Kaks päeva on nüüd jälle ka suve antud. Päevakorras päike ja mahedad tuuled. Sellistel ilmadega on lausa lust rattaga töölt koju sõita. Teeäärsed lõhnad vahelduvad iga nädalaga. Praegu valitsevad valge mesikas, kollane maran, põdrakanep ja kurdlehine kibuvits. Viimast kasvab ohtrasti Männiku teel ja kuumal pärastlõunal läbi roosiparfüümi sõita on mmmhhhkuimõnna.
Eile tuli see tööl päris teemaks, et kas liiga pikk sõit ei ole. Ei ole, just paras vahemaa, et natuke päikest võtta, koibi liigutada ja mööduvast loodusest häid elamusi saada. Linnatrassi (16 km) läbin ühe tunniga.
Paari nädala jooksul on selgeks saanud kõik otseteed kust lõigata saab, järskudest äärekividest mahasõidukohad, lombid, mille põhjas sügav löökauk (ka kõnniteel leidub Männikul selliseid:) ja pisiasi, et kella anda ei tohi. Inimesed ehmatavad kohutavalt. Parem on kasutada omaenda häält.
Järvevana teel saab kiiresti sõita, aga Männiku tee ei ole ratturile just kõige mugavam, sest bussipeatused konutavad keset teed (mis on ühtlasi ka kõnnitee) ja mõnes kohas on mõlemale poole putkat jäetud napilt lenksujagu ruumi. Kui peatuses on inimesi ja nad ei mõtlegi oma asukohta vahetada, siis tuleb rattalt maha tulla ja nende vahelt jälle vabasse vette ruleerida. Jalgrattur on üldse selline...omadele võõras ja võõrastele ka mitte eriti oma. Sõiduteele lähen ainult äärmise vajaduse korral.
Kord oli Männiku sotsiaalmaja ees kõnniteel joodik. Tee oli lai, aga joodik tuigerdas nii loogikavabalt ja lootusetult, et ma pidin temast möödasaamiseks sõiduteele keerama.:)
Ja siis tuleb teekonna kõige mõnusam 10 km - Saku rattatee.:) Keeran käigud lõppu, kummid hakkavad kõrgel toonil undama ja kui tuult vastu ei ole või maasikaid-vaarikaid tee ääres eksitamas, siis olen 20 minuti pärast kodus.
Ühistranspordiga logistab töölt koju samuti poolteist tundi, aga selle ebamugavuse eest tuleb veel peale ka maksta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment