Aasta viimane päev

Miinus 2,5 kraadi külma ja õhuline lumekord aias. Ikkagi talv.:)
Ja teoreetiliselt peaks päev juba kuus minutit pikem olema kui jõulude ajal. Mis on väga armas.
Aga nüüd peaks nagu selle aasta kokku ka võtma.
Eelmine talv oli suhteliselt staatiline vegeteerimine. Või mida sa ikka niiväga aretad kui lumi lõuani ulatab. Tööle-koju, ühest raamatuaugust teise ja vaibast vaibani.:)
Kevad oli äärmiselt huvitav liiliasibulate ajatamise ja aias uute kevadlillede avastamise koha pealt. Suvi tõi palju põnevat iiriste, liiliate ja uute püsikute osas. Vihtade tegemine oli suur ja tõsine töö ning selle peale kulus kenakesti aega. Samuti polnud tööpuudust põhikorje ajal. Eks laiseldud sai ka, aga suvi ongi laadimise aeg.
Suvise suure tööpakkumise ütlesin ära. Projekt oli metsikult huvitav ja ilusa koha peal, kuid juba alguses kogunes selle töö ümber niipalju jama ja eetrimüra, lubadused ei kehtinud ja tööandja otsustas kogu aeg tingimusi ümber. Peale neljandat tasuta konsultatsiooni ütlesin, et te peate endale mõne teise (totaka)vaatama kes selle asja ära teeb.
Pealegi oli püsitöid oma ja Printsessi aias ning septembris natuke ka Pirital.
Oktoobri alguses tuli järgmine suur ja huvitav maastikukujunduse projekt, mille teostamine pehmes sügises oli nauding ja väljakutse ühekorraga. Loen seda meie töödest kõige suuremaks ja töömahukamaks. Samas ka kõige huvitavamaks.
Olme poole pealt oli aasta parim otsus põhitöökoha vahetus ja kõik mis sellega seondus.
Autosõit on raske katsumus, aga sellegipoolest olen väga rahul. Uskumatult hea auraga ja stressivaba töökoht. Töö on huvitav. Missa hing veel tahad?:)
Ma ei tea kas negativism on eestlasele lihtsalt omane või külvab keegi meelega rahva sekka müüte a la teemal, et kui oled üle 50, siis võid endale vaikselt hakata mulda peale kraapima, sest mingit asjalikku rakendust sa selles vanuses endale küll enam ei leia. Ja mitte vähesed kipuvad olema sellisel arvamusel. Nojah, samas...kui korraldada säherdust uuringut endise kolhoosikeskuse servas, võibolla siis olekski liig midagi rohkemat loota.:)
Suurlinn suisa külje all ja MIS MÕTTES ei leia tööd!
Igatahes kui keegi tunneb, et on "rööpaisse" kinni jäänud, siis soovin südikust sealt välja astuda. Pagana hea tunne on pärast.:)

Varem või hiljem jõuab iga lillehoolik lõpuks ikka orhideede juurde välja:)

Kappasin mullapoodi, ostsin tänuga unistuste fondile mõeldes orhideemulda ja muud lillevarustust ning veetsin õndsa pärastlõuna uute hoolealuste sisse seadmisega.
Kastsin, väetasin, uurisin ja imetlesin, tõstsin kitsa poti omanikud suuremasse eluruumi ümber jne jne.
Uued kuukingad on võrreldes vanaga ikka olemuselt väga erinevad. Alates õite värvist, kujust ja lõpetades lehtedega. Suhteliselt algaja orhideehuvilisena oli põnev võrrelda. Üks kuuking on omapärast kollakas-roosa-beezi karva uskumatult paljude õievartega ja teine meenutab suurte vahajate õite ja intensiivse värvuse poolest mõne võõra planeedi floorat. Vana orhidee lehed on ülipaksud, hallikasrohelised, lihakad ja meenutavad kujult keelt, uute lehed on püstjad, mitte niiväga paksud ning rohelised.
Potiaia neljas kaunitar on väärisdendroobium (Dendrobium nobile), kelle õitest moodustub varte ümber delikaatselt lõhnav valge õhuline shaboo ja viies imeline on vastupandamatult lõhnav väikeste tumeroosade õitega dendroobium `Berry Oda`.
Kuues orhidee on kevadel tulnud ja äsja õitsema puhkenud ludiisia, kellel napib ilmselgelt valgust. Pikad õievarred küünituvad jaheda aknaklaasi poole, aga päikest pole veel tükk aega. Ja seitsmes aare on eelmisel talvel tulnud cattleya, kellele kevadsuvel ilmus kaks suurt roosat muinasjutuliselt lõhnavat õit. Praegu kasvatab ta suhteliselt hasartselt uusi lehti.
Kassid suhtuvad orhideedesse õnneks nagu tapeedisse. Neis ei näikse nende jaoks midagi ligitõmbavat olema. Hmh...või mäletavad targad loomad kuidas roosa suss lendab, sest lilled on kutsikast peale kõva tabu olnud:).

