Hämar hommik

Suvi on põhjamaalase väike luksus. Õues on soe rambe vihmaeelne hämarus. Midagi lõhnab, midagi puhkeb, midagi on juba ära õitsenud. Istun hommikukohviga verandal, imetlen Vaadet (nüüd juba veidi on) ja mõtlen uniseid mõtteid kaduvusest...noh, et kaks kuud on veel jäänud seda ilusat aega. Pikki mõtteid ei lasta eriti heietada, sest näugamid tahavad süüa ja nende kehakeel muutub aina pealetükkivamaks (tummahambad, nagu nad meil on). Lõpuks arvab Muri, et ega perenaise poleerimisest eriti kasu ei tõuse kui selline tukunui ollakse ja asub ise sisse murdma. Teinud kindlaks, et rõduuks on lihtsalt kinni lükatud, mitte riivis, surub ta käpad ukseprakku ja muutub väikeseks kirjuks vedruks. Uks avanebki lõpuks kräginal. Härra Tibu tungleb kutsika agarusega ema selja taga ja üritab külakuhja moodustades järjekorra viimasena esimesena sisse pääseda. Proua Muri susiseb vihaselt ja koos kappavad nad kööki oma toidukausside juurde. Langevad esimesed vihmapiisad...