Päästetud päev

Liiliad avanevad. Esimene oli krookusliilia paraadpeenras, siis Monte Negro ja madal aasia oranz,  siis aprikoosivärvi roosilõhnaline, siis Smugl Janka ja Iskra.  Eriti põnevad on täna, homme ja järgnev nädal üldse. Kes, kus, mis värvi, jne?
Rohkem ma seda viga ei tee, et lasen liiliasibulatel peale istutamist anonüümsusse langeda. Esiteks kõrgused... ja siis veel kaugus üksteisest. Praegu on kõrged liiga üksteise kukil, vahepeale jääb tühja ruumi jne.
Üksteise järel avanevad astilbed...valgete toonid on toredad - Bumalda kreemikas, Liinalt saadud lumivalge ja poetaim roheka õievärviga.
Ka päevaliiliad on kõik oma õievarred välja sirutanud ja 4 suve kestnud "anonüümsete päevaliiliate ajastu" saab otsa. Sest just niikaua kasvasid nad mul taimedest suureks. Muidugi on siin oma osa ka põuastel suvedel, kuid siiski...
Eile oli totaalne ämber. Võtsin raamatukogust kolmeosalise "Tudorite Roosi triloogia" ja mõtlesin, et kui laupäev tuleb veeta ahju küttes, siis võiks vähemalt üks hea ajalooline jutukas seltsiks olla. Ega mina ju tagakaane sisuseletusi alati lugeda ei viitsi. See oli viga.
Meespeategelase välimuse kirjelduseni jõudes hakkasin halba aimama. Kirjeldus ise nägi välja nii:
"Mees oli riides nagu härra, nii liialdatult mehelikkust rõhutavas kostüümis, et naine punastas. Lühike vammus lubas särgil selle alt välja tupruda. Nutikate lõhedega laiad varrukad lausa õilmitsesid käeaukudest. Liibuvad mitmevärvilised sukkpüksid embasid ta pikki sääri. lihaselisi reisi ja kulmineerusid määratus hõbepaelaga punutud kubemeklapis."
(Üks naisteka kindlaid tunnuseid on mõlema peategelase arsenali üksikasjalik ülevaatus vähemalt esimese 20 lehekülje jooksul. Ja see, mis kuskil pungitab, õhetab või muidu pandav välja näeb, sellest pajatatakse pikalt.)
Persse!...ma olin enda terveks päevaks soft porno otsa määranud, ees oli veel üheksa tundi ja mitte midagi muud peale ristsõnade ja ahjukütmise ees ei terendanud.
Kuna elu on näidanud, et mõned naistekad kõlbavad ka lugeda (Tuulest viidud, Angelique jne), siis  üritasin kohaneda ja oma eksitusega sõbraks saada, aga seesinane mahlane pala oli loetamatu. Naiivne, nõretav, halvasti kirjutatud. Mõtlesin et mis ma siis teen nüüd. Õnneks oli üks hea inimene nõus 10 minutit kohatäiteks olema ja ma tõin endale kodust Troonide mängu viimase raamatu. Päev oli päästetud.