Bändikas

Eile oli imeilus päev.:)
Ja ei saagi muidu kui käin iga natukese aja tagant oma uut talveaeda imetlemas, tänu südames. Niuts, nii...võrratu.
Bändikas oli aus. Oli ka üllatuslikke momente. Kui kõik lõõtsamängijad parajasti köögis olid võttis toas üks karmoska loo üles. "Missasja?" jäi R. kuulatama "Aha, see on vist Lilka". Aga tuppa vaatama minnes selgus, et Lilka mängib hoopis kitarri ja karmoskalt tuleb Pokumehe uus lugu. "No kui kümme korda kätte oled võtnud, siis hakkab midagi juba justkui tulema ka." nentis Poku juhtunut.
Tseti "radiaator" oli vahepeal täitsa ära taltsutatud ja mängis Tseti käes väga ilusasti "Nõianeitsit".
Viisipidamatuna kuid siiski tulise fännina olen nende vanade armsate lugudega nii kokku kasvanud, et kui pole tükk aega bändikat olnud, siis kisub videoid vaatama ja netist sarnast muusikat otsima.
Õues endiselt hea soe. Sooja on kolm kraadi ja vihmane.

Pühade tunne

Kuidas ta kellegile peale tuleb, aga minaisikule hakkab see päris pühade tunne kohale hiilima alles millagi peale jõule. Jõul mõjub tavaliselt siukse paraja sundtüütu kohustusena ja seostub kõva tööpäevaga köögis, mis on seestunud ilmselt eelmisest elust. Eimidagi toredat. No ei pea ma midagi sellest jeesulapsukesest ega hardast kärast tema ümber. Kuidagi jubedalt ameerikalik on kõik see wärk. Eriti tugevad paralleelid veel tänavu kui muru aias veel kasvab jne.:)
Paar päeva on olnud nüüd tõepoolest niuksed päris pühadesed küll. Kevad ei ole enam mägede taga (ainult 2,5 kuud:), kõik koli kenasti ära koristatud (imelik, et elamine ikka nii palju koli tekitab:), lapsed ära kingitatud ja paar päeva täitsa vaba voli teha neid asju mida hing ihkab. Ilusate asjade ja heade söökide tegemise aeg. Naudingute kaitseala.:) Tegin eile punast villast vaipa. Valmis veel ei saanud, aga natuke võis kangaspuude vahelt juba piiluda, et misuke ta siis tuleb. Kaltsuvaibad on muidu puhas taaskasutus, kuid nende hulgas on ka "aadlikke". Villase punase vaiba jaoks tuleb materjali koguda...hmh...vist oma 10 aastat.:) Kuna ma varem punast villast kaltsukat teinud ei ole, siis, nojah, tuleb välja, et neid kerasid on tõesti niikaua ühest kohast teise veeretatud enne kui nad hakkasid ühes kilekotis nagu rohkem koos olema ja siis juba ideeks vormusid. Nojah, eks värvieelistused ka. Varem polnud ma lihtsalt üldse punase fänn.
Eile õhtu oli kokkamise päralt. Pokumees tegi maksapasteeti. Sellist mida teevad peakokad klassikalise muusika saatel ja mille sisse käib porgand, muskaat ja muud peened maitsed. No selline...hmh...pasteetide ülemlaul. Mina tegin vana hea retsepti järgi sharlottat. Täna on "two in one" ehk siis selle aasta viimane bändikas ja selle varjus natuke sünnat ka. Õues on 3,7 kraadi sooja ja sajab vihma.

Imelike ilmade rekord

Õues on pluss 7,5 ja tuul huilgab endiselt korstnas. Õhtul läks meie tänaval tunnikeseks isegi elekter ära.
2009. aastal oli samal ajal paksult lund ja stabiilselt 4-5 kraadi külma.
2010. aasta pühadevahe kippus ekstreemiks. Oli samuti torm kuid tormiga kaasnes ka palju lund ja aias rinnuni ulatuvate lumehangede vahele rajatud kõndimiskaevikud tuiskasid iga öö täis. Tee katlamajani koos labidatööga kestis 1,5 tundi ja miinus 10-30 oli õues jumala normaalne nähtus. Ja tänavu...noh, et kui olen imestlemise lõpetanud ja kui viimaks valgeks läheb, siis peaksin siiski minema ja natuke rohima, sest muidu ei paista lilled enam umbrohu seest välja.:)
Ja kannikesi peaks ka tuppa tooma, teoreetiliselt peaksid nad selliste ilmadega veel õitsema.
Mõeldud - tehtud, käisin ja rohisin.
Õieotsingute käigus selgus, et leidub vaid õietuid väikseid kannikesetaimi. Küll aga üllatas kollane krookus, kelle leheotsad pikalt mulla alt välja sirutunud umbes sellise mõttega, et kui päikest ka saaks, hakkaks nädala pärast õitsema. Nägin ka ühte tulbiotsakest. Väga efektsed ja talvemõttestki täiesti puutumata olid igihaljad tipmine puksrohi, ibeeris, väikese igihali sordid, läiklehine mahoonia, sinililled koos suurte õiepungadega, metspipar, aed-liivatee, kevadik, nõmme-liivatee ja osad madalad kukeharjad. Kenasti eksponeerisid oma lehtset ilu ka kopsurohi ja iminõgesed. Hoolimata südatalvest ei ole kogu aed jõhkralt ära võetud vaid elab oma elu vaikselt edasi. Kevadeni on kolm kuud. Tagasihoidlikuks kütteks on kulunud umbes kaks ruumi puid.

