H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

Omapärane ja täiesti söödav ulmekas, mis on valminud aastal 1931. Kuigi selles seikluses lehvib ringi ähmane ajastu hõng (ilmselt oli sel ajal moes niimoodi kirjutada) ja kuigi tol ajal liigitati lugu kindlal käel õudusjuttude alla, siis sellegipoolest näikse ka vanemate aegade ulmekirjanduse Pegasosel olnud väga võimsad tiivad.
Natuke segab mind autori komme enne huvitavate üksikasjade juurde asumist mitmel leheküljel pobiseda sellest, et ise ka ei usuks kui poleks näinud ja üldse peaks kõigest sellest siin vaikima (herrajummala! just nüüd, kui hakkab põnevaks minema!:), aga kui ta endast üle on saanud, siis laseb mühinal edasi. Seda on lausa paaris kohas. Üldiselt, jah. Kui poleks ise näinud, ega ei usuks küll.:)
Juba esimese leitud...hmh...kolli kirjeldus (mõõtude, lõhnade ja muude aistingutega koos umbes lehekülg) võtab südame alt külmaks. Kui selgub, et see pole veel kõik, siis...
Üldiselt kirjeldab raamat ekspeditsiooni Antarktikale, kus grupi bioloog arvab puursüdamikest olevat leidnud olevuse jälgi keda selle ajastu kivististes tema teada olla ei tohiks. Ja üldse olemas ei tohiks olla. Uute puurimiste käigus lõhutakse kogemata maa-aluse koobastiku õhuke lagi ja koopast leitu põrutab sõnatuks ka paljunäinud professorid. Esialgu tuleb laagrist juubeldavaid telegramm-sõnumeid ühe kolli lahkamise kohta, siis signaalid vaikivad. Kohale lennanud murelikud kamraadid leiavad eest segipekstud laagri ja kuus kummalist hauda lumes, mis sisaldavad koopast leitud neid monstrume, mis juba leides "halvasti säilinud olid". "Heas konditsioonis" olevused paistavad olevat peale kõigi elusolevuste tapmist kõigi nelja tuule poole kadunud. Kadunud on ka üks koer ja üks mees (teised kõik korjatakse kokku, aga nende tükke laagrist ei leita). Kaks meest võtavad lennuki ja lähevad oma kadunud seltsimeest otsima. Nad leiavad lumekõrbest linna ja palju muud huvitavat. Üldiselt õnnestub neil pärast eluga pääseda, aga maailma tulevik on tume.
Et lugu võimalikult usutavaks muuta, kubiseb see geoloogilistest oskussõnadest ja kui seda juttu peaks kellelegi ette lugema (kindlasti mitte lastele!), siis oleks stiilipuhas teha seda murtud mehe häälel, kohati häält konspiratiivseks sosinaks summutades ja õuduspitseriga näos. Muidu tore lugemine.:)