Hapukurgihooaeg

Sõna otseses mõttes...Ei äikest, ega päikest. Ilmataat on otsustanud vihma välja hautamise taktika kasuks. Igal pool on lämbe, poolpilves ja niiske, taimed muidugi rõõmustavad. Majaäärne liiliapeenar näeb tõeliselt imposantne välja - umbes kolm õievart on 2 meetrised ja ülejäänud pürgivad kah sinnapoole. Liiliamaania alguses otsustasin, et ei mingeid punaseid ja muid imelikke värve, aga kui see Monte Negro praegu oma võrratut sügavat tumepunast demonstreerib, siis ma küll ei tea mis mul arus oli. Lihtsalt oivaline. Lõheroosa roosilõhnaline liilia õitseb esimest suve ja tal on ainult üks õis. Selle eest on see väga suur. Teiste osas põnevus püsib.
Ja see, et ma üleeelmine suvi leidsin koha peotäiele tänava teisest otsast tulnud liiliapoegadele, oli tark tegu. Nimetust peotäiest sai luksuslik salu noori valgeid liiliaid, kes kohe peaks lahti minema.
Eilne rattasõit oli tõeline ponnistus. Tavapärase ulja tempo asemel liikusin edasi 10 km tunnis ja olin koju jõudes väsinud nagu künnihobune. Enamuse teest puhus tugev tuul vastu. Muidugi kena kui kõik ristikute, maranate ja õitseva tühermaa teised lõhnad lausa topitakse sulle ninna kiirusel 28 m/s, kuid sellesse lõhnapatja väntamine võttis lausa rattasõidu isu ära.
Kuu aega tagasi veel üsna poolsurnud sinikäpp valmistub tõsiselt õitsema. Õievars aina pikeneb ja kujuneb. Näha on juba kaks õiepunga. Asjatundjate õpetuse järgi talitatud ontsiidium kasvatas alla tugevad juured ja on juba teist nädalat päris potis. Lisaks tema uuele bulbile hakkas juuri kasvatama ka üks vanadest. Tsümbiidium on mõtlik ja paistab kogu aeg ühesugune olevat.