Torm

Kuus kraadi sooja ja metsik tuulemühin ümber maja. Samas...ka mitte mingi hüpersupertuul, sest väljast justnagu raginat pole kosta olnud ja ümber aetud ka midagi ei näi olevat. Kuigi pime veel. Vbl mets juba pikali.:)
Paari-kolme aasta tagune torm murdis poole kilomeetri kaugusel metsas 10-15 cm jämedusi mände nagu pliiatseid. Jõhker jõud, hea, et säherdune alevikku möllama ei tulnud.
Eile oli jõulu esimese püha puhul hall kenasti maas ja külmunud veepärlid rippusid kunstipäraselt võrkaia igas ruudus. Kui päike ägisedes veidi kõrgemale tõusis, siis need sätendasid. Aga ega toda võlu kauaks ei jätkunud, sest selge taevas asendus umbes poole tunni jooksul laushallide vihmapilvedega, kust hakkas soppa sadama.
Samas on tormid-tuisud ettearvamatud ja mitmekümnekraadine temperatuurivahe võib olla tundide küsimus. Kuus kraadi sooja jõuluajal! Jee! Armastan iiri talve!:)
Kuigi...peenrad rohetavad juba täiesti rahurikkuval moel. Jabur on, aga veidi rohima peaks tõesti. Talirohimine.:) Mõnel valgemal päeval võtan selle ette.
Torm jätkub. Kena hele päev koos fantastilise päikesepaiste ja tuule rammingute all nagisevate seintega.

Külmalaine.:)

Tervelt miinus 4,6 kraadi!
Jõul oli tagasihoidlik ja rõhuasetus sellel, et pigem endal hää oleks, mitte vanadel kommetel. Üks päkapikk tõi öölambi ja teine pikendusjuhtme selle jaoks ning asi vask.
Täna peaks olema turupäev ja natuke vaibatamist ning homme saab hakata kartulivorsti tegema.
Ees on tervelt kaheksa vaba päeva. Jee!:)

Jõulurahu

Nädala lõpp, aasta lõpp, puhkus, jee!:)Maandun kodus, panen tule koldesse, teen suure tassi tshillikakaod ja poen paksu põneva romaaniga põhku. Väljas puhub õela moega põhjakaarte tuul, kuid toas on hea soe. Härra Tibu kikerdab kamina ees nagu lõkkepatareiga biorobot, et iga viimsegi vurru-saba-käpakarvakesega võimalikult rohkem soojust talletada. See on omamoodi koomiline ja samas ka ilus. Loodus ei raiska mitte midagi ära, kõik läheb täie ette. :)
Kui kamin kustub, hakkab kass teisi soojusallikaid otsima. Istub natuke läpaka venilaatori ees köögi laua peal, aga seal on igav ja ventikas on väike ka. Siis vaatab pika silmaga kuidas Proua Muri korvis põõnab. Teadagi, mida sealt öeldakse. Omal ajal oli ju tore pesamunana ligi aastajagu emapiima peal olla, kuid võõrutamine tuli järsult (ja meenutas kickboksingut)ning Proua Muri läheb praegugi närviliseks kui teine tema selja taha sooja üritab pugeda. Härra Tibu võngutab lausa saba. Brr! Muri on karm mutt. Lõpuks poeb soojaotsingutel kassiisand toolil vedeleva sulevesti sisse, kukub koos sellega tuhmilt põrandale ja jääb viimaks ometi rahule. Ka perenaine saab rahus raamatut edasi lugeda, sest täna rohkem midagi naljakat enam ei juhtu.

Pööripäev

Jõululaupäeva paiku tõuseb päike midagi umbes 9:11 ja loojub 15:26. Aasta viimasel päeval tõuseb päike 9:10 ja loojub 15:35. Nädalaga tervel kuus minutit valgust juures!:)
Kui kukesammu võrra, siis on see talvine kukk ikka üks väga pisike lind.
Hetkel külma miinus kaks ja auto jääs.

