadunud. Vahel jäetakse ikka pea või soolikad imetlemiseks, aga selle oli keegi kõige täiega nahka pannud.
Eelmisest nädalast pole eriti midagi rääkida. On olnud süvenev sügis ja vähe aega aia jaoks. Mainimist vääriks ehk sügav sissepõige (poolteist tundi) Haljassaare müügitihnikuisse. Oi, oli seal vast põnev!
Väga liigirikas müügiplats. Kahju, et helmikpöörised minu aias ennast just kõige paremini ei tunne. Seal oli neid lausa täies värvigammas.
Väljusin sealt viie taksoniga, kaasa arvatud üks hosta `Lady Isobel Barnett`. Oli veel ka madal kullerkupp, hanerohi `Variegata`, nimetu kurereha (huvitavad pitsilised lehed) ja kassikäpp `Rubra`.
Ees seisab suur operatsioon - kitseenelase naabinaise aeda lohistamine. Ta on juba üsna suureks kasvanud ja asi võrdub umbes nagu sõstrapõõsa liigutamisega.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, olen leidnud lihtsa lahenduse, kuidas aias uute ja huvitavate sortide jaoks ruumi juurde saada.:)
Kevadel on muidugi veel ka see Saku laat.

Sofi Oksanen

Peab tunnistama, et ma ei teadnud temast midagi. Olin üsna mööda vaadanud. Mingid skandaalid seoses nimega, mis võib kõla poolest kuuluda 87 aastasele vanaprouale. Soomlane. Ja öeldagu vähemalt üks põhjus, miks ma peaks soome skandaalse vanaproua raamatuid lugema?
Aga kuna sõbrad on ta heaks tunnistanud, siis laenasin minagi endale Oksaneni "Puhastus"...ja lugesin eile ühe õhtupoolikuga läbi.
Selgus, et tegu noore täiesti kreisi daamiga ja uue põlvkonna väga andeka kirjanikuga.
Rämedalt hea ja lajatab täiega! Teist korda ei loeks ma seda raamatut mitte kunagi, sest see on nii psühho. Juba kolmas romaan viimase kahe aasta jooksul, kus kasutatakse laetud teksti. Kas see on mingi trend? Annab teosest väga võimsa pildi ja samas ka korralikult ajudesse. Unes nägin terve öö pagemist, külmi sügismaastikke klaarõuntega märjas rohus, poriseid kirsasid ja peaaegu Dali`likult mõjuvat ja painajalikku...hmh...koinitud eestimaad. Ei ole vaja enne magamajäämist selliseid raamatuid lugeda, ei ole.