Eile töölt koju tulles oli päike nii hele ja õhus huljus nõnda paksu lumesulamise lõhna, et isegi minu kaledas hinges tuksatas midagi. Kangesti kevadene oli. Päike oli peenraääre paelahmakad lumest puhtaks noolinud, osalt paistis juba igihaljast iminõgestki. Täielik deja vu. Aiahooliku silm hakkas kohe instinktiivselt ebajasmiini alt võrkiiriseid otsima.:)
Lõhnav kannike on meil detsembris ja veebruaris õitsenud küll, aga teised jäävad ikka mõistuse juurde.
Tuppa toodud liilia sai ka eksitusest aru ja õienupp kuivas ära. Vars on ilus roheline. Lasen tal olla nagu ta tahab ja kui midagi kevadeks säilib, siis saadan hälviku aeda tagasi.
Aga praegu on aeg tubasteks töödeks. Võtan hoogu pööningu korrastamiseks ja telgede taha istumiseks. Ega see nii lihtne olegi. Ja muidugi...vabal ajal raamatud, raamatud, raamatud...
Eilne raamatukogu saak oli päris hea. Tuule nime seeriast paks klots, siis üks ajalooline romaan, üks huvitav inimkonna sotsiaalkäitumisest jutustav raamat (paralleelid aastatuhandete tagant kuni tänapäevani), näpuga veel ühte ja teist ning kaks jaburat luulekogu....sest peab ju ikka eesti kirjandusega ka kursis olema.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ka sina Futu :) Mul on igal sügisel see de ja vu.Just selliste ilmadega. Lumi polegi kohustuslik. Mingil ajahetkel võib mõistuse silma kinni pigistada ja lasta end petta, et kevad. Noh See tunne.
ReplyDeleteMis põnev rmt see sotsiaalkäitumisest on?
Jah, valgused just eriti petavad vahel ära. Ja väga tore on lasta sellel juhtuda, sest paar hetke kevadet sügisel või talvel...seda polegi nii vähe.
ReplyDeleteRaamat on Reet Hiiemäe "Mis on ühist GilgameSil ja geeniuurimisel? Käsilusi kultuurist ja usundist."
Natuke keerulises keeles, aga niisugune huvitav mõnede ilmselgete asjade lahtirääkimise raamat.