Öökülm

Täna hommikul öökülma miinus 0,6.:)
Eile oli imeilus hele päev fantastilise päiksetõusuga ja sellevõrra ka õhtul kauem valge. Sai haruldasel kombel isegi valges koju. Tänaseks lubati samasugust. Muidu on pimedas minek ja pimedas tulek.
Tõepoolest sajab palju. Sedakorda ei ole see olnud õnneks lumi.
Jõul peaaegu käes. Polegi väga hirmus.:)
Paari päeva pärast hakkavad päevad pikemaks minema.
Ilmaennustajad on hakanud areldi rääkima soojast talvest, kuid esialgu tõmmatakse siiski veel joont selle talve järgi kus jõulu aegu lumi maha tuli ja siis muudkui tuli kuni kevadeni koos paksu külmaga. Tänan väga! Sellel lumeta talvel kus vahepeal natuke ka külmetab pole mitte midagi viga. OHuvitav, kas omavalitsused saavad nüüd ületalve rikkaks, sest pole vaja hullu raha koppade, sahkade ja lumeveo peale raisata?

Vihmane, soe.

Käisin pimedal verandal ilma nuusutamas. Temperatuur pluss kolm, metsa niiske mühin, puudelt ja katustelt langevate vihmapiiskade ksülofon, märja kuluheina lõhn miinus kaks kassi, kes koos minuga samuti sooja detsembrit kaifivad ja igal võimalusel nelja seina vahelt õue volksavad...Et varsti jälle tagasi olla, sest tuuled on õelad ja vabadus vabaduseks, kuid magada on toas parem.
Kangesti kisub kangastelgede juurde, kuid aega ei ole. Proovin siis jupikaupa, et tunnike siit ja teine sealt. Suve jooksul on palju huvitavat materjali kogunenud, mis kõik katsetamist ootavad. Töömahukatest tellimustest olen ära vingerdanud, kuid kahest villasest kaltsukast ei suutnud ära öelda, oli endal ka väga huvitav teha. Täiesti äraproovimata ja sümpaatne materjal. Võiks öelda, et lausa luksuslik...pehmed elastsed meriinoribad vaheldumas ausa villase, mohääri, kashmiiri ja angooraga. Tuli mõnus kerge ja vetruv tekstiil. Muidugi võtab niisuguse koguse väärtmaterjali laekumine paar aastat aega, sest kõiki värve ju kokku ka ei summi. Hallid, kollased, beezid, must, valge said ühte virna ja punased teise. Hmh...kummaline, paistab, et siniseid ja rohelisi (külmades toonides) villaseid esemeid nagu üldse ei esineks. :)
Toaküpress on aastaga ligi 10 cm pikemaks kasvanud ja kui ta kummuti peale tõsta, siis peaks saama kuuseks maskeerida küll. Liiatigi on selle aasta pühad nii argipäeva vahele litsutud, et ei erine tavalisest nädalavahetusest.
Ludiisia tahab vastupidiselt teistele orhideedele täiesti ühemõtteliselt kasvada mullas.
Vähese mullaga segatud orhideesegus tundis ta ennast terve suve suhteliselt nigelalt. Sügisel istutasin ta komposti. See mõjus positiivselt ja üksteise järel hakkas lihakatest vartest õiekobaraid sirutuma. Praegu on kaks avanenud ja kolm ootab järge.
Kattleya keiki läks kasvama, samuti ka väärisdendroobiumi oma. Orhideed on oivalised.:)

Jõul

Novembri alguses läks tõsiselt lahti - igal pool jõulukulinad müügil, päkapikud, põhjapõdrad jne. Detsembri alguses asi süvenes - raadiost paisati eetrisse üks jõululaul teise järel, ainsatesse vähegi vaadatavatesse seriaalidesse ("Vahelevõtja" ja veel mõned) hakkas vaikselt siginema jõulukaunistusi ja lõpus keerasid peategelased puhta jõululainele (loe: ära). Sellega asi loomulikult ei piirdunud. Delfi naistelehele hakkasid ilmuma pastakast imetud nupukesed teemadel "Üksildased jõulud", "Kuidas olla ka ilma pereta jõulude ajal õnnelik", "Kõige jubedamad kingitused, mis te olete jõulude ajal saanud", "Mis jõulukaunistused teie majal on" jne. Ühesõnaga, muret kui palju.
Ma ei mõista seda metsikut eufooriamürinat mis igal aastal jõulude ümber toimub. Seda pakipaanikat, seda vanade ameerika häppiendifilmide näitamist jõulunädalal "Kõva pähkel", "Beehoven", "Politseiakadeemia", "Home alone" jne. Läänestumine?
Küünlatuli on talvel kõige ilusam asi, põhjamaalaste päikesemeenutus jne, aga mis see jõululaps siia puutub kui tegelikult olla ta (siiski reaalis eksisteerinud isikuna) sündinud kas märtsis või teise versiooni järgi millagi suvel. Mitte mingil juhul aga talvisel pööripäeval.
Ma olen häppi, et on (tavaliselt ikka on) mõned vabad päevad, et saab teha hobiasju, et saab ennast laadida, et päevad hakkavad pikemaks minema, et kevadeni on jäänud vaid kolm kuud, et meil on see tore iiri talv seekord ja et...ic, aias kannikesed õitsevad.:)
Kui see jõul nüüd ka mööda saaks, siis oleks päris tore kuni uue aastani kodus mõnnatada.:)

Palun õue!

Pole õrna aimugi kuidas kasvab kassidele külge taktitunne, aga ka Härra Tibu on õppinud öösiti mitte laamendama. Kui ikka öösel välja tahetakse, siis ei mäuguta enam koleda häälega ega hüpata une pealt makku vaid küsitakse õue üpris naljakal moel.:)
Voodisse ilmub pikk raske kassikujuline palk, hakkab jalutsist tulema, litsub ennast kahe magaja vahele, vajutab teki lohku ja venitab end kuni on peatsis väljas, siis lööb nurru lahti. Mõte on umbes selline, et no üks neist peaks nüüd ometigi kargud alla ajama. Ja ega ta väga mööda panegi.:)
Jõul läheneb kiirrongi kiirusega, õues on pluss 3, kartulivorst veel tegemata.

Unistuste detsember

Päike (niru ja kahvatu, kuid ikkagi päike) paistab (loe: küünitub hädavaevu poole ketta jagu üle metsa ja kukub varsti õlletehase taha, aga vähemasti on päev hele. Näeb värve ja pole vaja keset päeva tuld toas põlema panna. Minu lemmikdetsember!:)
Õues on pluss kolm kraadi sooja, mitte mingeid lumemägesid ei ole, küttepuud panipaigas kõik veel alles ja tänaval võib libisemist kartmata ikka veel pika kindla sammuga käia.
Äkki tõesti see talv veab?
Äkki ei sajagi maha tervet himaalajatäit lund, äkki on jumalad järele mõelnud, et nii ikka ei lähe mitte ja...
Kui nüüd keegi talvepuhkuse võttis, et saaks iga päev palju suusatatada, siis ta pole vist tõesti kuigi rõõmus, aga mina olen häppi. Täiega.:)

Jalgratta avastamine

Kõik algas tegelikult Punsli elist.

Kõik teavad Lutsu "Kevade" Paunvere vana apteekri nõrkust "punsli eli" vastu. Aga mis on Punsli eli, ehk millest koosneb, seda pole täpselt teada. Lutsu raamatust võis lugeda, et jook oli niikole kibe, et karmimatelgi vedas lõua viltu.

Punsli õli olla tegelikult endisaegse valmistaja järgi Kunzeli eli. Pärit Riiast. Algselt välispidiseks kasutamiseks mõeldud vürtsikas segu(võimalik, et see võis olla ka Riia palsami aluseks)on ammune apteekrite naps. Lätlased räägivad, et retsepti teadja suri ära ja peale seda olla algne palsam ära lörtsitud, et ehk siis tehakse nii nagu keegi oskab.
Millest koosneb? - Puhas piiritus + droogid. Väidetavalt oli 9 komponenti.

Minu elu esimene kokaraamat, millega suures lugemisnäljas (umbes 6 aastasena) kokku puutusin ja selle ka läbi lugesin, oli trükitud gooti kirjas, välja antud 20 sajandi alguses ja lausa kubises igasugustest põnevatest roogadest, millest kuuekümnendate lapsed undki polnud näinud.
Pooltest maitseainetest ega lisanditest loomulikult ka mitte.
Mul on meeles, et seal kasutati lõdval randmel selliseid väljendeid nagu kookoshelbed, mandlipiim, martsipanimass, tüümian, fenkool, pomerantsikoor, potas, põdrasarvesool jne
Nüüd ei ole kookoshelbed ega tüümian enam müstika, kuid pomerantsi kohta olen suhteliselt pealiskaudselt arvanud, et ju ta mingi apelsin on. Kui juba vanaaegsete raamatumõistatuste väljauurimiseks läks, siis ikka sama soojaga edasi...:)

Vikipedia ütleb, et:
Pomerants ehk mõruapelsin on pomerantsipuu (Citrus aurantium) vili.
Väikse apelsinitaolise ereda oranžikas-punase vilja liha on mõrkjashapu ja ei sobi töötlemata söömiseks. Mehhikos lõigatakse viljad pooleks, soolatakse, kaetakse terava tšillipastaga ja tarvitatakse lisandina liha kõrvale.
Mõruapelsinidest valmistatud marmelaad on eriti populaarne Inglismaal, Šotimaal ja Lõuna-Aafrikas.
Hispaanias maitsestatakse mõruapelsini mahlaga kalaroogasid. Yucatáni poolsaarel kasutatakse mahla veiniäädika asemel ja Egiptuses valmistatakse sellest veini.
Vaikse ookeani saartel kasutatakse purustatud vilju ja lehemassi seebi aseainena riiete ja juuste pesemisel. Sansibari ja Pemba saarel küüritakse mõruapelsinidega põrandaid ja metallnõusid.
Pomerantsi koorest pressitud pomerantsiõli sarnaneb apelsiniõliga, kuid on mõru ja seda kasutatakse kompvekkide, jäätise, küpsetiste, tarretiste, närimiskummi, limonaadide, likööride ja ravimite valmistamisel.
Pomerantsipuu puit on valkjas või kahvatukollane ja kõva. Seda kasutatakse mööbli valmistamiseks. Kuubal tehakse pomerantsipuust pesapallikurikaid[

Potas ehk kaaliumkarbonaat ehk tuhasool on kaaliumi ja süsihappe sool. Kasutatakse kohevates küpsetistes kergitusainena. Sobib mee- ja siirupikookide tainasse, mis sisaldavad kerkimiseks vajalikke happeid.
Potasega valmistatud tainad vajavad pikaajalist seismist ehk laagerdumist. 1 kg jahu kohta arvestatakse 1-2 tl potast. Potast on soovitatav lisada koos põdrasarvesoolaga, siis kerkivad mee- ja siirupikoogid paremini ja on maitsvamad.
Keemiline valem: K2CO3

Põdrasarvesool e. ammooniumkarbonaat (E 503)

keemiline valem (NH4)2CO3

Põdrasarvesool ehk ammooniumkarbonaat ehk süsihapuammoonium sobib eelkõige õhukeste/lamedamate küpsetiste valmistamiseks, mis küpsetamisel tugevasti läbi kuumutatakse. Lahustub küpsemisel süsihappegaasiks ja ammoniaagiks. Umbes 60C juures eraldub ammoniaak, mis paksudest kookidest hästi välja ei pääse ja jätab neile ebameeldiva maitse.
Varem tehtigi jahvatatud põdrasarvest, moodsa küpsetuspulbri eelkäija.
Enne kasutamist hõõrutakse põdrasarvesool peeneks, sõelutakse jahu hulka või leotatakse vedelikus.
ASENDAMISEKS: 1 tl põdrasarvesoola asemel 1 tl küpsetuspulbrit (sarnane, aga tulemus ei pruugi olla sama habras ja õhuline) või 1 tl küpsetuspulbrit ja 1 tl söögisoodat.

Esimene lumi läheb ikka aia taha

Eile hommikuks oli kogu lumi ära sulanud. Kiikasin korraks aeda, et kuidas lemmikutel ka läheb. See oli viga. Novembrikuu jooksul (oktoobris alles rohisin) on umbrohi jälle rohetama hakanud. Nii fanaatik ma ka pole, et detsembris rohima hakata, aga kange kiusatus oli küll.:)
Uskumatu, kuid mõnede lume all olnud taimede pealsed olid loogikavastaselt veel täiesti rohelised. Nagu näiteks udupeen iiris paraadpeenras jne. Üldiselt, pikalt külmas vihmas lailatada polnud tore. Eile oli vihm, täna hommikul miinus 2,5 külma ja kuuvalgus.

Lihtsalt üks laupäev

Tilgutasin just püretist Mohri soola katseklaasi ja segu oli juba värvi muutmas...kui midagi vastu akent mütsatas. Vihmapiisa jaoks oli see ilmselgelt liiga suur ja ma ärkasin. Oh kõrvad ja karvad...härra Tibu oli õhtul õue ununenud! Seda ma mõtlesin läbi une, et millegipärast ei olegi jalgade peal seda sooja kõrvadega tellist.
Õues sajab vihma, kogu uhke lumi sulab ludinal ja sooja on 1,2 kraadi. Kohutavalt palju uljasõiduõnnetusi, sest olevat libe.
Eilne tuisk polnud tuisk ega miskit, lihtsalt uhke nimi, pisut lumepudi ja tugev tuul.

Härra Tibu tubased meelelahutused

Kuna õues pole tükk aega enam midagi toredat teha, siis on kasse palju toas näha. Vedeletakse siin ja seal kus uni parajasti juhtus maha rabama. Süüakse, otsitakse meelelahutust, aga eks neli seina ole neli seina ja kõik nendevaheline juba ammu ära avastatud. Kui on eriti sigaigav, siis ronib Härra Tibu kuskile kõrgemale kohale (trepile) ja hakkab seal laulma üksildase kassi laulu "keda mitte keegi ei armasta ja kellel lastakse igavusse surra". See on nii kole hääl, et kõik hakkavad üksteise võidu talle oma teenuseid pakkuma. Tibu, tule, mängime küpsise vaiba alla peitmist, jää ometi vait, hakkame maadlema jne
Aga kui keegi üksilduselaulust välja pole tegemas, siis kangutab Härra Tibu vannitoa ukse lahti ja lipsab sinna sisse. Kui kass kadunud ja uks poikvel, siis on teada kus ta on. Tavaliselt võib leida mehikese sealt kõrvad torus süvenenult nurka vahtimas ja käpaga kobamas. Vannitoas tuiab ringi niiskuseputukaid ja ilmselt on nende kulg kassi terasele kõrvale kuulda. Mõnes mõttes meenutab see tegevus kalastamist.:) Kord oli ta tabanud suure ämbliku ja veeretas sellest väga süvenenult pallikest. Eks lootus ka seekord midagi nii suurt ja toredat kinni püüda ongi see, mis Härra Tibu ikka ja jälle vannituppa veab.
Teine tore tegevus on plastikust põrandaharja närimine. Selleks on vaja harjastepoolne ots keset tuba tirida ja siis saab tükk aega närida.
Noorepõlve sigadused on unustatud ja unehäiretega Härra Tibu enam ei tegele. Paistab, et kassid saavad täiskasvanuks umbes kahe aastaselt (esimeste taktitunde tunnuste ilmnemine Härra Tibu jõulise loomuse juures).
Nii, et ööd on meil siin nüüd vaiksed.
Ludiisia on hämarate päevade painel hirmuäratavalt pikaks veninud ja avas esimese õie pikast valgest tõlvikust.
Nüüd pole enam palju jäänud, juba kahe nädala pärast hakkavad päevad jälle pikemaks minema. Lubatud tuisk pole meieni veel jõudnud, väljas on üsna tüüne pimedus, kraadiklaas näitab miinus 1,6.
Kui eelmisele aastale mõelda, siis oli superpurgaa Monika selleks ajaks me majakese juba amuu lume alla matnud ja miinus 18 oli igapäevane temperatuur. Aastad pole vennad.

Talve hiiliv algus

Miinus 2,5. Verandatrepp on märg, maapind kohati mustab, aga lumi on aias alles. Eile õhtul sadas suuri räitsakaid, mis vesisele maapinnale lärtsatasid.
Hoolimata lörtsist oli eile ilus õhtu.
Koduhaldjas tegi selle koleda ilmaga uut aeda, aga nüüd on juba lõpusirgel ka.
Käisin peale tööd Solarise keskust uudistamas. Ilus disain, treppidel kreeka vaasimaalide kehaga kaks noormeest liibuvates spordiriietes mängimas kahe õhus heljuva ning puldist juhitava heeliumiga täidetud robotkalaga, toiduosakond oli suhteliselt hästi varustatud, aga kallis. Verikäkki oli viite sorti. Koogivalik ja joogivalik oli muljetavaldav. Nii, et enne küllaminekut tasub sealt küll läbi astuda, aga igapäeva toidu ostaks siiski odavamatest kohtadest. Raamatupoodi eile ei jõudnudki. See peaks seal ka päris suur olema.

Lumine teisipäev

Eile õhtul siis sadas ja miskit jäi ka hommikuni maapinna uuretesse pidama. Välja vaadates on igatahes täitsa lumine (miinus 0,3). Enne päris lumesid on veel üks töö - väiksed õunapuud hiirte eest sisse pakkida ja siis ta võib tulla. Kaks päeva pole sõitnud, aga ma pean tunnistama, et autoga on teekond tööle-koju küll seiklusrikas, kuid mugav. Roikusin eile koju tulles 2 tundi bussigraafikute ja ummikute segadikus. Selle asemel, et pool tundi närvitseda ja selle ajavahemiku pärast juba kodus olla.:) Kui ma peaksin valima, siis ma valiks auto. Nüüd juba küll. Kuigi ebakindlus on ikka veel suur.
Kuna aed elab kevadeni oma elu ja mina sellesse eriti sekkuda ei saa, siis võib südamerahuga ühest "raamatuaugust" (vrdl väljend "must auk") teise astuda. Tõin raamatukogust jälle umbes viis kilo ja enamus on läbi. Kerged klotsid, üks oli tegelikult loetamatu ka, panin peale 50 lehekülge loetud raamatute virna ja mõtlesin, et miks keegi üldse viitsib nii halba raamatut tõlkida ja siis pärast veel kirjastada ja.
Aga oli üks täitsa hea ajalooline stoori egiptuse edukaimast naisvaarao Hatsepšutist. Paul Doherty, "Ra mask". Seni on minuni jõudnud egiptuseainelised raamatud olnud sentimentaalsed suhtelalinad, välja arvatud muidugi vanad head "Sinuhe" ja "Vaarao".
"Ra maskis" nautisin väga taasloodud vana Teebat, delikaatseid ehete, mööbli ja kostüümide kirjeldusi, efektseid stseene surnute linnas ja vaenulike sõjavägede üksteise kallale prantsatamist. Tõsihea raamat...kuni (teate ju seda luku kinnitõmbamise heli, mida filmides kasutatakse kui miski hea asja ära rikub:) lugu jõudis hoogsas rütmis Suure Lahinguni, kus 20 000 tuhandeline Hatsepšuti sõjavägi nottis raevukas lahingus ja kuninganna eestvedamisel maha enamiku mitannide sõjaväge mis oli 2 korda suurem. No juhtus nii. Ehk olid vaenlased kõrbes liiga pikalt marssinud, ehk tegid mitanni väejuhid vigu, ehk olid jumalad kuninganna poolt, kes teab...See selleks, aga siis tuli see koht, mis polnud enam tõepärane.
Kuninganna käskis langenud vaenlaste peenised maha lõigata ja võidu märgina koos sõjasaagiga Teebasse saata. Siin pani mu loogika piduri. Kui osa vaenlasi pääses veresaunast, siis palju võis langenuid olla? 20 000? 25 000? Ok, oletame, et üks ühik kaalub eraldatuna 100 grammi, kümme ühikut on kilo, sada teeb kümme kilo, tuhat sada kilo, kümme tuhat tonni ja kakskümmend viis tuhat kaks ja pool tonni.
Vedada kaks ja pool tonni roiskuvat liha lahingupaigast nädalapikkuse teekonna kaugusel asuvasse Teebasse...endast täiesti väljas raisakotkaste pilv stabiilselt pea kohal.... no ei ole reaalne.:) Siin pani kirjanik vist puusse. Efektne, aga väheusutav.
Samas kui lahingus ellujäänud muulade, kaamelite ja eeslitega tuli koju vedada ka oma sõjaväe haavatud ja sõjasaak.
Aga raamat oli hea.:)

Detsember

Plaanime suurt invasiooni turule. Vorstisoolikad, hea jõulupraad, suurte aukudega odav ja maitsev juust, gruusia päritolu taimsed maitseained, astelpaju- ja linaseemnepulber talviseks dopinguks (meega segatult moodustub kommilaadne amps), koos kestadega päevalillehalvaa (rämedalt hea), kuivatatud ingveripalad ja muud asjad, mida mujalt ei saa kui turult.
Olen tööl õpipoisina jõudnud kuuenda katseni. Kõige rohkem meeldib mulle katsete juures see peaaegu rituaalne käeline osa materjalidega, arvutisse sisestamine on ka sümpaatne (programm teeb mustad arvutused ise:), kõige keerulisem on käsitsi arvutamine ja need valemid, valemid, valemid...Ühesõnaga, puhas füüsika, mida peab ka oskama (näiteks selleks puhuks kui elekter ära läheb:).
Pluss o,8, sajab. Loodan, et see on vihm.

Kohanemine

Lillesõltlasele on talv suur katsumus. Peale 15. novembri öökülma oli jokk. Nojah, nii peabki. Loodus jne. Aga ees on tervelt neli pikka kuud ilma botaaniliste lemmikuteta. Mõnevõrra annavad leevendust orhideed. Pintsakutriibuliste sametiste lehtedega ludiisia on kasvatanud hiigelpikad õievarred ja avab täna esimesi õisi. Mõeldes kapipealse aia suurendamisele, võtsin cattleya taime eraldi potti ja kevadel saan selle vahetada ilusa kollaseõielise ontsiidiumi vastu. Kuuking lõpetab suurte pingutustega õitsemist. On näha, et viimnegi kui õis on luitunud ja näinud kõiki selle suve päevi, kuid ikka veel maha ei lange. Samas on vana õievarre küljes näha uute õievarte algmeid, nii et kevadel jälle uue hooga.
Loomulikus olekus ongi vist nii, et kuuking tahab rippuda. Ma ei ole viimaseid õievarsi üles sidunud ja need on olnud metsikult külluslikud (see suvi ühel taimel üle 20 õie).
Väga põnev oleks ka mõnd teist värvi kuukinga kasvatada.
Nii, et ei ole päris sedasi, et võeti käest kogu aiailu ja anti asemele...hmh...rool.:)
Uus töökoht on väga hea auraga ja sinna on hommikuti lausa rõõm minna.
Härra Tibu õpib taktitundeline olema. Täna ärkasin pehme õrna põsepai peale. (Ei mingeid makkuhüppamisi enam või?:) Sapiste mõtetega "niikuinii tahab konservi" ajasin ennast liikvele, aga Härra Tibu sammus väärikalt rõduukse juurde. Minu lugupidamine.
Peale eilset eriti sooja vihmailma (pluss kaheksa kraadi) on tänahommikune miinus 1,3 täitsa üllatus. Või hakkab tali lähenema? Parem mitte.

Tiivad

Eile hommikul ületasin barjääri ja sõitsin esimest korda üksi. Tegin puhtalt trenniks pool kuus aleviku vahel paar tiiru. Peab tunnistama, et NII paha tunne see just nüüd ka ei olnud.:)
Sõidame linna kaudu tööle ja tagasi. Minek on puhtalt tehnika lihvimise küsimus, sest teisi autosid on vähe ja ma saan teisi segamata sõita oma sõitu. Tagasitulek on endiselt jube, kuigi sel kellaajal pole veel pime ja ummikut ka mitte.
Minu armas autoõpetaja väärib medalit. Üksi oleksin lubadest ammu loobunud. Nii palju kannatlikkust, empaatiat ja julgustust. Lihtsam oleks vist karusid jalgrattaga sõitma õpetada.:)